Lugejad kirjutavad:

Ootan huviga, kunas sa blogis Terminaatorimaale sattumisest juttu teed.

Tõepoolest, olen blogipidamisega pisut laisaks läinud. Aga viimasel ajal on see hea märk: jätkub piisavalt muud tegemist, et siia eriti tihti endal asja pole. Vanasti võis minu kadumine tähendada ka seda, et olen päris tujust ära läinud, aga praegu seda ohtu pole.

Neile, kes minu elukäiguga pole jooksvalt kursis olnud, ja ka endale meenutuseks, lühike faktide kokkuvõte: 2008 kolisin peale kooli lõpetamist New Yorki. Elu kulges seal enamvähem, aga mõne aja pärast sain aru, et tööandjat valides oleks võinud rohkem mõelda ja erinevaid variante kaaluda. Firma oli “vaikivas olekus” ja on seda siiani, millegi avalikuga ei suutnud me rohkem kui aasta jooksul välja tulla. Mina tunnen, et tegin oma osa korralikult ära, aeglase edenemise põhjused olid mujal ja nende lahendamine minu võimetest ja huvist väljaspool. Soovin neile jätkuvalt edu, aga 2009. aasta lõpus hakkasin tõsisemalt uut, rohkem erialast ja põnevat tööd otsima.

Minu eesmärk oli veel mõnda aega USA-s kogemusi omandada, seega Eestit, Euroopat ega muid variante ei kaalunud. Ja minu valdkonnas (kasutajakogemus ja disain) leidub seda USA-s peamiselt kahes kandis: idarannikul (peamiselt New York) ja Californias. Kukkuski välja nii, et saime kaubale firmaga Intuit Inc, õigemini nende Mint.com osakonnaga. Intuit ostis Minti 2009. aasta lõpupoole ära, aga Mint tegutseb ikkagi suhteliselt iseseisvalt edasi. Aga tööst räägib üks teine postitus.

Niisiis pakkisin aprillis-mais oma asjad kokku, käisin veel vahepeal Miami Beachil Floridas puhkamas, ja mai lõpus kolisingi Californiasse, Mountain View nimelisse linna. Nimi ei peaks ka Eestis päris tundmatu olema, nimelt asub siin ju kõikehõlmava Google’i peakorter. (Sõidan sealt iga päev tööle minnes rattaga mööda, Intuiti kontor on Google’i korval.)

Terminaatorimaale viidati alguses loomulikult seetõttu, et California kuberner on jätkuvalt Arnold Schwarzenegger, aga seda ei pruugi ta enam kauaks olla. Varsti (ei teagi ausalt öeldes, millal täpselt) tulevad uued osariigi kuberneri valimised ja üks kõva kandidaat on vabariiklaste Meg Whitman, keda ma nägin kunagi varem hoopis Eestis. Nimelt ostis eBay ju 2005 Skype’i ära ja Meg juhtis sellel ajal eBayd ja käis ka paar korda Eestis Skype’iga kohtumas. Maailma ja inimeste teed on segased.

Aga kolimise juurde tagasi minnes korraldas Intuit mulle kõik ette-taha ära. New Yorgist Californiasse ümberkolimine oli töölevõtu tingimustes sees ja mulle anti valida kahe variandi vahel: kas nad a) annavad mulle arvestatava summa sularaha kolimiskuludeks, või b) korraldavad täisteenuse, milles sisaldub kogu kodu sisustuse kolimine, ühe otsa lennukipilet, ajutine majutus hotellis ja kinnisvaraagent uue korteri leidmiseks. Öeldi, et sularaha on mugavam siis, kui ma piirkonda tunnen ja eelistan omal käel asju korraldada. Aga kuna ma olen küll Californias äriasjus käinud, aga kohalikku elu tegelikult ei tea, siis võtsin täisteenuse. See tasus ennast igati ära ja riigi ühest otsast teise kolimine läks tõesti täiesti valutult.

Kolimine nägigi välja nii, et kokkulepitud ajal käis üks härrasmees mul kodus ja viskas korterile pilgu peale, et hinnata sisustuse mahtu, kolimisauto juurdepääsutingimusi jms. Ja siis umbes nädal enne kolimispäeva toodi mulle kastid ja pakkimismaterjalid, et saaksin juba omal käel pakkimist alustada. Kuna olen viimastel aastatel palju kolinud, siis on see juba mõnevõrra rutiiniks saanud: riided ja muud lahtised asjad lõin kastidesse, aga köök, raamaturiiul ja muud keerulisemad ja raskemad asjad jäid kolijaid ootama.

Kolimispäeval tulidki mulle kohale kolm virka töömeest, kes ilma suurema pidulikkuseta kogu mu korteri sisustuse ja mööbli kastidesse pakkisid ja kolimisautosse tarisid. Aega läks neil selleks umbes kaks tundi, ja olingi jälle tühjas korteris, kus ma jõudsin elada nii umbes kümme kuud.

Kolimised on üldse eksistentsiaalselt huvitavad hetked, mille üle olen saanud viimastel aastatel päris palju järgi mõelda. 2007 kolisin Eesti-Pittsburgh, 2008 Pittsburgh-NYC, 2009 NYC sees, ja nüüd 2010 New Yorgist Californiasse. Et kuidas algul on tühi ruum, mille teiste sarnaste tühjade ruumide seast erinevate parameetrite ja kõhutunde abil välja valid; kuidas sinna tood oma olemasolevad asjad sisse, ja ostad ehk juurdegi, nii et see koduks muutub; elad seal mõnda aega ja harjud ära; ja kuidas äkki ühel hetkel kõik see jälle kellegi mitte asjassepuutuva poolt tundetult kastidesse pakitakse, et järgmisesse kohta edasi liikuda, ja kodust jääb jällegi järgi neli tühja seina, lagi ja põrand. Siis tunned päris tugevalt, kuidas on korraga nii vana lõpp kui järgmise algus, ja on kurb ja põnev ühekorraga.

