Sügisel tuleb Max Payne 2 välja. Tuleb tunnistada, et ootan seda huviga. Üks minu kirgi on head single-player FPS-id. Viimastest aastatest kaks tipptegijat on olnud Return to Castle Wolfenstein ja Medal of Honor: Allied Assault, vähesemal määral ka Soldier of Fortune II. Aga Max Payne samuti nende kõrval oma bullet-timega ja üleüldse hea kontsepti, stoori ja teostuse poolest. Vaatame, mida teine osa toob.

USA-s elav sõber rääkis toreda loo Andy Warholist. Kahjuks linke ei oska juurde panna - kes teab, täiendage. Aga no värk olla olnud nii, et kuskil 60ndatel oli Warhol vaene tudeng (jeah, isegi USA-s on selliseid). Käinud regulaarselt Pittsburghis ühes kõrtsis joomas. Aga raha tal ei olnud ja siis oli kõrtsiomanikuga selline diil, et teeb kõrtsile sisekujundust. Konkreetselt maalis kõik seinad, laed ja põrandad täis oma popkunsti (tollal muidugi veel tundmatut). Siis müüdi kõrts maha (ikka veel 60ndatel) ja uus omanik vaatas, et mingid plätserdised, ja krohvis kõik kinni. Ja lugu unustati. Aga nüüd 90ndatel või lausa viimastel aastatel müüdi kõrts uuesti maha ja nüüdne omanik vaatas, et jama lugu selle krohviga ja (teadmata, mis värk on) lasi krohvi eemaldada. Alt tuli lagedale see, mis Warhol sinna 60ndatel maalinud oli. Ja nüüdne omanik võis end õnnitleda eduka kinnisvaraostu puhul, sest populaarsus ja koha hind hüppasid muidugi lakke.
Kas see on nüüd legend või tõsilugu, mine võta kinni. Põnev igatahes.

Ma käisin Andrus Kiviräha (Kivirähu? Kivirähi? Kivirähki?) “Helesinist vagunit” vaatamas. Tegu siis Ugala näitetükiga. Ma olen Kiviräha asjadest juba tükk aega hästi arvanud ja see tükk vaid süvendas seda muljet. Mulle meeldib, kui näitemäng (film, raamat, …) on tehtud nii, et kõikidele küsimustele “in your face” ära ei vastata, vaid elu paradoksid lihtsalt lagedale tuuakse. Aga samas ei ole see kõik vürtsitatud paatosest nõretava traagikaga, vaid igapäevaeluski tihti kohatava tragikoomikaga. Ja Kiviräha pluss on see, et ta paneb kõik need asjad konkreetsesse eesti kultuurikonteksti - seda ju prantslased või ameeriklased meile tegema ei tule. Teine sama hea asi on “Eesti matus” - kes ei ole näinud, minge vaadake mõlemat, ükskõik mis järjekorras.
Tõele au andes tuleb tunnistada, et Ugalasse sattusin ma Viljandi folgi raames, aga folgi enda kohta nagu ei oskagi suurt midagi kirjutada. Oli kah. Kirjutage need, kes ennast rohkem etnona tunnevad.

Abiellujailt ei nõuta enam liiga isiklikke andmeid, kirjutab EPL. Aru ma ei taipa, miks neid üldse nõuti? Võib-olla 15 aastat tagasi oli tõesti hea saada neid andmeid, sest see oli ainus koht, kus inimene riigiga suhtles. Aga kas tõesti peab tänapäeval abiellujalt küsima tema kodakondsust, elukohta, rahvust ja abielude ajalugu, kui kõik see on meil ju tänapäeval rahvastikuregistris olemas. Riik saab sealt neid niigi kogu aeg vaadata. Muide, kas teadsite, et igaüks saab vaadata, mis riigil tema kohta andmekogudes kirjas on? Eestis on olemas tore selleks otstarbeks mõeldud süsteem X-tee, kuhu saab sisse ID-kaardi või selle puudumisel ka netipankade kaudu. Minge vaadake järgi. Online-ühiskond.

