Käisin siis seda filmi vaatamas. Nagu ikka, ei oska suurt midagi kommenteerida. Üks asi, mida seal kindlasti puudu ei olnud, oli stiil ja glamuur. Seda oli kohe ülejäämisega ja Uma tegi oma osa auga ära. Aga teisest küljest, see Tarantino on ka kohati selline üleshaibitud värk, nagu kõik asjad meie popkultuuris. Kui verd ja soolikaid ikka pidevalt lendas, oli see kohati juba pisut igav. Nõrgemanärvilised küll sattusid sellest paanikasse, aga ma olen niipalju igasuguseid jälkusi näinud, et suurt see mind ei liigutanud. Aga teist osa tõenäoliselt lähen vaatama küll.

Mõned inimesed on ikka imelikud ka. Loe siit, kuidas mingid paslõõbinid virisevad iga-aastast hala, kuidas jõulud on räige kommerts, kirikus toimub mingi jura ja üleüldse, vaadake mis vorst maksab.
Tuleb tunnistada, et kuigi liigun üsna palju ringi eri kohtades, on see jõulude kommertsjura minust viimastel aastatel üsna suure kaarega mööda läinud ja ma ei tunne ennast jõuludest kuidagi häirituna. Võibolla ma vaatan valedel aegadel telekat või käin valedes poodides, aga no tõesti, kui valimatult kõike endasse ahmida, võib tekkida tunne, et seda on liiga. Inimene saab valida, mida ta kuulab, loeb, näeb ja tarbib. Jõulud on niisiis üsna ok. Isegi lumi tuli lõpuks maha, kuigi ta õhtuks üsna vesiseks kisub.
Ja mis puutub jõuluaja tähendusse, siis sellega on jälle nii, et igaüks saab täpselt seda, mida ta ise teeb ja ära teeninud on. Minul on igatahes need jõulud, nagu kogu aasta, olnud väga head ja ilusad. Minu jaoks jõulud ei ole selles mõttes erilised, et ma ei peatu korraks ja ei mõtle häid mõtteid, et siis ülejäänud aasta mõttetult edasi kihutada. Kui enda mõtted kogu aasta jooksul korras hoida, siis jõulud on lihtsalt sellel teel üks natuke toekam peatuspunkt.
Ja ma olin hea laps ka vist, sest kinke sain väga palju ja kõik rõõmustasid mind. Lihtne on rõõmustada, kui erilisi soove ja tahtmisi pole, siis on hea vastu võtta seda, mis teistelt südamest tuleb.

Eesti keelega on asjalood ETV-s ikka päris hullud. Marite Kallasma tegi otse-eetris AK-s intervjuud ja siis küsis mingi sõjaväelase käest, et “millist infi tahetakse Saddamilt saada”. Just. Mitte “infot”, aga “infi”. Nii kaugele oleme siis jõudnud.
Teine hea teema on see, et “negotiating obstacles” tõlgiti filmis kui “takistuste ületamise üle läbi rääkimine”. Right. Ma tahaks näha, kuidas palgi või köiega läbi rääkida. Tegelikult tähendab see väljend inglise keeles lihtsalt takistuse ületamist ilma igasuguse jututa.

Postimaja juures. Ta jooksis puu juurde. Puu all oli kilekotis üks kohupiimakreemi pakk ja natuke kreemi oli välja tulnud. Pakk oli vist katki läinud. Laps korjas paki üles ja nägi väga nõutu ja nukker välja. Aga siis jooksis edasi, koolikott seljas. Vanust oli tal nii 8-10 aastat. Kohupiimakreem oli ilmselt kodust lõunaks kaasa pandud. Kogu see vaatepilt oli kuidagi trööstitu. Sellepärast, et kui sa oled laps, siis võib maailm olla üsna hirmus - kõik suured inimesed ja autod sinu ümber tormavad kuhugi ja hirmus asjalikud näod on ees. Ja see, et sinul on kohupiimakreemi pakk katki läinud, ei huvita mitte kedagi. Mõnikord me tunneme ennast kõik nii üksi inimeste keskel.

Ma ei tea, kas ma olen sellele juba viidanud, aga tegelikult see ruulib nii palju, et võib mitu korda ka. Niisiis parim Winampi DSP plugin. Ja täpsemalt siis sealt pitch/tempo control. Kui kuulata lugusid -25% või +25% juures, saab asi hoopis teise maitse (kõla, värvi, lõhna) juurde.

Evanescence - “Going Under”. Lugu, mis oli näiteks “Enter the Matrixi” lõputiitrites. Olen lihtsalt sakker selliste kolme-akordi-lugude peale - kui keegi oskab lihtsalt kitarri hea tempoga kõlama panna, on tal hea võimalus mu playlisti sattuda. Aga samas on seal ka Jää-Äär, Untsakad, “Kaotajate” heliriba jne. Nii et mine võta kinni.

