Siit kõlab läbi suhtumine, et paberleht on ikkagi peamine ja “õige”, aga netti kõlbab ainult uudiseid panna ja netilugejaid ei ole võimalik rahaks käänata ning nad võib sisulisematest lugudest ilma jätta. Selline suhtumine ignoreerib täielikult minusuguseid inimesi, kes elavad lühemat või pikemat aega välismaal, aga loevad ennast ikkagi osaks Eesti kultuuriruumist ja jälgivad Eesti meediat.

Palju meid on? Ametlik leht pakub 150 000-200 000. Tundub kuidagi suur number. Aga võttes ühe nulli ära, siis 20 000 Eesti meedia tarbijat välismaal ei tundu väga ebareaalne. Ja püüda neile läheneda pakkumisega, et täisinfo saamiseks makske paberlehe eest, mille kättetoimetamine teile pole füüsiliselt võimalik, tundub kummaline.

Palju ja kust EPL-is, Postimehes jne üldse lugejaid käib? Võtsin huvi pärast nende reklaamiinfo lehed lahti. Mul oli mingist vanast ajast meeles, et nad avaldavad seal ka oma netilugejate kohta statistikat. EPL-il polnud üldse midagi, PM viitab TNS Metrixile. Oleks väga huvitav sinna numbritele riigid külge saada. Kas reklaamiandjatele on see info kättesaadav? Kui mina oleks reklaamiandja, tahaks ma küll teada, kas ma kasutan oma raha õigesti. Mis kasu on mul siin New Yorgis teadmisest, et (hetke EPL esilehe näitel) On24 sisustuskaubamajas on sünnipäevapakkumised, et Tallink kutsub perega merele või kui palju Dell Latitude Eestist ostes maksab? New Yorgis saan selle Latitude’i ju nagunii poole odavamalt. Oleks ma reklaamiandja, nõuaks selle jura lõpetamist ja kiires korras Google AdWordsi kasutuselevõtmist, mis võimaldab reklaami märksa efektiivsemalt sihtida ja ka artikli sisuga siduda.

Jättes Eestist väljaspool oleva lugeja kõrvale, siis miks ei võiks ka Eesti sees reklaami geosihtida? (Kuidas “geotargeting” eesti keeles on?) EPL ja PM reklaami hinnakirjad tunduvad selles suhtes paberreklaami igavad koopiad, kus mingeid erilisi parameetreid ei ole võimalik ette anda. PM-l on vähemalt Tartu Postimees edasi. EPL netireklaami hinnakirja kõige põhjapanevam element tundub olevat, et “Lendav logo asub epl.ee-s brauseri alumises osas ja liigub 10 sekundi jooksul paremalt vasakule ja tagasi.” Eksole.

Mõtlesin, et vaatan korra oma meediapaleti üle, mida ma igapäevaselt loen, jälgin ja vaatan.

• Google Readeri RSS “uudised” kaust
  • uudised.err.ee: Eesti uudised, ja kuidas maailma uudised Eestist paistavad
  • teadus.err.ee: tehnooptimist nagu ma olen
  • BBC headlines: maailma uudised
  • NY1.com: New Yorgi kohalikud uudised
  • Big Picture: pildikokkuvõtted mõnel aktuaalsel teemal
• iTunes
  • CNN Politics Daily (USA poliitika) ja CNN Daily (peamiselt USA uudised, või siis maailma uudised USA nurga alt): hea kontoris lõuna mugimise kõrvale vaadata
  • hulk nädalaste päevakajasaadete podcaste Raadio2st ja Kukust (“Välismääraja”, “Keskpäevatund”, “Rahva teenrid” jne), kuigi tuleb tunnistada, et reaalselt kuulan pidevalt neist ainult “Rahva Oma Kaitset”
• err.ee
  • siit vaatan päris tihti AK-d, 3-4 korda nädalas kindlasti. Suudaks nad ainult selle neetud Windows Media mingi normaalse failivorminguga asendada. iTunesi podcast oleks ideaalne. Aga muidu OK. Arhiivist vaatan kah mingit pudi-padi aeg-ajalt.
• hulu.com
  • Daily Show (maailma ja USA uudised absurdinurga alt)—meelelahutuse ja uudiste kummaline segu, aga noorte jaoks tõusev (paljude jaoks on see ainus reaalne uudistekanal)
• iPhone
  • Associated Press app, sellega on hea hommikul uudised alla tõmmata ja metroos lugeda

Kus on siin epl.ee ja postimees.ee? Just nimelt. Peamiselt satun sinna sellepärast, et kuskilt mujalt viidatakse. Ja paneme tähele, et üleval on ainult professionaalne meedia. Peale nende on mul kordades rohkem “erablogisid”, Skype- ja Twitteri-sõpru, kellele ma tihti pööran rohkem tähelepanu kui kõigile lehtede esikülgedele kokku. Lehtedesse satun tihti sellepärast, et Twitterist keegi viitab. Aga kui nüüd EPL ja Postimees vabatahtlikult ennast kõigist neist vestlustest eemaldavad, siis ei oska kuidagi neile kaasa tunda.