Aeg-ajalt ma käin Internetis Maddoxil külas. Ta on nagu omamoodi bloogija, ainult tema bloog on väga eriline. Nimelt on ta endale võtnud missiooniks anda pasunasse kõigele ja kõigile, mis vähegi pähe tuleb. Näiteks üks uusimad asju on tal USA-s müüdavad koledaimad autod. Ja talle tuleb au anda, sest need on ju tõesti koledad? Hea, et neid Eestis ei müüda. No igatahes on seal lehel aeg-ajalt väga värskendav käia. Eestis võiks kah keegi sellise lehe teha. Ja siis mõnitada neid, kes seda asja tõsiselt võtavad ja talle “ise oled loll”-tüüpi kirju hakkavad saatma. Üks parimaid asju seal lehel on veel laste joonistused.

… ja otsite kohta, kuhu sööma minna, siis soovitan välja tsekkida restorani Toomkooli Tõllad. Väga armas kohake. Ja isegi tänasel päeval, kus vanalinn ja Toompea paksult ida-saksa turiste täis, õnnestus probleemideta vaba privaatlaud saada. Asub suht varjulises kohas. Kui keegi teab, kus on Kanada saatkond, siis kohe selle kõrval. Aga tänase ilmaga täiesti super - istud Toompea lossi müüri kõrval, laud ja toolid on kenal muruplatsil, imetled vaadet linnale ja merele ja teenindus on tugevalt üle kohaliku keskmise, vähemalt sellel eksemplaril, kes mind & co-d talitama juhtus.

John Gilmore on tegelane, kes oma paljude tegemiste hulgas sõdib USA valitsuse vastu ja tahab õigust USA sees lennukiga anonüümselt ilma dokumenti näitamata lennata. Hiljuti visati ta lennukist välja, sest ta kandis rinnamärki “Suspected Terrorist” ja keeldus seda ära võtmast. Loe ka pikemat artiklit.
Ma hakkasin mõtlema, kuidas meil Eestis sellega on. Mastaabid on vist mõnevõrra teised, aga ka meil on riigisisesed lennud. Ma pole kunagi näiteks Kärdlasse lennanud - kas teie olete? Kas seal nõutakse dokumenti? Näiteks praamiga Saaremaale või bussiga Tartusse sõites ei nõua keegi midagi, kui täispileti ostad. Aga üliõpilaspiletit pead siis näitama, kui soodukat tahad. Loogiline.
Üldiselt mulle tundub, et privaatsuse vs avaliku huvi teljel on Eestis asjad enam-vähem paigas. Inimestel pole probleemi sellega, et neile dokumendid välja antakse, aga näiteks USA-s või UK-s sõdivad inimesed millegipärast selle vastu, et valitsus neid üleüldse kuidagi identifitseeriks. Minu meelest on see nonsens, sest riigil peab olema kasvõi mingisugune ülevaade sellest, kes seal elavad ja millega nad tegelevad. Samuti pole kuulda olnud, et Eestis oleks valitsus erinevalt USA omast terrorismivastases võitluses ogaraks läinud ja suvalisi inimesi ilma põhjuseta kinni hoiaks. Ja pole ka probleemi, et kui ma nt kaardiga maksan, siis see läheb kuhugi kirja, sest Eesti pangad hoiavad oma andmeid üldiselt hästi ja eriti spämmima ei kipu. Nii et keep up.

Olen pauer-häkker ja sain vist kommenteerimise ehk mõtete lisamise kah käima. Kirjutage siia siis ka midagi :)

Mis te üldse arvutit passite, tõprad, suvi on väljas olemiseks ;-) Omalt poolt pakun Pirita, Pärnu, Kauksi, Paralepa jm kõrvale ühe vähemtuntud veeskäimise koha. Nimelt Võrtsjärve ääres Vaibla kämpingu juures oleva Vaibla ranna. Asub siin. Ei sest kämpingust pole hullu, rannas võib seal niisama kah käia. Üles leida on lihtne, Tartu-Viljandi maanteel Tartust tulles vasakut või Viljandist paremat kätt on tee ääres suur silt, sõidad mööda kruusateed ümber metsatuka ja varsti paistabki vesi. Ära kohe esimese koha juures peatuma jää, varsti tuleb teine ka, ole kummas tahad. Võrtsu selle kalda omapära on, et mega aeglaselt läheb sügavaks - isegi ca 500 m kaldast on vesi ainult põlve või puusani. Mulle sobib see ülihästi, sest ma pole mingi suur ujuja ja minu veeskäimine ongi rohkem niisama mulistamine. Pikapeale läheb ikka normaalsügavuseni kah. Ja vesi on seal praegu ülisoe nagu alati - mõõteriista ei olnud, aga mingi 20-25 kraadi vähemalt. Ja rahvast pole kah liiga palju.