Aga aitab sentimentaalsustest. Kui asjad olid pakitud-kolitud, magasin veel ühe öö tühjas korteris kummimadratsil ja järgmine päev ootaski ees lend Californiasse, San Josesse. Andsin võtmed ära, ütlesin New Yorgile selleks korraks head aega ja tulin tulema.

Järgmised kaks nädalat elasin Residence Inni nimelises hotellis, kus toad on vähem hotellitoad ja rohkem ühetoalise korteri moodi koos täisvarustuses köögiga. Kuigi seal oli tore, lootsin siiski ruttu oma kodu leida, ja paari päeva pärast oligi mul kokkusaamine kinnisvaraagent Rickiga, kellega veetsime tiheda päeva erinevaid kortereid vaadates. Olin talle eelnevalt oma parameetrid ja hinnaklassi ja muud tingimused saatnud ja ta oli mulle kokku leppinud umbes kümne korteri vaatamise päeva jooksul. See oli küll väsitav, aga valik oli väga hea ja olime juba ühe variandi välja valinud, kuhu päeva lõpus tagasi sõitma hakkasime, kui Rick veel otsustas, et “lähme vaatame seda kompleksi; ma pole seal küll kunagi käinud, aga ehk sobib.” Ja päeva viimase kompleksina vaatasimegi korterit, millest sai minu uus kodu.

Ma ei osanud New Yorgist tulles eriti oodata, millised siin elamised välja näevad, olin üsna kõigeks valmis. Seda teadsin, et paljud inimesed elavad klassikalistes filmidest tuttavates Ameerika eeslinna-tüüpi eramajades, aga maja mul polnud vaja, otsisin korterit. Ja tuleb välja, et neid siin täitsa on. Aga erinevalt New Yorgist, kus kortermajad on tihedalt linnatänavatele kokku pakitud, kujutavad korterelamud siin endast üsna hajaasustuse tüüpi komplekse kahe-, maksimaalselt kolmekorruseliste majadega, millest edevamatel on kompleksi keskel suletud siseõu, bassein ja mullibassein. Ma küll ei lootnud basseini saada, aga ometi nii läks. New Yorgis leidsin viimasel päeval korterit koristades vannitoakapist surnud hiire, siin aga üürin sama raha eest päris korralikku ja palju suuremat korterit õue peal asuva basseini, mullibasseini, grillinurga, piljardilauaga puhketoa ja muude mugavustega, mis pealegi asub ainult kümneminutilise rattasõidu kaugusel kontorist. Aga rattasõit väärib lausa eraldi postitust.

Elan päris huvitavas kohas Mountain View linnas, umbes poolel teel kontori ja kesklinna vahel. Kesklinn kujutab siin endast ühte tänavat, mille ääres asuvad järjest söögikohad ja peenemad poed, aga Ameerika mõistes on siiski tegu väga väikese asulaga. Rongijaam asub samuti kümneminutise rattasõidu või pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja sealt saab juba edasi San Franciscosse, San Josesse ja muudesse suurematesse keskustesse.

Majas on suur vaatamisväärsus kohalik ülemus ja majavalitseja Jerry, 80-aastane vanamees, kes vanusest hoolimata kogu 160-korterisel kompleksil igati silma peal hoiab ja hulka töölisi kamandab, kes reaalselt muruniitmise jm igapäevaste toimetustega tegelevad. Jerryga jutule sattudes sain nt teada, et tema proua on Stanfordi ülikooli professor ja tema siis majandab minu kodukompleksi. Rääkis mulle ka, et teised elanikud olevat peamiselt Google’i insenerid, kenad ja vaiksed inimesed, mis vastab tõele, pole tõesti oma naabritest suurt midagi kuulnud. Õue peal jalutades näeb päris palju Indiast ja Aasiast pärit inimesi, aga valgeid on ka. Kokkuvõttes väga vaikne ja rahulik rahvas, mis mulle täitsa sobib.

Üks oluline muutus ja uus asi minu igapäevaelus on, et sõidan nüüd ringi muude transpordivahendite asemel/kõrval jalgrattaga.

Californiasse tulles teadsin, et ühistranspordile siin sama palju kui New Yorgis loota ei saa. Ei saa samas öelda, et siin transporti üldse poleks: San Franciscosse ja muudesse kaugematesse paikadesse käib päris tihti korralik reisirong, samuti on olemas kohalik kergerongiliiklus ja kohalikud bussid, mis on seest täitsa korralikud ja tavalised ühissõidukid. Aga samas sõltub siin palju sellest, mis marsruudil konkreetselt liiklus toimub: näiteks minu kodu ja töökoha vahel korralikku ühistransporti pole.

Kohalikud liiguvad siin suuremalt jaolt autodega. Kui kunagi kuskil ütlesin, et sõidan kuskilt bussiga koju, vaatasid töökaaslased mind päris imelikult, sest seda transporti ei loeta siin siiski päris normaalseks, kuigi objektiivselt võttes pole tal häda midagi. Autosõitu ma ise ei pelga ja Ameerikas olen autoga sõitnud küll, aga igapäevaseks kasutamiseks ei tahtnud autot osta, sest nii kulude kui üldse elukorralduse seisukohast tundus see lihtsalt mõttetu. Ei saa välistada, et tulevikus seda siiski teen, aga uude kohta kolimise kõigi muude murede kõrval tundus see asi, mille saab rahulikult tulevikku edasi lükata.

