Maddoxile meeldis CNN-i tibidest Rudi Bakhtiar kõige rohkem, aga siinmail näidatakse CNN-i rahvusvahelist versiooni, kus täitsa asjalik tibi on Alison Bell. Viidatud piltidelt paistab ta küll paras mõrd, aga ma paremaid ei leidnud, otse-eetris on ta täitsa muki. Itaalias ju tehti ükskord mingi uuring, et kui kena tibi pannakse uudiseid lugema, siis mehed pärast tuhkagi ei mäleta, millest juttu oli. Huvitav, kas see ongi CNN-i eesmärk sel viisil inimeste tähelepanu uudiste sisult kõrvale juhtida.

Ärge jätke võtmeid autosse. Never ever.
Elementaarne, jah? No ma ka mõtlesin nii. Aga kui inimene on närvis och paanikas, siis ta ei kipu eriti mõtlema.
Olukord: aku ära surnud. Ikka nii totaalselt, et tuled nõrgalt helendasid, aga starteri relee ei hakanud plõksima ega midagi. Esimene õppetund: ärge jätke vana akuga autot pooleteiseks nädalaks seisma. Noh, normaljok, organiseerime krokodillid ja teise auto kõrvale. Suure sebimise käigus jäi süütevõti muidugi lukuauku. Ja nii kui krokodillid külge läksid, avastas kesklukk, et IT’S ALIVE! Ja läks default positsiooni “lukustatud”. Ja kuna uksed olid eelnevalt mingil põhjusel kinni lükatud, siis käis plõks-plõks ja kõik kenasti lukku.
Positiivne asjaolu oli, et see juhtus kodumaja juures, kus ma teadsin, et mul on toas teised võtmed autole. Negatiivne, et toavõtmed istusid sealsamas autos sees, mis lukku oli läinud.
Niisiis tuli veel ekstra vaeva näha, et kõigepealt linna pealt teised toavõtmed tuua, seejärel toast teised autovõtmed ja siis sai Plan A-ga uuesti jätkata ehk krokod külge jne. Lõpp hea, kõik hea.
Aga oleks näiteks teised võtmed kadunud olnud või poleks toavõtmeid nii hästi kohe saanud.. ei taha mõeldagi.
Siit moraalid.
1) ärge jätke võtmeid autosse.
2) isegi kui jätate, tagage, et teine koopia võtmetest on kuskil saadaval.
3) akut tasub vähemalt iga paari aasta tagant vahetada. (Sai seda kohe peale intsidenti muidugi ka tehtud, eelmine vähemalt 3 aastat vana.)
4) ja ikkagi, ärge jätke võtmeid autosse. :-)

Mulle meeldib Max Payne’i theme song (kuidas eesti keeles öelda - avalugu? Lõpulugu? Tiitrite lugu?) Igatahes võid selle siit ka endale tõmmata. Enam-vähem sama lugu oli juba MP1-s, MP2-s on seda mõnevõrra edasi arendatud. Autoriks ei keegi muu kui Skaven, üks demoscene’i absoluutseid klassikuid, kes nüüd karjääri loogilise jätkuna Remedy Entertainmentis Max Payne’i sugustele mängudele audiot ja visuaali treib.

Tehnoloogia areneb ikka mühinal edasi. Mõni aeg tagasi oli nii, et kui käisid poes dokumendi jaoks pilte tegemas, tehti need heal juhul tunniga valmis, aga tulid sellised poolpidused. Ja kui tahtsid kvaliteeti saada, siis pidid päev aega ootama. Aga tänapäeval on nii, et tehakse paari minutiga tsahh ära ja kvaliteet on täiesti parjaadok. Digifotokaga ja puha, nii et saab veel onlainis korrigeerida, kui midagi tuksi läheb. Kõik asjad võiks nii kiirelt aetud saada.