Järjekordne trikk massihävitusrelvade teemal. Mine Googlisse ja kirjuta otsingusse “Weapons of Mass Destruction”. Siis klikka “I’m Feeling Lucky”/”Ehk mul veab” nuppu.

Mulle meeldis, mida Sven Sester Respublicast kirjutas eelmisel neljapäeval Postimehes. Kuidas vaatluse alla tuleks võtta ühiskonnas valitsev hoolimatus. Minul on sama probleem. Mind kohutavalt häirivad nõmedad, jõhkrad ja hoolimatud inimesed. Kui keegi näiteks lärmab liiga kõvasti või prahti maha loobib või metsa alla jätab. Mul on palju tuttavaid, kes konisid maha loobivad. Jättes kõrvale selle, et suitsetamine iseenesest on out, on rämpsu mahaloopimine ja eriti pudelite kuhugi metsa alla viskamine minu jaoks täielik matsiks-olemise tunnus. Ma ise ei tee seda konkreetselt kunagi ja kui teie teete, olete ära teeninud minu põlguse. Ja kui on loomaaias silt, et ärge loomi toitke, siis ärge loopige neile kartulikrõpse ja muud sellist saasta - see keerab neil seedimise tuksi. Sellised asjad näitavad lihtsalt kultuurikihi puudumist.
Ega muidugi Respublicas endas ka kõik selle reeglite järgimisega korras ei ole, aga vähemalt sõnades ollakse õigel teel. Ja see ongi peamine - kui õiged väärtused on paigas ja neist räägitakse, on ka lihtsam tegudeni jõuda.

.. aga mitte minu omast. Üks sõber oli kaitseväes ja ajaviiteks tegid nad oma jaole kodulehekülje. Muuhulgas palusid tütarlastel oma pilte saata ja panid neid ka veebi üles. Igale jaole, rühmale jne oma kodulehekülg! :-)

Haigekassa sai hakkama töövõiduga - asendas sinist värvi paberi valget värvi paberiga. Nomaivõi. Miks te kogu seda asja ei võiks kompuutrisse panna? Põhjendus, et “mõnel ei ole arvutit”, ei lähe läbi - meditsiinis on praktiliselt kõigil osapooltel arvutid. Ja need tööandjad, kes ei saa arvutiga töötada, maksku omast taskust paberi trükkimise ja töötlemise kulu kinni. Aga teiste jaoks kõik Internetti.

Euroopa vs USA teema on mind painanud juba pikka aega. Kelle väärtused on õigemad? Kas on nende vahel mingi vastuolu? Kas läänemaailm on üks ja jagamatu? Kuhu suunas peaks Eesti arenema? Lakkamatu uudistevool ei tee otsustamist kuidagi kergemaks, sest pidevalt tuleb uudiseid, mis näikse tõestavat nii ühe kui teise poole “õigsust”.
Tänane pakkus koguni kaks temaatilist lugemismaterjali. Esiteks EPL-i paberväljaande vahel olnud ühiskondlik-poliitiline ajakiri “möte”. Seal oli mitmeid esseid tuntud mõtlejatelt sel teemal. Eriti teemasse olid kolm peamist - Jürgen Habermas, Toomas Hendrik Ilves ja Rein Raud. Habermasi oma oli minu meelest liiga raskepärane, halvasti tõlgitud ja/või toimetatud. Aga mõte oli, et tuum-euroopa peaks koonduma ja end USA-le vastukaaluks maailma areenile tooma. THI oma oli minu meelest parim ja selle võiks teha kohustuslikuks lugemismaterjaliks lääne-eurooplastele, kes muud maailma enda ümber pole näinud ja kahetsusväärselt on kohati rohkem silmaklappidega kui USA-kad.
Teiseks, üks Wiredi artikkel (minut.ee-st saadud viide). Asja rebu, et USA oskab sõda pidada, aga Euroopa oskab ka tegelikult riike ümber kujundada. Näiteks on ta seda kogu Ida-Euroopaga viimase 10-15 aasta jooksul teinud. “Kui tahate EU-sse saada, peate tegema seda, teist ja kolmandat.” Ja tehaksegi. Kusjuures mitte halvas mõttes, sest see on riikidele ja elanikele hea. (Kui keegi veel ei tea või pole aru saanud, siis ma olen EU-sse astumise poolt.)
Mõelge ka Bagdadi suve ja Praha kevade paralleelidele. Eesti poisid on praegu Bagdadis. Kunagi oli nii, et nõukogude tankid sõitsid Prahasse sisse “mässu maha suruma”. Ja “head” olid need, kes tankide alla jäid. Nüüd on USA tankid Bagdadis ja eestlased nendega koos. Ma olen kõigest hoolimata selle poolt, et eestlased seal on.
Mida ma kogu selle jutuga öelda tahan - Euroopa vs USA vaidluses on nii palju tahke, et võimatu on neid kõiki kohe haarata. Ja kui keegi väidab, et tema on rangelt ühe või teise poolt, vaatan teda kahtlustava pilguga, sest oma otsuse on ta enam-vähem kindlalt teinud ainult paari ebaolulise detaili põhjal. Mina ei tea siiamaani, kummal poolel “õigus” on. Ma lihtsalt üritan ennast toimuvaga kursis hoida.