Niisiis rattasõit. Juba teisel Californias oleku päeval jalutasin hotellilähedastesse rattapoodidesse ja palusin endale võimalusi tutvustada. Esimeses poes oli müüja suhteliselt möku ja ei osanud minuga õigesti tegeleda, aga teises poes oli müügimees igati asjalik, hindas mu vajadused ära — et mul vaja maanteeratast igapäevasteks sõitudeks, mingeid kelli-vilesid ega BMX-i ehk mägiratast ei vaja — ja juhatas mind algul mingi maantee- ja mägiratta kombinatsiooni juurde. Pood oli neil ka piisavalt suur nagu kaarhall, nii et sain sealsamas rattariiulite vahel paar testiringi teha. Aga selle kombineeritud mudeli sadul siiski ei vaimustanud mind, sest mägiratastel ja poppidel ratastel on kõigil miskipärast selline kitsas sadul, et istud justkui ristipidi riidepuu peal, ja seejärel näitas ta mulle mõnusat maanteeratta mudelit, millel piisavalt lai sadul ja ka muidu väga klassikalise kujuga ratas. Aga samas kitsad suured maanteekummid, nii et mäkke ja võssa ei maksa ronida, aga seda mul polnud plaaniski. Ostsin siis lisavarustuseks rattale veel tuled, seisujala, U-luku ja kiivri, ja kõik see läks täitsa mõistlikud 300$ maksma.

Rattaga on siin täiesti võimalik kogu oma igapäevane elu ära elada. Ainus erand minu jaoks on toidupoes käimine, kuna ma rattale esialgu mingit kaubavedamise lisavarustust ei muretsenud ja seega oma söögikraami käe otsas koju pean vedama. Aga kuna toidupoodi on 10-15 minutit jala, siis on see täiesti tehtav. Seevastu tööle ja kaugematesse paikadesse sõidan rattaga nii et vähe pole.

Jalgratturi seisukohast on siin liikumiseks nelja liiki teid:

1) kiirteed. Nendega on asi lihtne, ratastega on seal sõit keelatud ja seega sinna asja pole.

2) suuremad kohalikud teed. Need on kohalikud magistraalid, mis ühendavad kiirteid erinevate asulate ja muude oluliste kohtadega. Väga suurel osal neist on serva eraldi rattarada joonitud, millest autojuhid ilusti lugu peavad, rattarajal on väga mõnus sõita ja keegi ei tule segama. Tihti on neil kaks autosõidurada+1 rattarada kummaski suunas, mõnikord ka üks autorada. Minu kodust tööle on üks variant just selliseid teid mööda sõita ja tippajal hommikuti 9 paiku on rattureid päris palju. Mõned sõidavad aeglaselt, mõned kiiremini, aga üldiselt on siin täitsa palju ka teisi rattureid.

3) väiksemad “külavaheteed.” Need keeravad suurematelt teedelt maha ja looklevad elumajade, koolide ja muude kohalike asutuste vahel. Liiklus on seal aeglasem, autosid väga vähe, ja eraldi rattarada pole. Aga kuna autosid sõidab vähem ja aeglaselt, siis on just need kõige mõnusamad rattasõiduks. Ka minu igapäevane töölesõit kulgeb just selliseid mööda: tee läheb paralleelselt suurematega, kus eraldi rattarada olemas, aga siin on liiklust vähem ja saan rohkem ringi vaadata ja kohalikku ellu süveneda.

4) eraldi rattateed. Neid pole küll palju, nii et igapäevast liikumist päris nende järgi seada ei saa, aga mõnijagu siiski. Näiteks Mountain View linnas on eraldi Stevens Creek Trail, mis kulgeb umbes 10 km pikkuselt linna lõunaosast kuni San Francisco laheni ja mis on looduslikult päris ilus. Ehitusele on kõvasti raha kulutatud ja pole peetud paljuks vedada eraldi sildu rattatee jaoks üle auto- ja raudteede.

Ei saa ka jätta mainimata ilusat ilma, mis mulle jõudis kohale oma ajutises hotellis elades, kui ma vahepeal kell 7-8 õhtul õue astusin, et basseini või niisama jalutama minna. Siis lõi mulle vastu selline soe (aga mitte kuum) ja mõnus õhk, nagu mulle meenus lapsena maal oldud kõige ilusamatest suveõhtutest, kus õhk on piisavalt värske, et enam pole palav õue minna, aga ka mitte nii külm, et jahe hakkaks. Siin on iga õhtu selline. Siin oldud kahe kuu jooksul pole ma tilkagi vihma näinud ja kolleegidelt saan aru, et selline rõõm jätkub detsembrini. Detsembrist umbes märtsini kallab vihma ja siis on jälle ilus edasi. Aga asja mõte on siis selles, et ilus ilm on enamiku aastast erinevalt nii Tallinnast kui New Yorgist rattasõiduks väga soodne.

Samas põigates rattasõidust korra igapäevaellu, siis on kliima siin kodusolemise seisukohast oluliselt mõnusam kui ma kartsin. Nimelt esiteks on maja ehitatud kuidagi nii kavalalt, et päike tuppa praktiliselt üldse sisse ei paista, ja korter on läbi maja, nii et kui mõlemalt poolt aknad lahti teha, siis liigub tuul päris ilusti. Ja teiseks erineb kliima siin New Yorgist selle tõttu, et kui New Yorgis on palav ööpäevaringselt, siis siin on öö ja päeva erinevus siiski päris suur. Isegi kui päeval on palav, jahtub värk õhtuks täitsa maha, nii et magada saab väga hästi. Paar nädalat tagasi pidin ööseks korra isegi kütte sisse lülitama.

