Tänane BBC dokumentaalfilm rääkis USA tegevusest Guantanamo laagris ja selle eellaagris Bagrami lennuväljal Afganistanis. Teema on siis selline, et Afganistanist ja mujalt kogutakse segaste kriteeriumide alusel kokku inimesi, keda neis laagrites vahi all hoitakse - mõnda juba 18 kuud. Sõnades on nad kõik tembeldatud terroristideks ja “halbadeks inimesteks”. Tegelikult on paljud neist olnud tavalised ärimehed või taksojuhid. Isegi kui mõni neist on tõepoolest olnud terrorismiga seotud, ei õigusta see inimeste vahi all hoidmist kuude kaupa ilma süüdistust esitamata. Nende jaoks on isegi eraldi kategooria leiutatud - “detained persons”, mis ei ole ei tavaline ega sõjavang, vaid “isik, keda hoitakse kinni info saamise eesmärgil” - rahvusvahelistes ja USA enda seadustes tundmatu kategooria.
USA tegevus on väga sarnane sellega, mida harrastas näiteks NSVL 40ndatel Eestis ja mujal okupeeritud Ida-Euroopa riikides. Segaste ja olematute süüdistuste alusel saadeti inimesed Siberi vangilaagrisse. Või, kui soovite, tegi sama ka natsi-Saksamaa. Üleüldse on koondus- ja vangilaagrid 20. sajandi leiutis, mis on omased diktaatorlikele re˛iimidele - natsi-Saksamaale ja Venemaale olgu lisatud näiteks Kambod˛a ja Põhja-Korea. USA asutus Guantanamos vastab samadele tunnustele.
Kas demokraatia kindlustamisel võib astuda üle seaduste piiride? Kui kaugele? Kas on õigustatud isikute kinnipidamine ja vangilaagrisse transportimine sellel alusel, et nad on “võib-olla” terroristid? Ka retoorika on USA-l ja natsi-Saksamaal äärmiselt sarnane. Mõlema sõjaväelised ja tsiviilliidrid kinnitasid, et kõike tehakse rahvusliku julgeoleku ja tsiviilisikute kaitsmise huvides. Ja madalama taseme täideviijad on veendunud, et nende tegevus on üdini seaduslik ja väärib heakskiitu. “Kinnipeetutele on tagatud kõikvõimalik meditsiiniline abi.” Kaks meest surid kaks päeva peale Bagramisse viimist, põhjuseks märkis ameerika patoloog mõrva. Guantanamo 660-st kinnipeetavast on üle 30 üritanud enesetappu. Punase Risti ja ajakirjanduse juurdepääs neile on piiratud (olematu). Kõige selle taustal on väga raske uskuda USA juttu endast kui demokraatia lipulaevast.