Olin nädal aega Budapestis. Tunded vastakad. Algus polnud kõige parem. Esmalt sai tõestust hüpotees, mida ma juba enne pelgasin: poole tunniga ei jõua nad mu pagasit Tallinn-Praha lennuki seest Praha-Budapesti omale ümber hiivata. Niisiis saabusin Ungari pealinna nii, nagu ma olen - isiklik keha ja riided seal ümber. Pluss mõned elementaarsed tarbed, mille ma ettenägelikult olin taskusse pistnud - pass, rahakott, hotellibroneering. Aga klienditeenindus polnud kõige hullem, sest nad tsekkasid kompuutrist järgi, et jah, teie kott istub Prahas ja tuleb järgmise lennukiga veel samal õhtul kohale ja toome hotelli ära. Normaljok.
Aga rahakott oleks vabalt võinud ka pagasis olla, sest suurest kohalejõudmise õnnest uimasena läksin kohvikusse, kus kohalikud ahvid suutsid mu rahakoti koos kõigi kaartide ja mõningase sularahaga pänna panna. Nii et langesin pickpoketeerimise ohvriks. Ja asja teeb vürtsikamaks see, et mu vennal juhtus paar kuud tagasi Budapestis täpselt sama värk. Tõsi, tal läks hullemini - jäi ilma ka gsm-ist ja juhiloast. Mul on vähemalt contingency management paigas - igasugu telefonid, passid, piletid jne jäid alles, juhiloast rääkimata. Aga sõnum on see, et vaadake ette.
Kui jätta kõrvale asjaolu, et pagasi sain kätte teisel hommikul ja raha läinud, siis tripp ise oli iseenesest ok. Sain heade inimeste abiga ära elatud ja oma online-identiteedi saab ju taastada, kui vähegi dokumente säilinud. Ja raha istub kontol ilusasti paigal, kui kaardid kohe kinni panna.
Aga nüüd ikkagi ka kohalikke tähelepanekuid.
* Budapestis elab 2M inimest. Ungaris kokku vist mingi 10M. Nii et suurlinna mõõdu annab igast asendist välja. Kunagist keisririigi hiilgust on teatud määral säilinud, kuigi sovjeedi hallust kohtab seal mõnevõrra rohkem kui läänelikes pealinnades.
* Söövad saiakesi, igast asendist. Pirukaid, kooke, pontšikuid, nimeta kuidas tahad. Ja kui seda müüakse metroojaamas, kus igasugu imelikud inimesed ja muud subjektid ringi kakerdavad, pole see kuigi hügieeniline.
* … aga selle eest oskavad nad hästi kohvi teha ja kohvikukultuur on täiesti olemas. Viiniga päris võrrelda ei anna, aga peaaegu.
* erinevalt Pariisist, kus kindral Dietrich von Choltitz ignoreeris füüreri käsku WW2 lõpul kogu kupatus maatasa teha, sh kõik sillad õhku lasta ja me seetõttu Pariisi tema täies hiilguses võime nautida, lasti Budapestis kõik sillad WW2 lõpul õhku. Ja peale sõda taastati kõik nad esialgsel kujul, v.a üks, uus sild.
* VÄGA asjalik “House of Terror”, Andrassy utca 60. Lähiajaloo okupatsiooni muuseum, mis dokumenteerib Ungari elu kahe diktatuurire˛iimi all 1941-1991, sh 1956. aasta revolutsiooni ja muid sündmusi. Veebis palju inglisekeelset ei leia, aga kohapeal oli kõik ingliskeeles. Naturaalselt rekonstrueeritud vanglakongid ja hulk dokumentaalmaterjali. Märksa suurejoonelisem kui Läti vastav asutus, Läti ju väiksem riik kah. Tuleb tunnistada, et pole Eesti vastavasse muuseumi veel jõudnud, aga kardan, et pean pettuma.
* 23. oktoober on Ungari 1956. aasta ülestõusu aastapäev. Sattusin rahvakogunemisele, kus oli vist mingi 10K inimest ühe platsi peal, kes seda siis lippude lehvides mälestasid. Väga natsionalistlik-patriootlik värk, aga ilus. Eestlased võiks kah oma riigist rohkem lugu pidada.
* Nad armastavad seal vägevaid purskkaeve kaubanduskeskustesse ehitada. Mitte mingeid niresid nagu siin, vaid ikka tõsiselt suuri kaskaade, mis ühtlase rütmiga oma juga pikaks ja laiaks venitavad ja suuri jugasid väikestega osavalt kombineerivad. On lausa, mida vaadata, mujal olen selliseid harva kohanud.
* Omapärane on ka see, et ühesse shoppingukeskusesse on loomaaed ehitatud. Või täpne olles okeanaarium-tropikaarium. Eksponeeritakse siis vihmametsa ja d˛unglit ja seal elavaid elukaid, krokodille jms, umbes nagu Tallinna loomaaia troopikamaja. Ja teises otsas on väga suur valik magevee- ja ookeanikalu ja muid mereelukaid. Sealhulgas haisid, kelle basseini alt/seest saab vastava tunneli kaudu läbi jalutada. Väga kaunis. Ja siis tuled sealt haikalade juurest välja ja padavai shoppingule edasi.
“Rendörseg” on muideks ungari keeles politsei (ja “rendör” on politseinik - peaaegu nagu Texas Ranger :), “majcka” on kass, “etterem” on restoran ja “igen” on “jah”. Nii et kust asendist eesti ja ungari sugulaskeeled on, seda ma ei tea. Vesi on “viz” ja käsi on “kez” ja paar sarnast sõna oli veel, aga sellega asi vist ka piirdub.