Ühe kivi tahan veel visata e-riik Eesti kapsaaeda, et näidata, kus suunas tuleks veel arenda. Nimelt siinkandis olles saan Google Mapsis punktist A punkti B suunda küsides valida nelja variandi vahel: autosõit, jala käimine, ühistransport ja rattateed. Iga variandi puhul arvutatakse mulle optimaalne teekond ja näidatakse ajakulu. Näiteks rattateede puhul võetakse arvesse nii eraldi ehitatud rattateed kui ka sõiduteed joonitud rattarajaga. Aga Eestis Google Mapsi kasutades saab valida ainult auto ja jalutamise vahel, ei ühistranspordist ega ratastest pole lõhnagi. Ja kõik kohapeal põlve otsas tehtud lahendused jäävad Google Mapsist kasutusmugavuselt väga kaugele maha.

Kunagi varem ma juba kirjutasin, kuidas leidsin hotelli lähedalt poe, kust sai pelmeene ja “Karumsi” kohukesi. Aga kuna see oli lähemal mu hotellile kui uuele kodule, siis on seal ebamugav käia. Aga tuleb välja, et siin on vene toidu poode, mis kannavad “European Food” silti, päris palju ja peaaegu et iga nurga peal. Kindlasti rohkem kui minu New Yorgi liikumisteede lähedal. Ei tea, miks? Oletan, et Google’is ja muudes IT-firmades on siinkandis tööl päris palju Venemaalt ja Ida-Euroopast pärit insenere, kellele selline kodune toit meeldib ja kelle hulka, pole midagi häbeneda, ka mina kuulun.

Niisiis leidsin, et vene toidu kauplus “Samovar” on umbes poolel teel minu töökoha ja kodu vahel ja väga lihtsalt ligipääsetav. Rattaparklat seal küll pole, aga koht on piisavalt vaikne, et ratta võib lihtsalt korraks ukse taha jätta. Ja sees avaneb selline vaatepilt nagu Eesti nostalgilises keldri- või külapoes: üsna tihedalt kokku pakitud riiulid ja külmkapid, millel väga hea Venemaalt ja Ida-Euroopast pärit toit. Näiteks oma esimesel käigul sinna poodi ostsin kotitäie siberi pelmeene, purgi marineeritud seeni “Vladimirskije” ja Poola purgikapsasupi.

Aga juba poeskäik ise oli naljakas. Liikusin riiulite vahel, kui parimates aastates ja autentse vormipõllega müüja minult suurema pidulikkuseta küsis “vam pomoštš?” Oskasin siis vaid kobiseda, et “njet, spasibo, prosto pasmatrju.” Hiljem leti ääres jätkus vestlus samas vaimus ja ikka vene keeles. Seal käisid ka mingid ameeriklased ja tegelikult müüjad oskavad ka inglise keelt rääkida, aga mina võtsin ja võtan seda kui tasuta vene keele järeleaitamistundi.

Pelmeenid ja seened olid igati ausad. Olen ostnud ka ameerika purgiseeni, aga need on mingi maitsetu mass, vene omad on ikka äädika ja sibulaga marineeritud õige värk. Poola kapsasupp oli kah enamvähem hea, aga minu jaoks natuke Venemaast ja Eestist liiga kaugel ja kippus sinna Ungari kanti oma paprikaga.

Geopoliitilise kaubanduse osas torkas silma, et Läti kaupu on seal poes palju, aga Eestist pole midagi. Näiteks võib osta Laima komme ja ostsin ka Riia sprotte, mis maitsesid väga koduselt. Aga Eesti kalast, purgisupist ega Kalevi kommidest pole haisugi. Ei tea, kas see on sellest, et lätlased oskavad Venemaaga paremini äri ajada kui eestlased, aga fakt on see, et siin minu juures asuvas Ida-Euroopa toidu poes Läti kraami on ja Eesti oma pole.

Minult küsitakse ikka, et mida ma tööl teen, millega firma tegeleb ja mida ma ise teen. New Yorgis oli sellele raske vastata, sest tööandja ei soovinud end avalikult eksponeerida ja ka tegevusvaldkond oli muutuv ja segane. Aga praegu on asi märksa lihtsam.

Alustame tööandjast ehk Intuit Inc nimelisest firmast. Euroopas teavad teda väga vähesed, sest nende tegevus toimub 95% ulatuses USA-s. Aga tegelikult on tegu USA 10 suurima hulka kuuluva tarkvaratootjaga, kelle tegevusvaldkond on eraisikutele ja väikefirmadele suunatud finants- ja raamatupidamistarkvara. Nende tuntumad tooted on raamatupidamistarkvara Quicken ja e-maksude tarkvara TurboTax. Nimelt on USA-s päris keeruline maksusüsteem ja süsteemi lihtsustamiseks on sarnaselt Eestile olemas e-maksude võimalus. Aga erinevalt Eestist ei tule e-maksuamet mitte riiklikult maksuametilt ja tasuta, vaid selleks tuleb erafirmalt, nt Intuitilt osta eraldi toode TurboTax.

Võib ju vaielda, et kas see on parim süsteem, aga tegin eelmisel aastal oma USA maksud TurboTaxi abil ja tuleb tunnistada, et selle kasutajaliides on palju mugavam kui Eesti e-maksuametil. Eestis on tegu vahendiga, mille kohta inglise keeles ütleks “glorified database editor” ehk pidulikult pakendatud andmebaasi kasutajaliides, kus tuleb tabelisse oma andmed sisestada, aga TurboTaxi on kasutajakesksema lähenemisega ja maksude deklareerimine seisneb küsimustele vastamises (“kas töötasid kogu aeg ühes osariigis? jah/ei, kas sel aastal said investeeringutest tulu? jah/ei”), mille põhjal siis nii föderaalne, osariiklik kui ka kohalik “linna/valla” maksudeklaratsioon kokku pannakse ja ära esitatakse.

