Üks tore sündmus oli vahepeal veel, millest passib kirjutada. Proovisin Linuxit.
Üldiselt ma olen paadunud Windowsikasutaja. Kuigi kellad-viled keeran tavaliselt maha, on versioonid kogu softist üsna uued (v.a. Office 2000, millest pole mingit põhjust upgradeda näinud). Linuxit ma pruugin tavakasutajana ka, aga enamasti tüüpi veebi- ja failiserverites, mitte tööjaamas. Installisin teda kunagi 5 aastat tagasi mingisse kooliarvutisse, konfisin kõvasti ja ikka tööle ei saanud.
Eelarvamus oli kõva - Linux oli vanasti selline asi, mille installimiseks pidi kõvasti partitsioneerima ja muud möllu tegema, ühesõnaga ei midagi nõrganärvilistele.
No aga nüüd on olemas selline tore asi nagu Knoppix, mis on mõeldudki minusugustele proovijatele ja seisneb selles, et kõrvetad ühe image CD peale ja siis buudid sealt pealt. Kõik. Ei mingit installi.
Mõeldud-tehtud. Proovisin. Toimis. Buutis ilusti GUI ette ja hulk programme on seal CD peal kasutust valmis ootamas. Ja kui midagi konfid, saad konfimuutused HDD-le või flopile panna, nii et järgmisel buutimisel juba kustomiseeritud töökeskkonda kasutada.
Igatahes asi tundis kogu raua ilusti ära - sound, klaver, hiir. Eesti klaveri pidi ise sisse lülitama, aga hiire skrollimisrull toimis. Monitori reso pidi kah käsitsi konfima ja peale seda oli nõrk koht, et pidi buutima. Aga DHCP baasil tehtud kodune võrk tuli kah kõmm taha, surfa Konqueroriga või Mozillaga veebis, täisvärk.
xmms (Winampi asendaja) toimis ilusti, PDF-i kirjutamine on Linuxis tasuta sisseehitatud jne.
Nii et diagnoos on selline, et kontoritöösse tegelikult võiks Linux täiesti kõlvata ja hulga pappi kokku hoida. Ainus nõrk koht on, et keerulisemad Wordi dokumendid pidi OpenOffice ikkagi puusse keerama. Aga samas, kes see ikka raamatuid Wordiga küljendab. Lihtsamaid RTF-tekste peaks suudetama igatahes probleemideta liigutada.