Kodulooline artikkel. Mina olen kah sealt pärit - minu vanaema on üks mainitud Salme ja Johannes Lukini viiest tütrest. Ilus kant.

Viimasel ajal on minuga igasuguseid asju juhtunud, mis on pannud natuke elu ja olemise üle järgi mõtlema. Ja üks selles seerias ühelt inimeselt kuuldud mõte räägib, et elu on nagu doominomäng: kaotab see, kellele rohkem kätte jääb. Pidades silmas maist vara ja kogu seda mõttetut rämpsu, mida me iga päev endale kokku ostame ja mille kohta meil on tunne, et seda on väga vaja. Selle lähenemisega olen ma muidugi vähemuses: hedonism on totaalselt in. Ei ole meile vaja ei minevikku ega tulevikku. Pulmad? Matused? Lapsed? Kodu? Iga asi on hea, kui talle hinnasildi saab külge panna.

Viimastel enda Soome-külastustel ja ka seal hiljuti käinud kolleegide suust olen kuulnud ja kogenud üht naljakat asja. Tegu pole üksikute juhtumitega, vaid tundub, et mingi trend on välja kujunemas. Nimelt soomlased, saades teada, et oled Eestist, üritavad sinuga hakata meeleheitlikult oma jutte eesti keeles ajama. Ja oskavad sellest vähemalt paari lauset, kui mitte rohkem. Varasematel aegadel oli eestlus Soomes ikka out - siit tulid libud, odav viin ja narkots. Aga nüüd on vist Eesti hakanud Soomes popiks saama? Vaadates näiteks, kuidas nad üha rohkem ka oma maksunduse pärast muret tunnevad, kuna Eestis on need asjad paremini korraldatud. Igatahes järgmine kord, kui Soome lähete mingeid asju ajama või ka niisama, vaadake, kas teil kah seesama ilmneb ehk siis üritatakse teiega soomlaste poolt eesti keeles suhelda.

Indrek Neiveltil on väga sarnane hääl Siim Kallasega. Kui laivis esineb, siis võib hääle järgi täiesti sassi ajada.

Üks päev ma jäin vihma kätte.
Kui tavaliselt vihma kätte jäädakse, eriti kui pole vihmavarju ega keepi ega midagi kaasas, siis loetakse, et suur õnnetus on juhtunud ja peab kähku kuhugi varju alla saama. Majja või autosse või ükskõik kuhu, peaasi et vee käest ära. Ja siis on hea vihma peale väga tige olla ja rääkida, kuidas oleks küll hea, kui päike paistaks.
Aga kõik on vaatenurga küsimus. Vihmasse saab suhtuda ka metafüüsiliselt :). Et noh, las ta sajab ja see on omamoodi fun kogu selle vee keskel olla. Eriti kui tuleb ikka sellist konkreetset padukat, nagu mul too päev tuligi, mitte niisama seenevihma. Tõele au andes oli mul küll ka keep seljas, aga see oli selline õhukesest kilest, mis suurt ei päästnud. Pealegi oli keebil peaosa, mida tuli kogu aeg otse hoida, et midagi üldse näeks (sest kile muutus tasapisi läbipaistmatuks). Ja kui seda käega hoiad (millega siis veel), siis vihm sajab ilusti varrukast sisse.
Aga ikkagi oli lõbus. Püüdke mõelda niimoodi, et sellist kino iga päev ei saa. Ja üleüldse mulle kohalik kliima meeldib. Ma läheks vist ogaraks, kui ma peaks elama kuskil lõunamaades, kus aasta otsa on 30 kraadi sooja. Prantsusmaal suri augustis vist kuskil 10 tuhat inimest kuuma kätte ära.