Sihuke uudis (tasuline). Pealkirja järgi ütleks, et hiirtetootja toodab laborihiiri, eks? Need ju käivad ravimitega kokku. Aga võta näpust, jutt hoopis Logitechist.

Ma olen enda praktikas ära tõestanud, et CD on üsna hästi säiliv meedium. Mul on üks CD, mis on kõrvetatud 23. veebruaril 1999 ja sisaldab hulka MP3-sid, mida ma tol ajal kuulasin. Nostalgia mõttes kopisin ta endale vindile ära ja ühtegi lugemise riket ei olnud, ehk vähemalt 4 ja pool aastat säilivad CD-d (HP toorik). Ja tsekka siit, mida ma tol ajal kuulasin. Olin tol ajal ja olen ka praegu totaalne paskmuusika austaja. Ehk siis kuulan igasugu laiatarbekäma, mille peale arenenuma maitsega muusikafännid nina kirtsutavad. Aga mitte ainult. Ja siis mul on veel üks teine CD aastast 1996, mida kah ilusti loeb, aga seal ei ole MP3, vaid vanemaid mänge ja SoundClub ja muu.
Kopimise ajend oli, et mul tuli meelde, et seal CD-l on üks vanakooli lugu, mida ühel peol täna kuulsin. Täpsemalt Caateri “Coma”. Ma ükskord käisin Caateriga stuudios Yamaha CS1x sünti ja muud geari näppimas. Väga pull kogemus.
Ja kui juba musajutuks läks, siis tsekka siit ühte parimat pluginit, mis Winampi jaoks olemas on. Winamp tähendab muidugi v2.91, sest v3 “sakib täiega” (UI on kuidagi nõrk 2-ga võrreldes).

Mulle on see pensionifondide lugu alati natuke segane tundunud. Praegu meelitatakse rahvast agaralt teise sambaga liituma. Ehk siis iga kuu pead ära andma osa raha, mida näed jälle alles pensionile minekul, kui sinnamaani välja jõuad. Natuke saad tulumaksu tagasi ka, aga igatahes vähem, kui ära annad.
Oma olemused on pensionifondid ju kõik väärtpaberifondid. Sisult väga sarnased teistele fondidele, mida pangad pakuvad. Tõsi, väiksema riski ja väiksema tootlusega, aga ikkagi. Ehk seletab keegi mulle, miks ma peaks raha panema pensionifondi, kui ma võin sama raha eest osta teiste, vabalt kaubeldavate fondide osakuid, mis on küll suurema riski ja suurema tootlusega, aga ma võin neid osta ja müüa kuidas süda kutsub? Kui raha üle, panen selle fondi sisse, ja kui raha juurde vaja, müün osa osakutest naks-naks maha, aga teie ootate pensionini, enne kui jälle oma raha näete.

