Siin oli karjatus sellest, kuidas ma pluss.postimees.ee-le raha maksin, aga teenust ei saanud. Aga mõne tunniga parandati asi ära ja nüüd gmaili/openid-ga sisselogimine toimib ja pole ka mõtet enam virisemist siin hoida. Hetkel on seal mingid väiksemad bugid veel jäänud, nt profiili täitmisel (üritan nime kirjutada ja salvestada) ei ole vist päris kõik nii, nagu peab. Aga see pole oluline, sest teenus töötab.

Mõnikord juhtub ikka nii, et teenus ei toimi, ja siis on oluline, kui operatiivselt asi parandatakse. Praegu käis see meeldivalt kähku. Võiks öelda isegi, et mõnele teisele eeskujuks.

osale.ee vs StackExchange

Panin Twitterisse uitmõtte:

osale.ee võiks üle viia stackexchange.com platvormile. Badge’id oleks lahedad. Võiks neid ka Eesti keskkonnale kohandada… “Populaarne.”

Hille Hinsberg Riigikantseleist palus asja selgitada. Proovime.

Alustuseks tuleb öelda, et nagu paljud minu uitmõtted, ei mõelnud ma seda päris nii tõsiselt, et kohe hommepäev teeks ära. Näiteks tõlkimine oleks omajagu tööd. Aga proovime siiski lahti seletada, miks minu meelest StackExchange nii osale.ee-st kui ka paljudest muudest kommuunikeskkondadest parem on.

Loe edasi: “osale.ee vs StackExchange”

Ennäe, on poolteist kuud mööda läinud, ilma, et siia midagi kirjutanud oleks. Ei ole põhjus selles, et minuga midagi juhtunud oleks. Pigem see, et polegi midagi huvitavat isiklikus elus olnud, ja teisalt see, et olen ka tuleviku üle järgi mõelnud. Järgmisel aastal olen kindlasti veel Ameerikas. Aga ei julge lubada, et samas konfiguratsioonis. Aga leidsin, et tervislik on blogisse mitte kirjutada kõiki isiklikke vaimseid tõmblemisi, vaid anda uudistest teada siis, kui asi kindel. Nii et kui midagi uut, siis annan teada.

See oli muidugi valejutt, et midagi pole juhtunud. Novembris käis mitu komplekti sõpru külas. Näiteks Mart ja Mart. Aga nende/meie ühistest seiklustest saad eraldi lugeda palju pikemalt, kui mina kirjutada viitsisin. Neil on nüüd pool Ameerikat nähtud. New York ei ole tegelikult Ameerika (Ühendriigid, USA… kõik, mis USA-st väljapoole jääb, on hoopis teine teema). Aga kes ei ole ei New Yorki ega muud Ameerikat näinud, selle suhtes on mul väga raske mingeid seisukohavõtte usaldada.

Tuleme tagasi pealkirja juurde. Olen tükk aega tahtnud kujundust värskendada. Marguse tehtu on hästi vastu pidanud, aga vajaks putitamist. Ingliskeelses variandis tegin selle ära, varsti teen ka eesti keeles. Aga uuenduste esimese lainena uuendasin kommentaarisüsteemi, nii et siia kommenteerimine peaks nüüd paremini toimima ja mugavam olema. Vanad kommentaarid jäid võib-olla alles. Või ka mitte. Ei tea ja ükskõik. (Uuel kommenteerimisel on mingi impordimootor olemas, aga ei tea, kuidas ja kui hästi see töötab.) Ei andnud kuskil mingit garantiid, et eelmised igavesti säilivad. Ei anna ka nüüd. Internetis on küll kõik igavesti jälgitav, aga pole ka mõtet eeldada, et kõik igavesti samale lingile alles jääb.

Viimase märkuse kohta: teisest komplektist sõpradest oli mul Priiduga väga sisukas jutt digitaalsest vs atomaar-materiaalsest prügist. Internet on prügitootmise teinud väga lihtsaks. Manhattanis käies saad aru, mida tähendab meie elus materiaalne prügi, mida siit miljonite inimeste tagant iga päev saarelt minema veetakse. Digitaalne prügi on materiaalselt nähtamatu ja vedeleb kõvaketastel, aga võtab samamoodi meie tähelepanu ja on ressursside raiskamine. (Vt Delfi jne.) Kuidas seda käsitleda, on maailmas lahendamata probleem ja äriidee.