TV3-st tuli eile mingi naljakas asi - minimuusikal “Give me five”, mis olla kirjutatud spetsiaalselt BMW uue 5. seeria mudeli esitluseks ja mille ainus ettekanne olla olnud Pärnu kontserdimajas. Aga TV3 kirjutas selle linti ja nüüd mängis maha.
Lugu ise midagi erilist ei olnud - üsna banaalne lugu mingi perekonna igapäevasekeldustest - jäi ainult segaseks, kas tegijad tegid asja irooniaga või arvati tõsimeeli, et sellistele inimestele tahetaksegi seda uut 5. seeriat müüa ja nemad olid sinna kontserdimajja kutsutud asja vaatama.
Aga asi läks absurdiks kätte ära siis, kui seal hakati üksteist meelitama väljenditega, millest kõige uhkem oli “Su silmad on kui VÄRSKELT NOPITUD ROSINAD”. Nomaivõi. Äkki nad käivad ka Läänemerel sprotti tomatis püüdmas oma jahiga.
Kogu loo juures on kurb see, et tegelikult BMW ja muude sarnaste autode mudelid peaks olema suunatud siiski ühiskonna eliidile. Läänes see ka nii on ja päris iga konn endale seda osta ei saa. Aga kui meil siin sõidavad uue 5. seeriaga ringi inimesed, kes värskelt nopitud rosinaid söövad, siis on.. no ma ei teagi mis on. Tegelikult ei olegi mitte midagi, eks igaüks elab nii nagu heaks arvab :-)

No misasja te räägite, et Tallinn on suurlinn. Kogu see Eesti on suur küla. Pühapäeval nägin linna peal kaht endist koolikaaslast ja täiesti juhuslikult, kusjuures ma pole üht neist mingi 5 aastat või nii näinud. Kui palju ringi liikuda, siis ikka näeb inimesi. Nii et ma ei taipa, kuidas on võimalik tänapäevasel ajal inimesi mitte üles leida. Eriti arvestades, milline infoühiskond ikka meil on. Ükspäev oli ju päev aega EMT levi ära ja kõik käitusid nii, nagu oleks käsil mingi tuumakatastroof või muu rahvuslik tragöödia. Aga näe, USA-s oli vool kaks päeva ära ja ikka jäid ellu. Mõelge sellele, netiloomad. Minge vahepeal õue jalutama. Näiteks Viru rabasse - käisin täna, maru ilus koht. Asjalikud laudteed ja vaatetorn on ehitatud. Männimets üksikute kuuskedega ja ka rabamaastikul väiksed männid ja rabajärved. Silm puhkab.

Järjekordne tripp naabervabariigi pealinna. Tööasjus ikka, mitte niisama. Aga selle kõrvalt mõned tähelepanekud.
* Lido on naljakas koht. Polnud seal enne käinud. Kui mahti on, minge ka. Mitte kesklinna, vaid ikka sinna kõige suuremasse, mis asub kuskil Daugava-äärse bulvari (õigem oleks vist öelda wannabe-kiirtee) ääres. Mingi naljakas segu Disneylandist ja vanaema köögist. Palkseinad, nende vahel sõidab üles-alla klaaslift, sekka ka rahvakunsti (blondide parukatega rahvarõivas tütarlapsed sebivad saalis ringi) ja nõukogude kitši (mingi mõmmi aabitsa kohalik variant koos jänkude ja asjadega oli kenasti eraldi nurgakesse paigaldatud). Aga söögid olid head ja valik oli selline, et Tallinnas pole midagi sellist küll kohanud. Räägivad, et pidi ka Eestisse tulema. No saame näha.
* Ilusad tüdrukud on sealt kuhugi kõik ära viidud. Ma ei tea, kas on suvega kokku kuivanud või midagi, aga varem oli seal asi sellel rindel märksa parem.
* Riia juures on mingi wicked ümbersõit. Riiga sisse minnes on OK, aga Riiast välja tulles on totaalne segadus. Sildid ei suuna mitte otse Tallinna peale, kuna kogu see Via Baltica viadukt on remondis, vaid üritavad mingi hullu ringiga suunata läbi Valmiera. Aga on sõidetav nii, et tuled Valmiera teeotsa peale ja siis natuke aega sõidad seda pidi justkui Valmiera poole ja siis äkki mingi silt on vasakule Saulkrasti pihta (mis on jällegi õige tee peale).

Käisin Assemblyl. Neljandat korda. Omamoodi traditsioon. Mine loe lähemalt scene.ee seest, mis värk on. Seal oli tegelikult ka Internet olemas, aga mis seal netis ikka istuda, kui muud on piisavalt teha. Scene.ee sisse kirjutame varsti ka pikema jutu + pildid ürituse kohta.