Ma olen popp poiss. Eile käisid mtv3 tegelased mind filmimas. Ja siis eile helistas mingi austria kunn ja täna rootsi kunn ja kõik tahtsid mingit asja. Rääkimata kohalikest. Aga kuidas see vanasõna oli et sitta tuleb nokkida kuni ta kuum on.. öööhhh?
Kui juba jutuks läks, siis anekdoot on selline, et jänes istub põõsas ja näeb et karu läheb mööda. Jänes vaikselt passib ja siis tuleb põõsast välja, karule selja taha ja paneb kaks näppu selja peale (no nagu püssitoru) et “käed üles!” Karu tõstab käed üles. Jäned võtab näpud ära, et hehh, ma tegin nalja. Karu keerab vihase näoga ringi, võtab jänesel kratist kinni ja topib peadpidi endale püksi, mõmiseb et “no nuusuta ise oma nalja”.
Aga see DivX rippimine õnnestus päris hästi ja nüüd olengi pauer-häkker. Ja eile kirjutasin ühe spammimise skripti ka perlis. Ei tohi ju rooste minna.

Minge siia, pange nimi kirja ja makske raha ära ja tulge kohale. :-) ja tehke võistlustöid ja värki noh.

Üks tore sündmus oli vahepeal veel, millest passib kirjutada. Proovisin Linuxit.
Üldiselt ma olen paadunud Windowsikasutaja. Kuigi kellad-viled keeran tavaliselt maha, on versioonid kogu softist üsna uued (v.a. Office 2000, millest pole mingit põhjust upgradeda näinud). Linuxit ma pruugin tavakasutajana ka, aga enamasti tüüpi veebi- ja failiserverites, mitte tööjaamas. Installisin teda kunagi 5 aastat tagasi mingisse kooliarvutisse, konfisin kõvasti ja ikka tööle ei saanud.
Eelarvamus oli kõva - Linux oli vanasti selline asi, mille installimiseks pidi kõvasti partitsioneerima ja muud möllu tegema, ühesõnaga ei midagi nõrganärvilistele.
No aga nüüd on olemas selline tore asi nagu Knoppix, mis on mõeldudki minusugustele proovijatele ja seisneb selles, et kõrvetad ühe image CD peale ja siis buudid sealt pealt. Kõik. Ei mingit installi.
Mõeldud-tehtud. Proovisin. Toimis. Buutis ilusti GUI ette ja hulk programme on seal CD peal kasutust valmis ootamas. Ja kui midagi konfid, saad konfimuutused HDD-le või flopile panna, nii et järgmisel buutimisel juba kustomiseeritud töökeskkonda kasutada.
Igatahes asi tundis kogu raua ilusti ära - sound, klaver, hiir. Eesti klaveri pidi ise sisse lülitama, aga hiire skrollimisrull toimis. Monitori reso pidi kah käsitsi konfima ja peale seda oli nõrk koht, et pidi buutima. Aga DHCP baasil tehtud kodune võrk tuli kah kõmm taha, surfa Konqueroriga või Mozillaga veebis, täisvärk.
xmms (Winampi asendaja) toimis ilusti, PDF-i kirjutamine on Linuxis tasuta sisseehitatud jne.
Nii et diagnoos on selline, et kontoritöösse tegelikult võiks Linux täiesti kõlvata ja hulga pappi kokku hoida. Ainus nõrk koht on, et keerulisemad Wordi dokumendid pidi OpenOffice ikkagi puusse keerama. Aga samas, kes see ikka raamatuid Wordiga küljendab. Lihtsamaid RTF-tekste peaks suudetama igatahes probleemideta liigutada.

Pole siia juba tükk aega midagi kirjutanud. Võibolla sellepärast, et polegi suurt tuhkagi kirjutada. Või isegi kui oleks, siis on sellist infot ka, mida ei passi päris avalikku netti panna.
Aga tänane highlight on DVD rippimine. On miski Philipsi DVD-kirjutaja, mida kontoris pruugime videomaki asemel. Ja lapaka sees olev CDkirjutaja/DVD lugeja combo, nagu tuleb välja, ei oska DVD+RW formaati lugeda. Aga on vaja paar “lindistatud” saadet kompuutrisse saada. Kodus on NEC-i DVD-kirjutaja, mis esimese raksuga suutis vähemalt heli+pildi esile manada sealt pealt. Eks näis, kuidas rippimine läheb - abiks sait on Doom9.org, mis paksult temaatilist juhendmaterjali sisaldab.
Ainult seda ma ei taipa, mispärast ma pean mingit välist softi (Intervideo WinDVD) installima, et üldse arvuti panna DVD-d lugema? Soft iseenesest pole probleem, see on OEM-ina arvutitel kaasas, aga põhimõtteliselt? Nojah, DivX jaoks tuleb samas kah koodek installida. Aga see DVD-de regioonimajanduse ja CSS süsteem on küll täiesti surnult sündinud idee. Ma ei ole täielik autoriõiguste anarhia pooldaja, aga üldiselt peaks kasutajal olema õigus valida, mida ta vaatab/kuulab või ei ja mis vahenditega.