Postimehe valimismäng on päris põnev. Mõtlesin, et teen selle mängu ka läbi, aga kiiksuga. Ei pane kirja mitte isiklikke poliitilisi eelistusi, vaid üritan Tallinnas rakendada kõiki poliitikaid ja suhtumisi, mida New Yorgis. Ei väida, et kõik neist õiged või minu eelistus on, vaid lihtsalt selline eksperiment. Vaatame, mis välja tuleb.

Mida teha maamaksuga?
Säilitada kui linna suur tuluallikas
Kaotada kodualuselt maalt
Kaotada igasuguselt elamumaalt
Jätta alles, ent langetada praegust maksumäära
Ei soovi vastata

Küsisin kolleegidelt, kelle sugulastel New Yorgi kandis omandit on. Maamaks on siin tohutu kõrge. Maa- ja omandimaks peegeldab paratamatult ka kohaliku majandustegevuse väljundit. Kui majandus elab hästi, tõusevad paratamatult kõik hinnad, sealhulgas maa. Kes selles ei suuda osaleda, ei saa viidata mingile “põlisele õigusele” alati ühes kohas elada, vaid peavad kolima sinna, kus taskukohasem. Seega “säilitada”.

Loe edasi: “Kui Tallinn oleks New York”

Mul tekkis viimastel aegadel kummaline tunne Eesti kasutajamugavuse ja disaini osas. Tean justkui mitmeid inimesi, kes valdkonnas tegutsevad, aga mingit keskset ressurssi ega koondumiskohta pole. Suur osa infot liigub meililistides, chattides jms, sekka ka siit-sealt mõni blogipostitus, aga valdkonda tervikuna polegi Eestis nagu olemas.

Panime siis Kristjan Janseniga pead kokku ja mõtlesime, et miks mitte mingi klubi-kommuuniti tüüpi ressurss tekitada selle teema tarbeks. Kus saab siis igasugu organisatsioonidest ja muudest asjaoludest sõltumatult temaatilist infot puistata, vahetada, teistelt arvamust küsida jms. Ja loodetavasti saame kõik, kes eestikeelses keskkonnas teemal tegutseme, üksteisest rohkem teada.

Neil asjaoludel saigi tekitatud kasutajakeskse disaini grupp. Ehk lühemalt #kasutaja, selle võtmesõna võtaks siis Twitteris jms kasutusele. Mõtlesime pikalt ja laialt ja tundus lõpuks, et just kasutajakesksus ja inimlik vaade on see, mida peaks populariseerima. Et ei ole IT-riigis nii, et “IT-mehed” teevad lihtsalt kuskil midagi valmis ja pärast kõik kiruvad, kui halb süsteem on. Tänapäeval saab disaini ka mõtestatumalt teha. Aga loe pikemalt grupi sissejuhatusest.

Mis edasi saab? Kuidas kaasa lüüa?

Tule ja algata teemasid ja vasta teistele. Näiteks hetke küsimus on peatus.ee. Osaleda saab nii veebi, RSS kui meili kaudu, vali endale sobivaim.

Kui otse gruppi midagi kirjutada ei viitsi, siis vähemalt hoia teema meeles ja kui järgmine kord Twitterisse vms midagi teemal paned, kirjuta juurde #kasutaja, siis saab teemad üles korjata.

eesti.ee kuulutas välja oma kasutajamugavuse projekti. Igati tore ja märkimisväärne üritus, ja seda kahes mõttes:

1) konkreetse toote vaates. eesti.ee on toode, mis võtab e-riigi kodaniku jaoks ehk kõige kompaktsemalt kokku, ja seega peaks olema igati sõbralik. Et oleks endal hea kasutada ja ka teistele uhke näidata.

2) kasutajamugavus on riigi projektides ja riigihangetest jne siiani olematu olnud. Meenub näiteks tallinn.ee keiss. Tore näha, et nüüd on projekt, mis suudab selle vajaduse ilusti välja hääldada ja asjalikult ette võtta.

Jään huviga ootama, kes on tegija, mis tulemusteni jõutakse, mis metoodikat kasutatakse jms. Katsun ka silma peal hoida ja oma poolt juurde targutada.