Vahepeal käisin vaatamas “Kaotajaid”. Pean ütlema, et ennast kultuuriliselt harida on üsna tore tegevus. “Kaotajad” ei pretendeeri küll dostojevskilikule sügavusele, aga Tätte tegemistes ja lugudes on alati midagi sellist, mis paneb kasvõi hetkeks peatuma ja mõtlema. Üks põhjus, miks ma sinna veel läksin, oli Olav Ehala originaalmuusika. Ehala teeb lihtsaid, samas mõjuvaid asju ja alates “Päikeserattast” on ta rahvale südamelähedane olnud. Ostsin plaadi kah. Kohati lausa kirikumuusika sarnane. Aga see mulle meeldib.

Mind on latiinomuusika siiani üsna külmaks jätnud. Eriti igasugused kommertshakatised nagu ketšupitüdrukud jne. Aga nädalavahetusel juhtusin vaatama sellise bändi nagu Dave Benton Latin Caribbean Showband live-esinemist. Pidi olema üks vist nende esimesi kordi. Üllatas positiivselt. Hästi tehtud värk nii heli kui ka lavašõu poolest. Laulu poolest võtsid siis sõna nimikangelane ise (no ikka seesama, kes eurovizjooni kinni pani) koos miski blondi tütarlapsega, kes teist häält laulis. Tekkis lausa mõte, et kui neil kunagi miski plaat tuleb, võib selle riiulisse hankida.

Mulle meeldivad strateegiamängud. Eriti Civ3, millest ma mõni aeg tagasi endale ka välismaalt lasin Collector’s Editioni saata. Civ1 hakkasin ma mängima kuskil suht peale seda, kui ta välja tuli, aasta oli siis umbes 1993 või nii. EGA graafika ja puha. Aga Civ3 rokib.
Millest ma tegelikult tahtsin rääkida, on Microsofti uus üllitis Rise of Nations. Muidugi pole Microsoft ise midagi teinud, vaid ainult laseb teiste tehtud asju oma sildi all välja. Aga ükskõik. Igatahes RoN on päris huvitav. Ma pean veel paar trialit läbi mängima ja mõtlema, kas täisversioon tema eest küsitavat $50 väärt on.
Ideeliselt on siis tegu RTS-i ja turn-based strategy paaritamisega, mis üsna hästi on välja kukkunud. Põhijoonis on tegelikult üsna sama nagu Civ3-s - ehitad oma riiki ja linnu, arendad majandust, kakled teistega või teed diplomaatiat. Aga värk on lihtsam ja lühem, linnadesse ei saa detailselt “sisse” minna, võimalikke ehitisi on vähem, uurimistegevuse etappe on kah vähem, kuigi erinevad ajastud on täiesti olemas (lausa 8 tükki, antiikajast kuni valgustus- ja tööstussajanditeni välja). Üks mäng kestab isegi kõige aeglasemal kiirusel ca 3 tundi algusest lõpuni, mitte rohkem. Ja kena on see, et kuigi kaardi peal kõik siblivad üsna kiire tempoga ja lõpupoole, kus linnu ja tegelasi on palju, läheb pilt kirjuks, saab panna värgi pause peale ja nt 20 seltsimehele korraga töökäsud kätte anda, siis pause maha võtta ja kõik kukuvad siblima.
Esimesed mängud igatahes on üsna lihtsad olnud, peab raskust peale keerama. Iseenesest on ju tore pidevalt tankide ja kuulipildujatega vastaste odameestest üle sõita, aga peale paari korda ei paku enam pinget.
Mis need RTS-id niivõrd ägedaks teeb, on nende suur taasmängitavus, replay value. See shuutekates täiesti puudub. Ehk siis kuigi mängu süstem on sama, on kaart ja ressursside paigutus iga kord erinev ja sisuliselt seega ka iga mäng. Shuutekaid, mida sel viisil mitu korda viitsid läbi mängida, on suht vähe. Näiteks RTCW, Max Payne ja MOHAA. Huvitav, millal hakatakse tegema dünaamiliste maailmadega shuutekaid :)
AM-is on kah RoN kohta review, mille täisversioon on muidugi ainult paberajakirjas.