Selles valguses tundub, et EPL ja Postimees ja teised lehed üritavad üksteiselt tõmmata alt ära vaipa, mis nii ehk naa järjest väiksemaks jääb. Vanasti oli ju hea lihtne lahterdada—lehed vs raadio vs televisioon vs eravestlused. Nüüd aga on kõik lootusetult segamini nagu puder ja kapsad ning paberväljaande lüpsmisele keskendumine tundub kapseldumisena, et “ehk läheb mööda”. No ei lähe, pole midagi teha.

Ma vaatan lambist lakke ja ütlen, et olen lisaks tasuta ERR-i jälgimisele nõus maksma 100 krooni ringis kuus meediakanalile, mis suudab mulle toimetada arvutisse ja telefoni teksti, aga miks mitte ka pildi ja heli kujul kvaliteetset infot sellest, mis Eestis tegelikult toimub. Kuidas arenevad olulised lood poliitikas ja majanduses? Mida arvata näiteks Lissaboni leppest, ma pole siiani viitsinud süveneda, miks see mind huvitama peaks ja kas see on hea või halb? Miks igasugu Ivo Parbuseid kogu aeg kinni pannakse ja siis jälle lahti lastakse? Miks on Keskerakond venekeelsete inimeste seas nii populaarne—mida teised erakonnad on tegemata jätnud? Mida Eestis elavad venelased ja teised rahvused tegelikult mõtlevad?

Mõistlikus koguses reklaami sinna juurde oleks OK, aga paluks mitte tüüdata materjaliga stiilis “Vigala Sassi nõuanne päästis Kanal 2 reporteri vähkkasvaja küüsist (29)”, “Maasikad passivad hästi koogi sisse” ja “TV6 ja Power Hit Radio korraldavad bikiinijooksu (30)”. Kõige tähtsam on, et kasutajakogemus oleks korralikult tehtud ja et ma näeks, et ajudega inimesed on asja juures olnud. Eesti uudiseveebidest EPL ja ERR on minu jaoks kõige sümpaatsemad.

On see 100 krooni kuus vähe või palju? Kas sellega kanal elab ära? Kas on piisavalt palju inimesi, kes seda maksaks? Ei tea. Pole minu probleem. Aga see on summa, mille ma oleks nõus hetkel oma taskust pikemalt mõtlemata välja käima. 200 krooni juures hakkaks juba mõtlema. Ja veelkord, paluks täisdigitaalset produktsiooni ja soovitavalt lisaks tekstile ja fotole ka video ja audio kujul (miks mitte igasugu otse- ja ristviidetega teistele podcastidele jne), paberlehega mitte tülitada. Kuigi paberleht võiks olla tasuta opt-in variant, kui ma nt pikemalt Eestis olen.

Ja paneme tähele, et uudis pole minu jaoks kõige tähtsam, ma ei istu hommikust õhtuni puldis, kommentaare ei loe ja ise juurde ei tekita. See läheb täiesti lahku lehetoimetuste jutust, mille järgi nett justkui ainult uudise jaoks kõlbabki ja kiirus on kõige tähtsam.

Ma saan aru, et on mingi liikumine, kus ajalehtede liit lausa lausekaupa üritab ära piirata, kes, kui palju ja mida tohib viidata. Siia juurde vt Aivar Hundimägi kommentaar (ei saa samas jätta märkimata, et Äripäeva veeb on koht, mida väldin nagu tuld, lihtsalt nii vaenulik kasutajakogemus). Erinevate meediakanalite koostöö ja eriti see, kuidas need vestlused jätkuvad ka tavaliste inimeste vahel, nagu ülal viitasin, on ühiskonna jaoks oluline.

Lõpetuseks mingit kokkuvõtet ei oska teha, aga suunan teid edasi vaatama Clay Shirky ettekannet umbes samal teemal. Kuigi ta räägib natuke teises kontekstis, on mõte tegelikult aktuaalne. Enne Internetti olid kanalid kas kahesuunalised ja väikese distributsiooniga (1:1 telefonikõne, eravestlus) või ühesuunalised ja laia leviga (massimeedia), aga Internet võtab kõik need kanalid ja küpsetab ühtlaseks massiks, kus iga inimene saab olla korraga tootja ja tarbija ning kõik sõnumid, nii ühelt inimeselt kui meediakanalilt pärinevad, levivad sama kaugele ja kiiresti. Selles valguses tahaks ka Eesti kanalitelt näha midagi huvitavamat kui vaid netilevi lõpetamist, see oleks justkui tagasiminek e-riigist ü-riiki, meedia ürgaega.

DC oli nagu DC ikka Valge Maja, Kapitoolium jne.