Oleks minu teha, siis alustaks üritust Cooperi interaktsioonidisaini vaatenurgast. Näiteks kirjeldaks (reaalse uuringu põhjal, mitte lambist) mõned persoonid (“persona”) ja vaataks, kuidas toode nende vajadusi ja soove täidab.

Täna oli huvitav sündmus, nimelt käisin esimest korda tänavanurgal pesumajas pesu pesemas.

Siiani oli nii Pittsburghis kui eelmises NYC kodus pesumaja kas samal korrusel või all keldris. Eestis on korterelamutes levinuim, et igaühel on oma pesumasin kodus. Luksemburgis on samuti igaühel oma pesumasin, aga need asuvad kõik ühises pesuköögis keldris, mitte korteris. USAs on mõlemad variandid megaluksus. Pigem on pesumaja kallimates elamutes ühiskasutatav, mis tähendab seda, et antakse kaart, millega saab pesu eest maksta (suurusjärgus 1.50$ kuni 2.75$ kord, olenevalt masina suurusest). Ja odavamates kohtades pole pesumaja hoopiski, vaid pead minema kuskile mujale pesema. Minu puhul siis paar maja edasi tänavanurgale.

Aga keldris ja tänavanurgal asuvatel pesumajadel pole praktilisest seisukohast midagi vahet, või pigem on siis tänavanurgal asuv mugavam, sest esiteks on masinaid rohkem ja teiseks on see ööpäevaringselt lahti. Kortermajas on piirangud, millal võib pesu pesta, ega vist keegi ei taha, et kell 2 öösel mingi masin müriseks seina taga. Aga kui on eraldi maja, siis võib 24h juurdepääsu võimaldada.

Täna läksingi ja pesin seal siis pesu. Polnud midagi erilist, ikka pesupulber ja loputusvahend sisse, masinasse hulk sente ja kõik tehtud.

Aga jutu pealkiri tuleb sellest, et kõigi pesumasinate küljes oli selline hoiatus. Huvitav, kas ajendatud mõnest reaalsest kohtukeisist, kus keegi oma last masinas pesta üritas vms? Umbes nii sellised hoiatused tekivad.

Kaks pilti naabrusest.

Korrektse riietumise juhend kohalikust poest.

Selle üle olin päris üllatunud, kui mööda kõndisin. Liha on siin linnas küll igas vormis, aga siiani arvasin, et loomad elavad kuskil mujal ja jõuavad linna juba valmis liha kujul. Nüüd aga tuleb välja, et siin minu lähedal on tänava ääres kohe päris ehtne kanala, kust eluskanu osta saab.

Mart ükskord ütles, et talle meeldivad minu olustikupildid. Olen nende kirjutamises kangesti maha jäänud. Aga mul on ka vabandus olemas: suurema osa ajast elan marsruudil voodi-metroo-töö-metroo-voodi. Sellisel marsruudil ei saagi ju midagi eriti huvitavat juhtuda.

Aga New York on sellegipoolest maailma pealinn. Või vähemalt midagi sinna väga lähedale. Olen paljust sellest ilma jäänud, aga minu kolimine siin sees uude elukohta aitab ehk mõnda aspekti valgustada.

• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_eelnevad_lood_ja_m.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uue_kodu_leidmine.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_uritus_ise.html
• http://www.jaanuskase.com/et/2009/08/kolimine_—_korterite_vordlus.html

Olles nüüd nädal aega uues kodus elanud, saan seda võrrelda nii Pittsburghi kodu kui eelmise New Yorgi koduga. Mis neil siis vahet on?