Mint.com oli Intuitist eraldi startup, mis pidas Quickenit enda suurimaks konkurendiks. 2009. aastal ostis Intuit Minti lihtsalt ära ja suurimatest konkurentidest said hetkega kolleegid. Eks aeg näitab, mis sellest loost saab, aga siiani on kõik hästi läinud ja Intuit laseb Mintil üsna iseseisvalt enda tiiva all edasi tegutseda ja populaarsust kasvatada. Loomulikult mõned inimesed ka lahkusid, aga enamik asjalikku rahvast jäi alles ja suure firma tiiva all on mõneti lihtsamgi toimetada.

Minti töövaldkonnast ja tootest — USA-s on üsna tavaline, et inimestel (ka minul) on päris mitu pangakontot ja krediitkaarti, millest ülevaate saamine on paras jauramine, sest netipankade liidesed pole kuigi sõbralikud. Mint laseb inimestel enda Minti konto siduda oma kõigi netipankadega, misjärel ta imeb netipankadest inimeste tehingute andmed sisse ja lööb need mõistuspärastesse kategooriatesse “Söök”, “Kodu”, “Auto” jne. Seega, kui ma lähen oma Minti kontole, saan ma hetkega ülevaate kõigist oma finantskontodest, laenudest, investeeringutest jne. ja näen, kust raha tuleb ja kuhu läheb. Saan teha eelarveid stiilis “kuus kulutan söögile mitte üle 500$” ja jälgida selle täitmist. Nii USA-s kui mujal maailmas, ka Eestis, ei ole netipangad selliste igapäevatehingutest kaugemale ulatuvate tegevustega eriti hästi toime tulnud ja Mint on üsna ja kasvavalt populaarne.

Tegeleme ka uute asjadega, mis netipankadest kaugemale jäävad. Üks huvitavaid uusi omadusi, “Goals” ehk finantseesmärgid, tuli just neil päevil välja ja rõõm on öelda, et kuigi olen Mintis uus, on jupike ka minu koodi juba avalikus tootes sees Goalsi mõte on siis aidata inimesi oma pikemaajalisemate eesmärkide täitmisel, olgu selleks siis uue kodu ostmine või reisile minek. Saan näiteks öelda, et perega reisile minek maksab 5000$ ja soovin selleks säästa 500$ kuus, järelikult kulub selleks 10 kuud. Mint jälgib selle eesmärgi täitmist ja aitab ka omalt poolt kaasa. Lisainfo saamiseks võib vaadata meie juhataja Aaron Patzeri videot, kus ta Goalsi mõtte lähemalt lahti seletab.

Minu töö on parim, mida võin soovida — asun sellise põneva firma epitsentris ehk tooteosakonnas. Mintiga kaasneb päris palju toetavaid tegevusi nagu klienditugi, äriarendus, tarkvaraarendus jne. Aga just tooteosakond on see, kes välja mõtleb ja paika paneb, kuidas klientidele välja paistev toode välja näeb ja toimib. Ehk siis tuleb meile nii oma peast kui väljastpoolt palju uusi ideid, mida Mint peaks tegema. Minu ja teiste disainerite ülesanne on need ideed mingisse söödavasse vormi ehk erineval tasemel teostatud tooteprototüüpidesse valada ja äripoole, inseneride ja teistega kooskõlastada. Kui kõigil osapooltel on ühine arvamus, et jah, see on see, mida teha tahame, siis liigub idee edasi teostusesse, kus tuleb siis kätt pulsil hoida, et insenerid asja tõepoolest disaini alusel ka õigesti teostaksid. Ehk siis saan tegeleda nii disaini, prototüüpimise, veebiarenduse kui muude põnevate tegevustega, ja mulle on abiks ja toeks suurepärane disaini- ja tootemeeskond.

Kui maailmas leidub palju inimesi, kes ei ole oma tööga päris rahul, siis mina võin praegusel hetkel küll öelda, et olen väga rahul sellega, mida teen, ja tunnen, et olen just õigesse kohta sattunud.

Asi, mida Minti kohta tihti küsitakse, on see, kas ta jõuab ka mujale maailma. Näiteks mul on pangakontod nii USA-s kui Eestis ja julgen praegu öelda, et Minti abil on mul oma USA rahadest palju parem ja sõbralikum ülevaade kui Eestis toimuvast, sest nagu öeldud, ei hiilga pangad kuskil maailmas eriti oma kasutajasõbralike lahendustega. Selle kohta saan ainult öelda, et eks elu näitab. On ka proovitud Minti-sarnaseid lahendusi Euroopas teha, aga siiani pole neist ükski niivõrd käima läinud, et nimetada tasuks.

Elan nüüd USA läänerannikul Kalifornias, Mountain View’s. Uus töö, uus elukoht. Elu on siin ilus. Aga sellest ehk teinekord lähemalt.

Tänane lugu räägib sellest, et nädalavahetuseks mul endal erilisi plaane polnud. Küll aga elab mul palju sõpru San Franciscos, mis on siit tunniajase rongisõidu kaugusel. Nad kutsusid mind ühte filmi vaatama. Ja mitte lihtsalt filmi tavalisse kinno, vaid pidi midagi erilisemat olema ja nad ütlesid, et ära tausta loe, see rikuks lõbu ära. Ma siis ei lugenud ja läksingi laupäeva õhtul linna.