Kanal2 uudiste ajal oli voolukatkestus. Ma tean, sest mul on kompuuter samas kohas kus telekas, ja kompuutril hakkas UPS plõksima (ehk siis lülitas end patarei peale ümber, kuna notsu kaudu tuli narva jaamast mingit errorit). Ükskord ammu mul eelmine kompuuter lendas voolutõuke tõttu õhku ja nüüd istubki see UPS-i taga. No ja samal hetkel kui UPS plõksis, suri Kanal2 mingi videonäitamise masin ära. Mõne minuti jändasid ja said jälle käima.
Neil on seal Kanal2-s üldse toredad süsteemid - kas olete tähele pannud, et praktiliselt iga päev tuleb üks-kaks korda mõne uudiseloo ajal (mida salvestusseadme pealt maha mängitakse) üks sekund katkestust - pilt ja hääl jäävad seisma ja siis läheb sama koha pealt edasi. Mujal pole seda märganud.

Mul on kah nüüd oma bloog.
Täna tuli lihtsalt selline tunne peale, et teeks ära. Ma olen juba tükk aega mõelnud, et peaks tegema. Peamiselt seetõttu, et aeg-ajalt külastan kas teiste isikute blooge või selliseid community-saite (minut, tehnokratt), kus üht-teist põnevat kirjutatakse. Ja mõnikord on ka endal selline tunne, et on mõte, mida ei oska kuhugi kirja panna, aga tahaks väljaütlemist. Miks siis mitte siia.
Blogger.com on provaider sellepärast, et selle autori Pyra Labsi on Google ära ostnud. Aga Google mulle meeldib. Üks ütlemata hea otsingumootor ja Google Toolbar on üks paremaid asju, mis siia maailma peale viilutatud leiba leiutatud on.
Ainus küss, et millal krt nad kommenteerimise featuuri ära implemendivad. Ehk juba varsti. On ju tore tunne, kui sinu kirjutatut kommenteeritakse ja siis saad vastu kommenteerida ja üleüldse :) Aga noh, see bloogimine on vist selline tore tegevus, et iga natukese aja tagant tuleb uus süsteem välja ja siis saad kõik vanad kirjed uude süsteemi migreerida. Uhke värk. (Kas Blogger.com RSS-i kah oskab?)
Ja kui tihti ma siia kirjutama hakkan - ilmselt erinev. Mõnikord ei pruugi kuu aega midagi kirjutada. Aga teinekord (no näiteks täna) on nii, et juttu kohe tuleb torust ja on mitu asja, mis on kõik vaja tingimata ära kirjutada ja lahti seletada :) ja andke mulle andeks mu verbaalne kõhulahtisus. Olen lihtsalt selline pika jutuga. Ja kuna teie selle veebipinna eest ei maksa, vaid teenus on jumala tasuta, siis kannatage ;)