Mis asi see on? Loe siit.

Kapitooliumis avati mõni aasta tagasi uus külastuskeskus, kuhu sai minna Kapitooliumi ekskursiooni tegema. Võrreldes selle tsirkuse ja turvakontrolliga, mida pidi läbima, et sisse saada, oli ekskursioon lahjem, kui ootasime. Viidi mingitesse suvalistesse tagaruumidesse ja küll ka keskmise kupli alla, kus oli küll kõvasti kunstiväärtusi ja muud kulda-karda, aga valitsejate lähedusse ei lastud. Selleks oleks pidanud eraldi luba taotlema ja oleks ka saanud, aga seekord jäi tegemata. Eks DC-sse ikka juhtub.

Ajaloolisel Mayfloweri hotellil lehvisid Eesti ja Leedu lipud. (Aga miks mitte ka Läti?) Mis sündmusega oli tegu, jäigi meist teadmata.

Washington DC loomaaia suurimad vaatamisväärsused on kaks pandakaru. Meie nägime neist ainult ühte, kes tegeles peamiselt erinevates poosides hambad laiali magamisega.

Vaatasime teda seal oma pool tundi, muudkui keeras külge ja sügas ennast. Lõpuks võttis siiski kargu alla, istus maha ja hakkas bambust sööma.

Peale Washingtoni oli järgmine peatuskoht Shenandoah rahvuspark, mis üsna Washingtoni lähedal umbes kilomeetri kõrgustes mägedes. Park on pikk ja kitsas nagu lohe, läbi pargi jookseb tee, mida mööda saab aeglaselt sõita ja maalilisi vaateid imetleda.

Pargis oli palju loomi. Näiteks hirvi oli teeservades ja metsas igal pool nii palju, et lõpuks läks juba tüütuks. Korra juhtusime õhtuhämaruses sõitma, siis võis tunniajase sõidu jooksul neid mingi 20 tükki kokku lugeda.

Selle tegelase puhul läksime vaidlema, kas ta on kobras või vesirott. Mõlemad tundusid väga ebatõenäolised variandid.

Lõpuks targematelt küsides tuli välja, et see oli groundhog ehk eesti keeles METSÜMISEJA. No kes mõtleb välja neid loomanimesid????

Aga skoorisime ka peavõidu, jackpoti. Nimelt olime kuulnud, et seal pargis elab ka karusid. Ja kuigi tundus ebatõenäoline neid kohata, võis ju siiski loota. Ühel päeval ühel matkarajal nägime jälge, mis andis lootust…

… ja siis, ja siis, ja siis äkki…

Ilus, eksole no tegelikult oli lugu muidugi natuke keerulisem. Kui metsas oleks vastu tulnud, siis oleks kõhe olnud, aga see pilt on lahtisest autoaknast tehtud. Nimelt peale jälje leidmist sõitsime mööda teed, kui äkki tuvastasin oma indiaanlasepilguga ühe puu tagant karupea välja vaatamas. Võtsin hoogu maha ja seal ta oligi. Poseeris tee ääres päris pikalt, enne kui metsa ära kõndis oma karuasju ajama.

Pargis on mitmed matkarajad. Meie võtsime selliseid mõnetunniseid ja mõnekilomeetriseid, millega sai matkata jugade ja koskede äärde, mida seal oli mitmeid. Ja olid ilusad ja matkad tasusid ennast ära. Kolm-neli kilomeetrit ei kõla eriti pikalt, aga kui näiteks paari kilomeetri kohta on 300 meetrit tõusu, siis väsitab mõnevõrra ära küll.

Enamikus kohtadest sai veele päris lähedale ja ka näpu vette pista. Hea külm värske vesi oli.

Siin oli kosk kaugemal, vaade oli üle oru, katsuda ei saanud.

Väiksemad.

Mulle tegi kangesti nalja see, kuidas igal pool juhendites ja kohapeal olid suured hoiatused “KUNA VESI POLE PUHASTATUD, SIIS EI TOHI SEDA JUUA”. No jummalukene küll, vanad indiaanlased ja vanad eestlased jõid kogu aeg ojast vett, aga meie oleme nii kaasajastunud ära? Ma saan aru, et siin linnas päris igast poriloigust ei ole hea mõte juua, aga no rahvuspargis, kus igasugune inimtegevus on miilide kaugusel… no ma ei tea. Mina jõin, hea puhas külm värske oli, ja olen siiani elus.

Üks lähedal asuv vaatamisväärsus oli veel Luray koobas, kus me ka ära käisime. Oli küll ilus. Täiesti müstilised kivimoodustised.

Kõige müstilisem oli peegelsile koopajärv, kust “lagi” täiuslikult vastu peegeldas, nii et võis arvata, et see on põhi. Pildi pealt ei tule hästi välja, aga kohapeal oli uskumatu.

Lähedal oli ka vanade autode muuseum.