Üritused algasid sellega, et üks poiss, Ben, on pärit Hiinast, ja tal olid parajasti vanemad külas. Sel hetkel, kui meie neljane kamp Beni juurde jõudis, oli küll ainult ema kodus. Ja polnud vaja vaeva näha söögikoha otsimisega, kuna Beni ema olla tungivalt nõudnud, et teeb meile neljale ise õhtusöögi. (Seda kõike saime Beni vahendusel teada, sest ema elab Hiinas ja on ikka nii paduhiinlane, et ise inglise keelt ei räägi.)

Hiinas paistab sugude võrdsus kontrolli all olevat. Istusime sõpradega neljakesi teleka taga, samal ajal kui Beni ema köögis meile süüa teha sahmis. Ja tõepoolest, valmistati ette laud nagu parimas hiina restoranis viie-kuue erineva roaga, kõik värsked ja head. Kala, liha, juurviljad, omlett, riis. Võta ja sega kokku ja söö. Ikka kummaline, kuidas ühed inimesed teevad enda jaoks täitsa tavalist toitu, mis teiste jaoks hirmus eksootika on.

Ütlesime Beni emale headaega ja läksimegi kinno. Kino oli selline alternatiivsemat sorti ja vaatama koguneski igasugu karvaseid ja sulelisi. Ja filmiks oli The Room, mille saamislugu käis kuidagi nii: oli Tommy, kellel oli idee filmi jaoks. Hollywood saatis ta puu taha. Tommy aga ei andnud alla, kogus raha ja tegi ise filmi, olles ise nii stsenarist, produtsent, režissöör kui ka peaosatäitja näitleja. Kahjuks ei osanud ta neist kunstidest ühtegi ja nii saidki kokku mõttetult lame stsenaarium, halb näitlejatöö ja olematu produktsioon. Kõige selle tulemusena on see film kuulutatud ka kõigi aegade üheks halvimaks. Võib ka panna kategooriasse “nii halb, et juba hea.”

Alguses olla Tommy tõsimeeli mõelnud, et teebki draamat. Aga kinos olla rahvas naerma hakanud ja siis pakendas ta filmi kähku ümber mustaks komöödiaks ja väitis, et oligi seda algusest peale planeerinud. Mina seda ei usu. Arvan, et ta algul uskuski, mida teeb.

Hea küll, filmina oleks seda ehk igav vaadata olnud, aga kinoskäijad olid üritusel enamus vaatamisväärsust. Nimelt on The Room kujunenud omamoodi kultusfilmiks, millel hulk fänne, kes põhikilde peast teavad, valju häälega kinos juurde kommenteerivad, sobivatel kohtadel naerust või vastikusest röögivad ja üldse käib kinosaalis kogu asja vältel paras action.

Ma pole kinos kunagi sellist midagi näinud, võrreldav vast ehk teatritükkidega, kuhu vaatajate osalus sisse planeeritud. Aga siin polnud kedagi juhendamas ja vaatajad osalesid omast initsiatiivist. Näiteks pidada seal olema väga tihti võte ruumist, mille seinal on lusika pilt (ma ise seda pilti ei märganud, aga pärast seletati ära.) Niipea kui järjekordne lusika pilt kaadrisse ilmus, röökis rahvas “SPOON!!!” ja kinosaalis lendas ringi kilode viisi kaasavõetud plastlusikaid. Ja kuna kõik see oli osa performance’ist. Naljakas elamus. Osa inimesi väitsid, et on seda filmi kinos näinud seitse või veel rohkem korda. Teda näidatakse San Franciscos kesköösiti umbes kord kuus. Ja mõnes teises linnas ka, siin on ajakava. Vast lähen kunagi veel seda tsirkust vaatama.

Siin on mõned pärlid sealt filmist. Johnny on siis Tommy ise, see pikkade mustade juuste, nõrga intonatsiooni ja kahtlase aktsendiga tüüp.

Ööseks jäin San Franciscosse ja sõitsin hommikul rongiga tagasi. Käisin kodu lähedal San Antonio shoppingukeskuses kõndimas ja seal oli üllatus, et ühes turu moodi asutuses olid sügavkülmkapis välja pandid siberi pelmeenid — täitsa ametlikud venekeelsed kirjad peal ja puha. Kõrval, piimaletis, olid aga Karums-kohukesed. Kui lisada, et sealsamas lähedal asub ka “Wurst-haus,” kus minu lemmikud Thüringerid ja ka muud saksa vorstid saadaval, siis paistab, et toiduga siin hätta ei jää.

Kütsime parajasti Smartiga mööda kiirteed Miamist Key Westi poole, olles eelnevalt just pääsenud suurest ummikust. Ilmselt oli mingi õnnetus olnud, sest teepervel oli hulk politsei- ja kiirabiautosid, kellest me ühel hetkel mööda sõitsime. Alljärgneva jutu seisukohalt on see oluline fakt.

Olles vaevalt ummikust ja vilkuritest mööda saanud, tekkis meile äkki endale vilkur selja taha — mootorratturhiir-politseinik, kes ilmselgelt meid rajalt maha võtta tahtis. No selge, mõtlesin. Õnnestub nüüd siis esimest korda Ameerikas ka kiiruseületamise eest trahvi saada. Väga palju üle polnud, aga paar miili ikka. Nagu ka kõigil teistel. Muud pattu ei suutnud endale välja mõelda.

Tõmbasin teeservale ja jäin ootama, mis saab. Ise mõtlesin, et kas trahvi jaoks ikka piisavalt sularaha on kaasas või kuidas see kõik käib.

Tuligi akna taha parimale filmiklišeele vastav kiivris ja päikeseprillidega politseinik, parajalt paks ja parimates aastates, nii neli-viiskümmend.