Eestis on praegu käsil üks päris karm lugu. Nimelt ei lepi rahvas sellega, et Rahva Raamatu nimelist raamatupoodi tahetakse Hugo Bossi “eliitkaltsupoe” loomiseks mõnevõrra kokku tõmmata.
Ühest küljest on tegu muidugi maja omaniku esindaja Viktor Kaasiku PR-krahhiga. Kui juba nii tuim tükk nagu eestlane plakatitega tänavale tuleb, on midagi üsna mäda. Kaasik küll üritab siin-seal asja seletada, aga meedia sõidab temast teerulliga üle. Loe näiteks seda intervjuud, et tema vaadet saada.
Teisest küljest, kui objektiivselt asja vaadata, siis Kaasik ja maja praegused omanikud on üsna puhtad poisid. Praegused tingimused pandi paika juba maja müügi ajal ja selle eest vastutab eelmine kultuuriminister Allikmaa. Samuti ei tõstnud Rahva Raamat kisa varem, kui vastava lepingu sõlmimine, mis pinda kokku tõmbab, käsil oli.
Selliste juhtumite puhul on alati väga lihtne tekitada dilemmat “paha advokaat/ärikas/kulak/poliitik - hea kultuuriinimene”. See ei kajasta kindlasti kogu tõde ja ma ei mõista täpselt, mis alusel mõni juhtum tekitab suuremat vastukaja kui teine - nagu Kaasik ükskord TV3 (või Kanal2) uudistes märkis, pole siis, kui kuskil mõni kool või lasteaed kinni pannakse, mingeid demonstratsioone märgata. Ja ma ei taha küll kõlada kultuurivaenulikuna, aga ainult see, et mõni pood on kuskil asukohas kaua asunud, ei saa olla ainus argument nõudmaks, et ta seal edasi peab asuma. Samamoodi kui mõni inimene on 40 aastat kuskil samas kohas töötanud, ei saa tänapäeval kahjuks eeldada, et ta seda tingimata ka edaspidi hästi ja üha paremini teeb.
Igatahes on selliste juhtumite puhul abiks harrastada “helicopter view”-d ehk püüda sündmustest natuke kõrgemale tõusta ja tervikpilti näha. Millegipärast tunnevad paljud, et nad peavad selliste asjade puhul tingimata hästi kähku valima, kumma poolt ollakse. Aga tegelikult saab ju ka neutraalne olla.
Igatahes on välja käidud idee, et kui tulebki Hugo Bossi pood, võiks agarad protestijad käia seal graffitit sodimas ja klientidele torte näkku loopimas. Saame näha, kas see ka toimub. Ja loe siit, kuidas Boss WW2 ajal natsiarmeele rõivaid tegi.

Paljudele inimestele sügis ei meeldi. Olla selline soigumise aastaaeg - loodus sureb ära, linnud lendavad minema ja üldse kõik läheb kuidagi lukku. Vihma sajab, tuul puhub ja külm on… öka?
Mul on vastupidi. Sügis energiseerib mind kuidagi ära. Mida külmem tuul ja suurem vihm, seda parem. Kõik on kuidagi puhas ja värske, ei ole enam sellist suvist roidumust, mis nende 30-kraadiste ilmadega paratamatult peale tuleb. Ja peab edasi liikuma, muidu sured külma vihma kätte ära :)

Ma vist kasutan liiga palju arvutit. Täna näiteks nägin sellist und, et lugesin Outlook Expressiga mingist eesti njuusgrupist mingit lõime (threadi). Siis läks uni vahepeal ära, tõusin üles ja jõin tilga vett ja jäin uuesti magama. Ja järgmises uneplokis nägin siis seda, et lugesin sama lõime ja siis olid juba mingid inimesed vastanud. Ja täitsa olematu, aga mõistuspärane thread oli, unegeneraator genereeris lõikude viisi mingit teksti postitustesse, mida ma siis hoolega lugesin jne. Hullumaja. Kõige parem oleks olnud hommikul üles tõusta ja leida, et oh imet, ongi sihuke thread Internetis, aga ei olnud.

Bladi hell. Kui ma esimest korda sellest kuulsin, mõtlesin, et tegu on mingi naljaga. Aga oh imet, täitsa ametlik värk. “President Rüütel rääkis, kuidas laulupeod aitasid Eestil taasiseseisvuda ning soovitas ka ÜRO-l kasutada relvana laule. ÜRO peasekretärile meeldis see mõte ning ta leidis, et tema ja president Rüütel võiksid käia koos maailmas rahust laulmas.” Nojah, juba linnud Tõnisted tahtsid mudilaskoorid sodiks laulda. Edu neile kõigile selles, nii Tõnistetele kui presidendile.