• Hind. Ega siin mingit saladust pole. Pittsburghis maksin suure kahetoalise korteri eest 1010$ + elekter, NYCis eelmise kodu eest 1655$ (kõik kulud sees), nüüd uues kodus 1050$+elekter+pliidigaas (siin on igal pool gaasipliidid). Sääst ju päris kõva.
• Müra. NYC eelmises kodus oli (torude kolin), uues kodus pole. Võit.
• Prussakad ja muud elajad. Ei ole nii, et Ameerikas on ainult imedemaa ja kõik puhas ja ilus. Prussakad ja muud lutikad ja elajad on siin päris kõva probleem. Metroos olen ka näiteks rotte päris palju näinud. Eelmises kodus nägin ka palju prussakaid, aga mind, vana Lasnamäe-hunti see muidugi ei üllatanud. Poodides on siin prussakamürk ilusti saadaval, nii et poetasin mürgi korteris igale poole laiali, ja prussakaid nägin sellegipoolest aeg-ajalt köögis ja vannitoas. Aga kuna nad mulle päris voodisse ei roninud, siis mis seal ikka. Uues kohas nägin ühte väikest prussakat vannitoa kraanikausis, aga seni pole neid rohkem olnud.
• Asukoht. Vana kodu oli mõnevõrra parem… niivõrd-kuivõrd. Minu rekord vanast kodust tööle uksest ukseni oli 29 minutit. Uuest kodust siiani on 43 minutit. Ja seda siis kaks korda päevas. Aga nagu öeldud, siis New Yorgis loetakse kaugust metroopeatustes ja ajas, mitte kilomeetrites, ning 43 minutit on üsna keskmine või pigem positiivne tulemus.
• Naabrid ja ühistu. Ülalpool juba kirjutasin, kuidas vanal pool olid tegelased üsna tüütud. Uues kodus pole ühistust midagi kuulda olnud. Loodan, et minu suhe majaomanikuga piirdubki igakuise üürimaksmisega.
• Kultuur. Vana rajoon, East Harlem, oli 98% ulatuses mustanahaline. Mul ei ole mustade vastu midagi, nad on väga sõbralikud. Näiteks alguses üks naine seal õpetas mind, kuidas pesumasinaga toimetada jne. Aga siiski jäävad põhjaeurooplase jaoks mustad natuke kaugeks. Uus rajoon on mul 90% latiino, 5% mustad ja 5% valged/aasia. Latiinod ei hoia ennast ka tagasi, nii et elu käib suures osas siin sambarütmis, kui nädalavahetusel autod tänavale aetakse ja makid lõugama pannakse.
• Konditsioneer. Imelik, et Euroopas seda aparaati väga vähe kasutatakse, Ameerikas on see vägagi levinud, kuigi ka mul mõnedel kolleegidel seda pole. Vanas korteris olid mul konditsioneerid kahte tuppa sisseehitatud ja üüri sees. Uues ei olnud midagi, öeldi, et paigalda ise, kui tahad, aga eks siis maksad ka elektri eest. Laenasingi siis kolleegi käest konditsioneeri, mille töömees aknale paigaldas. Võimsus on tal 5000 BTU — kahe toa jaoks natuke väike, aga ööseks panen tubade vahel ukse kinni ja saan ilusti magada. Ühe toa (magamistoa) jahutab ilusti ära, mis oligi peamine eesmärk.
• Pesupesemine. Eestis on levinud värk, et igaühel peab korteris oma pesumasin olema. Väljastpoolt vaadates võib öelda, et see on pigem luksus kui tavapraktika. Euroopas, Luksemburgis, ja minu eelmistes NYC ja Pittsburghi kodudes pesumasinat ei olnud, küll aga oli pesuköök samal majal või samal korrusel, kus siis igaühel oma pesumasin oli, või jagatud pesumasin, kus saab pesu pesta, iga korra eest raha makstes. Nüüd uues kodus pole midagi sellist, küll aga on pesumaja paar maja edasi samal tänaval mõlemal pool, st konkurents, vali millist tahad. Ja pesupesemine hakkabki nii välja nägema, et võta aga must pesu ja pesupulber/loputusvahend selga ja tari need kõik pesumajja ja istu seal, kuni pesemine käib. Pesemise ajal võid iPhone’i mänge mängida või raamatut lugeda. Aga pole üldse ajaliselt hull — kuulen, et Euroopas pesutsükkel kestab 3 tundi, samas kui siin NYCis on mul harjunud tase 30 minutit pesemine + 30 minutit kuivatus, nii et tund iga kahe nädala tagant (aga just nii tihti ma pesu pesen, nädala jooksul ei teki piisavalt mustust) on igati talutav. Kui käiks peenemate riietega, siis mõtleks kõigele sellele kindlasti rohkem, aga minu põhiline riietus on Macy’st, H&M ja jumal teab kust mujalt saadud odavad püksid ja T-särgid, nii et nende jõhker pesu ja kuivatamine, mis neid räigelt kulutab ja ilmselt tihti uusi riideid ostma sunnib, ei ole teab mis kaotus.