“Tere. Juhiluba ja autodokumendid, palun.”

Andsin loa ja autorendilepingu.

“Olete Floridas puhkusel, jah? Kaua siin juba olnud olete?”

“Nädal.”

“Ahah… teate, las ma valgustan teid natuke Florida liikluseeskirja teemal. Nimelt, kui teeservas on politsei- või kiirabiauto, millel vilkurid töötavad, siis abitöötajate turvalisuse nimel peate teise ritta ümber reastuma või kiirust 20 miili võrra vähendama.”

Vaata kui huvitav, mõtlesin. Ootamatu. Aga samas mõistlik reegel. Ja tõepoolest, kui seal teeservas need autod olid, siis ei saa välistada, et kütsin neist täie auruga otse kõrvalt mööda. Mis edasi?

“Kuna olete väljastpoolt seda osariiki, siis seekord piirdun hoiatusega. Palun, võtke see voldik, lugege läbi. Praegu kõik.”

Trahvi ei saanudki? Imelugu. Aga elamus oli mõjuv. Jäi meelde.

Käisime R-ga Floridas kümneks päevaks puhkusel. Panen siia kirja endale mälestuseks, aga ehk hea ka teistel lugeda.

Miks Florida? Võiks samamoodi ju ka küsida, et miks mitte? Meil on eesmärk minu Ameerikas elamise aja jooksul käia läbi võimalikult palju selle riigi käimisväärseid nurki. Kuna me mõlemad tundsime, et käes on aeg tõsiseks puhkuseks ja mul on põhjaosariikide külmast ja vihmast kopp ees, siis Florida tundus täitsa sobiv. Konkreetselt võtsime sihtkohaks Miami piirkonna ja Miami Beachi. Korraks oli mõte minna ka Orlandosse Disney Worldi, aga Miamis jätkus piisavalt tegemist, nii et mikihiire juurde ei jõudnud.

Reisi jooksul saime nii mõndagi teada Florida lõunaosa kliimast. Tegu on ju ikkagi kontinentaal-USA (48 osariiki, välja arvatud Alaska ja Havai) lõunapoolseima nurgaga. Seal on kaks aastaaega, kuiv “jahedam” talv ja niiske kuum suvi. “Jahe” talv tähendab kuskil 25C ja maikuu on üleminekuaeg nende kahe vahel. Kokkuvõttes võib öelda, et kukkus päris hästi välja — kuna hooaeg oli lõppenud, polnud turiste üleliia, nii et saime kõikjale ligi, kuhu tahtsime. Ja teisalt ei olnud kuum hooaeg siiski ka päriselt alanud, nii et kliima oli talutavam kui ma kartsin. Kuigi ka selles osas nägime erinevaid olukordi.

Aga võtame parem kõike järgemööda ja ajalises järjekorras. Kliki järgnevatel linkidel:

Kolmapäev, 12. mai. Tere, Miami Beach
Neljapäev, 13. mai. Rand ja päike
Reede, 14. mai. Jalaravi
Laupäev, 15. mai. Seaquarium
Pühapäev, 16. mai. Miami laevareis ja staarid
Esmaspäev, 17. mai. Bussireis ja Ocean Drive
Teisipäev, 18. mai. Snorgeldajad ja Key West
Kolmapäev, 19. mai. Hemingway ja korallid
Neljapäev, 20. mai. Alligaatorid
Boonus. iPad ja iPhone

Kogu reisi kestel olid meil abistavateks seadmeteks iPhone ja iPad. Kes neisse üleolevalt suhtub ja ei paku alternatiive, nende kohta väidan, et nad lihtsalt ei valda teemat. Loetlen siinkohal paar lihtsat tegevust, milleks neid kasutasime:

• järgmise päeva ühistranspordi planeerimine Google Transiti abil
• autos GPS+kaart, TomTomi analoog Google Mapsi abil (Google Maps ei räägi juhendit, aga kõrvalistuja teeb seda edukalt)
• meililugemine
• ürituste taustainfo ja lahtiolekuaegade jms uurimine hotellivoodis
• lehelugemine rannas
• wikipedia lugemine meelelahutuseks+taustainfoks pikematel autosõidu juppidel

Laias laastus kõlbavad ülaltooduks nii iPad kui iPhone, aga iPad on parem, sest ta aku kestab kauem ja on mugavam käes hoida ja kõrvuti kahekesi vaadata. Samas on iPhone mobiilsem, nii et linna peal käies jätsime iPadi hotelli ja kasutasime iPhone’i. Siiski oli see reis minu jaoks üks kinnitus, et oleme sisenemas uude aega, kus mobiilseadmed võtavad üle paljuski selle rolli, mida enne täitsid paberraamatud ja kodutöö. Nt suutsime me Miami ühistranspordis sellest suurt midagi teadmata päris edukalt orienteeruda vaid iPhone’i abil.

Jälgisin ka teadlikult, kuidas R. iPadi kasutas, ilma et ma teda eelnevalt eraldi juhendanud oleks. Paar tegevust, nt kaardi kahe näpu abil suurendamine-vähendamine, vajasid natuke õpetust, aga R. tunnistas ka ise, et suuremas osas piisas talle koolituseks paarist minutist minu vaatamisest, kuidas ma iPadi ja puuteekraaniga ringi sõelun. Kui lisada siia mõnus Apple’i kaitsev ümbris, mobiilne kerekuju ja soodne 3G-paketi hind, mis meil võimaldas nii iPadist kui iPhone’ist igal ajahetkel vajaliku info probleemideta välja võluda, siis tõepoolest, sülearvutid on minu jaoks küll olemas, aga eilne päev. (Ja mul on jätkuvalt küsimus, miks Google Transitis Tallinna infot pole, aga Białystok on.) Sülearvuti kohtades, kus me iPadi kasutasime, oleks enamasti olnud ühtaegu nõme ja ebamugav.

