Sain siis oma Max Payne 2 kätte. Ja mängisin kõmmdi läbi. Nelja õhtupoolikuga, igaühes miski paar-kolm tundi.
Tunded on vastakad. Leidub mitmeid positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Esiteks, LIIGA LÜHIKE! Minusugune mitte-eriti-hardcore gamer suutis selle ca 8 tunniga läbi mängida ja seda on ka review-saidid öelnud. Nii et miks arendajad ütlesid, et kolm korda pikem kui MP1, seda ma tõesti ei oska öelda.
Teiseks, variatiivsust kohtades on liiga vähe. Kui ikka samasse kohta tullakse mängu jooksul kolm korda tagasi, st kolm korda jooksed läbi sama leveli, küll erinevatel põhjustel, siis on asi ikka hull.
Need olekski ehk kaks negatiivset asjaolu. Positiivset on ka. Alustades eyecandyst - mäng on laitmatult teostatud. Füüsikamootor on parimaid, mida näinud olen. Asjad liiguvad väga loomulikult.
Eelmist seeriat mänginutele on palju äratundmisrõõmu - kohal on “Lords & Ladies”, V-junkied (“I’m gonna die.. I’m dead!”), Captain Baseballbat-Boy, kes teeb teatud twisted sündmuste kaudu lausa elus etteaste, renoveeritud Ragna Rock klubi, ja viidatakse ka varem toimunud sündmustele.
Story kohta võib öelda nii head kui halba. Halb oli see, et asi ei meikinud eriti senssi alguse poole. Aga lõpus läks juba paremaks ja kui läbi mängisid, siis tuli kogu pilt ette. Palju ootamatuid, samas klišeelikke pöördeid. Karakterid olid rohkem välja arendatud. Monast on tõsine femme fatale tehtud. Nii et kohati oli põnev jälgida nagu filmi, et mis nüüd siis edasi saab.
Foorumites räägitakse, et pidada mitu eri lõppu olema asjal sõltuvalt raskustasemest. Eks saab mitu korda läbi mängida, siis saame teada, kas tegelikult ka on. Ja huvitav küsimus, et kui on mitu lõppu, siis milline neist MP3 tegemisel aluseks võetakse - sest seda lubati üsna kindlasti.
Kuigi kokkuvõttes jättis vähemalt esimese läbimängimise järel lahjema mulje kui MP1. Kahju, et MP1 uues kompuutris käia ei taha. Ei jää midagi muud üle kui jääda MP3 ootama.