Mulle meeldivad strateegiamängud. Eriti Civ3, millest ma mõni aeg tagasi endale ka välismaalt lasin Collector’s Editioni saata. Civ1 hakkasin ma mängima kuskil suht peale seda, kui ta välja tuli, aasta oli siis umbes 1993 või nii. EGA graafika ja puha. Aga Civ3 rokib.
Millest ma tegelikult tahtsin rääkida, on Microsofti uus üllitis Rise of Nations. Muidugi pole Microsoft ise midagi teinud, vaid ainult laseb teiste tehtud asju oma sildi all välja. Aga ükskõik. Igatahes RoN on päris huvitav. Ma pean veel paar trialit läbi mängima ja mõtlema, kas täisversioon tema eest küsitavat $50 väärt on.
Ideeliselt on siis tegu RTS-i ja turn-based strategy paaritamisega, mis üsna hästi on välja kukkunud. Põhijoonis on tegelikult üsna sama nagu Civ3-s - ehitad oma riiki ja linnu, arendad majandust, kakled teistega või teed diplomaatiat. Aga värk on lihtsam ja lühem, linnadesse ei saa detailselt “sisse” minna, võimalikke ehitisi on vähem, uurimistegevuse etappe on kah vähem, kuigi erinevad ajastud on täiesti olemas (lausa 8 tükki, antiikajast kuni valgustus- ja tööstussajanditeni välja). Üks mäng kestab isegi kõige aeglasemal kiirusel ca 3 tundi algusest lõpuni, mitte rohkem. Ja kena on see, et kuigi kaardi peal kõik siblivad üsna kiire tempoga ja lõpupoole, kus linnu ja tegelasi on palju, läheb pilt kirjuks, saab panna värgi pause peale ja nt 20 seltsimehele korraga töökäsud kätte anda, siis pause maha võtta ja kõik kukuvad siblima.
Esimesed mängud igatahes on üsna lihtsad olnud, peab raskust peale keerama. Iseenesest on ju tore pidevalt tankide ja kuulipildujatega vastaste odameestest üle sõita, aga peale paari korda ei paku enam pinget.
Mis need RTS-id niivõrd ägedaks teeb, on nende suur taasmängitavus, replay value. See shuutekates täiesti puudub. Ehk siis kuigi mängu süstem on sama, on kaart ja ressursside paigutus iga kord erinev ja sisuliselt seega ka iga mäng. Shuutekaid, mida sel viisil mitu korda viitsid läbi mängida, on suht vähe. Näiteks RTCW, Max Payne ja MOHAA. Huvitav, millal hakatakse tegema dünaamiliste maailmadega shuutekaid :)
AM-is on kah RoN kohta review, mille täisversioon on muidugi ainult paberajakirjas.