Neljapäeva õhtul pidime sõitma tagasi New Yorki, aga hommikuks oli meil planeeritud veel üks reisi tipphetki ehk Evergladesi rahvuspark, täpsemalt Shark Valley ja seal olev bussisõit. Lonely Planet ütles, et “kui teil on võimalik Evergladesis täpselt üks asi teha, siis võtke see.” Ja neil oli õigus, sest see sõit oli tõesti igati hariv ja huvitav. Nägime palju alligaatoreid, lisaks veel kalasid ja linde.

Üks jälgimaid, aga ka naturaalsemaid ja põnevamaid vaatepilte oli, kuidas hulk raisakotkaid nokkis alligaatori korjust. “Looduse ringkäik,” nentis meie giid.

Nägime ka aastavanuseid beebi-alligaatoreid. Giid ütles, et mingi piirini on suuruse järgi võimalik öelda, kui vana üks alligaator on (pildil olevad pidid olema aastased ja kindlasti nende emme kuskil läheduses), aga mingist piirist edasi sõltub kasv sellest, kui kättesaadav on toit, nii et suuruse järgi on võimalik öelda, kui vana mõni elukas on.

Meie suurimad hirmud olid kuumus ja sääsed. Shark Valley, kus me käisime, on merest üsna eemal, nii et kuumus oli tõesti üsna tuntav. Peale bussireisi käisime matkarajal ja pooleteisekilomeetrine rada võttis ka rahulikult käies üsna higistama. Aga sääski ei olnud ja kohalik piletimüüja naeris meie sääseküsimuse peale, öeldes, et ainus sääseprobleem peaks meil tekkima kohalikus peldikus, kus neid tõesti oli. Ja hiljem giid seletas, et kuna oleme kuivast hooajast niiskesse üleminekul, siis sääsevastsed hakkavad just “kooruma” ja et suvel olla see probleem tõsisem. Küll aga lendas ringi kõvasti kiile.

Peale Evergladesit käisime veel Miccosukee indiaanlaste restoranis söömas. Reklaamiti ka nende küla ja kultuurikeskust, kuhu ajapuuduse tõttu ei jõudnud, aga paistis huvitav. Ja siis oligi aeg auto tagasi viia ja New Yorki ära lennata.

Hommikupooliku plaanisime veeta Key Westi linnas. Virisesin pidevalt ülevalpool, kuidas Miami ei jätnud meile erilist muljet. Key Westi kohta võib kindlasti vastupidist öelda — ei oodanud midagi erilist, aga kujunes väga sümpaatseks. See on üks väheseid seninähtud Ameerika linnu, mille kohta julgeks öelda, et on olemas tõsiseltvõetav vanalinn, Key Westi puhul siis valgete puust majadega.

Külastasime Hemingway majamuuseumi, kus kirjanik veetis aastad 1931-1940. Läks sinna oma teise naisega ja lahkus kolmandaga või midagi sellist, tema naistelood ja üldse elulugu oli päris segane. Ja ta armastas kangesti kasse. Omal ajal oli neid tal umbes 70, praegu on seal neid 40-50 ringis, ja paljud neist omaaegsete järeltulijad ja kuuevarbalised, keda Hemingway mustlaste eeskujul õnnetoojaks pidas. (Läti keelele ei reageerinud.)

Meil oli tore giid, kes muuhulgas rääkis pildiloleva objekti kohta järgmise loo. Nimelt oli Key Westis pubi Sloppy Joe’s, mida pidas keegi Sloppy Joe. Kunagi hakkas Joe seda renoveerima ja plaanis visata välja kogu olemasoleva sisustuse. Hemingway, olles sellest kuulnud, läks Joe juurde ja küsis endale pissuaari, väitega, et “minu raha on siit piisavalt alla läinud, nii et ma võiks selle endale saada.” Joe oli küll plaaniga nõus, aga küsis Hemingwaylt, milleks talle ometi see ese. Hemingway ütles, et teeb sellest kasside joogianuma. Nii ka läks, ainult et kassid olid Hemingwayst targemad ja ei teinud nõust väljagi, lakkudes selle asemel vett selle kohal oleva nõu seintelt. Sest ükski endast lugupidav kass ei joo ju sealt, kuhu teised elukad kusnud on.

Key Westis hakkas vihma sadama ja vaatamisväärsused said kah otsa, nii et kimasime uuele katsele John Pennekamp State Parki, lootes seekord jõuda õigele koralliretkele. Ja saime veelkord kinnitust asjaolule, mida ka enne täheldanud oleme, et riiklikud ja osariiklikud pargid USA-s pakuvad loodushuvilisele oluliselt paremat elamust kui eraettevõtjad. Snorgeldajatega reis oli küll tore, aga igav. Seevastu State Parki laevareisil nägime märksa rohkem koralle, kui lootnud oleks, ja saime ka teada, millega üldse tegu on. Nimelt korallid on väikesed loomad, mille kogukond kasvab aastas ainult paar millimeetrit, ja laevaankrud võivad neile palju kahju teha. Seetõttu on Florida korallide piirkonnas süsteem, kus pinnal olevad poid on põhja ankurdatud ja laevad kinnitavad end poide külge, ilma et peaks koralle kahjustama. Ja Florida korallrahu on maailmas suuruselt kolmas, Austraalia ja Bahama järel.

Õhtul jõudsime Miamisse tagasi vihmasaju saatel, mis jäi õnneks ka ainsaks halvaks ilmaks kogu meie reisi jooksul.