Falcki kontrolörid trahvivad jäneseid seadust rikkudes - Eesti Päevaleht Online. Ehk siis kui sõidad bussis ilma piletita ja kontrolör peale juhtub, siis ütle suvalise isiku nimi, aadress, sünniaeg või lausa isikukood. Ühtegi neist andmetest ei kontrollita ühegi dokumendi põhjal, vaid läheb isikule kohe trahvinõue teele. Mina peaks ikka normaalsemaks, kui dokumenti nõutaks ja kehtestatakski selline värk, et bussiga sõites kui Sul piletit ei ole, siis peab vähemalt dokument olema. (Aga muidugi kui pilet on, pole praegu dokki vaja.) Ja kui kumbagi ei ole, siis mädanedki kongis, kuni ennast tõendada suudad. Ja kõik menetluse kulud maksad kah ise kinni.

Üks tüüp Saksamaal jõi. Peale seda läks ja kaksas endal hekikääridega keele ja tura maha. Nii et vaadake ette.

Kas teie olete sõitnud Thalysega? Mina ka ei olnud varem. Aga nüüd sõitsin. Ma juba vanasti uskusin, et need “eurorongid” on liikumiseks väga lahedad aparaadid, ja selle sõiduga mu usk ainult süvenes. Tegu oli siis rongisõiduga Pariisist Brüsselisse ja tagasi. Vahemaa on umbes sama nagu Tallinn-Riia, aga rong katab selle pooleteise tunniga. Nii et päevaga saab siuhti käidud. Ja sees ei loksuta ega midagi, kiirusest saad aru ainult siis, kui teine rong vastu tuleb. Vastu tulemine käib nii, et kuuled sekundikese mingit mürinat, siis käib väga karm siuh-siuh-siuh ja kahe sekundiga ongi läinud. Ja teine lahe kogemus oli, kui seisin Pariisi CDG lennujaamas olevas rongijaamas, mis on Pariis-Brüsseli raudtee vahepeal. Ja siis üks Pariis-Brüsseli rong tõmbas sealt jaamast täiskäigul läbi, ma olin umbes 7-8 meetri kaugusel temast. Vot see oli väga sünge vaatepilt. Aga muidugi olid seal spetsiaalsed võrkaiad ja platvormid ette pandud, mis tagasid selle, et inimesed ei läheks läbisõitvate rongide ette kakerdama.
Asja rebu on selles, et ma olen kuulnud väga palju inimesi ütlemas ja ka ise kogenud, et Baltimaades ei ole võimalik normaalselt liikuda. Näiteks Tallinn-Riia - lennuk on liiga kirves, auto- ja bussisõit ebamugav ja pikk. Ma arvan, et nad võiks selle eurorongi kasvõi Tallinnast Riiga kiiremas korras ära teha ja hiljem pikendada nii, nagu on jutuks olnud, et rongiga kümne tunniga Berliini - oleks väga äge ja suurendaks igasugu turistide ja ärimeeste voolu. Ja siis mingid tegelased tahavad sama aparaadi kas tunneli kaudu või praami peal ka otse Helsingisse sõidutada, aga selles ma pole enam väga kindel.

Ma vihkan inimesi, kes liiga kõva häälega räägivad. Ja paljud neist ei tee seda mitte paha pärast, vaid neil ongi valju hääl või on olnud raske lapsepõlv ja nad on lihtsalt kõva kuulmisega. Aga mul on jumala ükskõik, mis motiivil nad kõva häälega räägivad, see on häiriv anyway. Minu jaoks on see palju häirivam kui näiteks see, kui kellelgi on lihtsalt käsi või jalg otsast ära või on ta peast natuke loll. Sest kui inimene kõva häälega räägib, on kogu ruum teda täis ja ta vallutab su justkui ära - sul pole muud võimalust kui tema karjumist (mis on tema enda meelest täitsa normaalne jutt) kuulata. Ma ise võin kah kõva häälega rääkida, kui tarvis, nii et teised vaatavad mind nagu segast ja kähku jalga lasevad, enne kui jamaks läheb. Aga enamasti pole see vajalik ja vaikselt, kuid kindlalt rääkides (no umbes nagu Arnold Rüütel) saab asjad palju tõhusamalt aetud. Nii et kontrollige oma hääletooni, mitte ainult minu läheduses, vaid ka üleüldse.