Ei midagi isiklikku, aga ikka hea lugeda.
K: Mis juhtub, kui Carmen Kass lahkub USAst ja suundub Res Publicasse?
V: Keskmise ameeriklase IQ tase tõuseb. Ja keskmise respublicaani IQ tase tõuseb…

Tänase päeva märksõna on “iconv failed”. Või hoopis “Default error handler Error occurred: code -1. function Handle, line 128”. Või kui soovite, siis hoopis võtmekonteinerid ja serdipäringud. Rääkimata “error: echo uhuu”-st.

Täna oli räige lumetorm. Ma juhtusin selle ajal parajasti linnas ringi kakerdama. No tuli ikka apokalüptiline tunne peale küll. See on üks eraldi meeleolu, mis lumetormiga tuleb, mida võiks vist kutsuda jällegi Max Payne’iks. Kuigi valges on lumetorm kuidagi imelik, pimedas õhtusel ajal on kuidagi stiilsem. Aga õhtuks jäi hoopis järgi.

Tänane uudis. Palestiina suitsiiditerrorist tappis seitse inimest. No andke andeks, aga ma tõesti ei saa aru, miks selliseid uudiseid avaldatakse. Uudise üks kriteerium on uudisväärtuslikkus. Aga sealkandis on tuimalt juurid ja palestiinlased üksteist õhku lasknud niikaua, kui ma üldse mäletan. Kui kogu maailm defineeriks, et neil on mõlemast osapoolest sügavalt kama, mis objektiivselt võttes oleks ju täitsa loogiline - sest sarnastest konfliktidest Tšetšeenias, Ugandas ja muudes madistamiskohtades ei kirjuta keegi - siis ma olen suht kindel, et õhkulaskjad avastaks, et oh imet, ei kirjutagi neist enam keegi. Ja pommitamine lakkaks kui nõiaväel. Igatahes selliseid uudiseid telekast vaadates tuleb isu edasikerimist vajutada - digiTV puhul võiks ju tulevikus ka saada.

Demoscene-tausta mitteomavatele inimestele võib asi natuke mittenaljakas tunduda, aga minu meelest päris hea. Fullscreenis millegipärast geeforss5900-ga ei taha käia, vali Windowed ja käib. Ma kujutan ette demoparty õhkkonda, eriti Underground Conference oma, kust see vidin pärit on - seal on rahvas niigi lõbus ja kui veel sellist jampsi suurele ekraanile ja audiosse lastakse, siis kõik kindlasti huilgasid. See jingle siis kuulutas 180bpm compo algust.

Ehk siis Urmas Paet täna Pizza Americanas koos oma miski nõuniku või muu asjapulgaga. Lihtsalt niisama, trainspottingu (celebrity-spottingu?) mõttes.
Ja eelmine suvi käis Eda-Ines üle selle ülekäiguraja, mis on Draamateatri ja Rahva Raamatu vahel.

EPL-is ilmus lugu kelneritest, kes kotleti peale sülitavad. Ja kuidas on restoranides jootraha ja muu sarnase teenindusega. Iseenesest suht süütu looke. Aga ei. Mõned võimule lähedal seisvad isikud leidsid, et tegu on suisa rahvuslikku julgeolekut ohustava kirjatükiga ja otsustasid ajakirjanikku veidi hirmutada. Küll vehiti Savisaare, Antropovi ja tont teab veel kelle nimedega.
Teeb tõsiseks, et kui tavaliselt loeme selliseid lugusid Hiina, USA või Pakistani kohta, siis nüüd toimub see siinsamas Eestis. Mulle tundub, et tegu on päris olulise keisiga isiku-, sõna- ja ajakirjandusvabaduse seisukohalt, ja seda asja päris nii ei jäeta. Eks jälgime uudiseid, mis edasi saab.

Secret Service on USA-s see üritus, mis presidente valvab. Aga alguse sai see hoopis kuskilt mujalt. Nimelt kui 1860ndatel oli USA-s kodusõda, siis võltsiti päris kõvasti raha. Kuna igal piirkonnal oli oma raha, oli seda raske kindlaks teha, mis on õige ja mis vale. Võeti siis üleriiklik ühtne raha kasutusele, aga ka seda võltsiti nii mis tolmas. Ja Secret Service loodigi 1865 hoopis võltsraha vastu võitlemiseks. Ja alles 1901 peale seda, kui president McKinley mõrvati, hakkas Secret Service ametlikult VIP-ide kaitsmisega tegelema.

Postimehe veebis on huvitav jutt sellest, kuidas nõuka ajal elu oli. Ehk siis huvitav osa seisneb inimeste kommentaarides ja lugudes, mille lugemist jätkub päris tükiks ajaks.
Leidub päris palju inimesi, kelle meelest elu tol ajal oli parem kui praegu. Sellele ei suudeta mõelda, et kogu see majandus oli ebanormaalselt üles ehitatud. Sisuliselt mingit tootlikkust ei olnud - kõigi vaikne ja hea elu tugines väljaveetava nafta eest saadud tulule, millega siis kogu jama püsti hoiti.
Loomulikult pole ka praegu asjad korras - liiga palju on inimesi, kes enda ümber toimuvat märgata või sellega arvestada ei suuda. Aga sellegipoolest ei usu ma, et oleks vaimselt eriti hea olnud. Kui ikka isiku vabadused, mõtted ja tegutsemine on piiratud, ei aita ükski heaolu. Praegu on jällegi see olukord, kus paljud inimesed kasutavad kättesadanud vabadust joomiseks ja laaberdamiseks. Et tegelikult ongi palju neid, kes lihtsalt ei oska vabadusega peale hakata midagi. Nagu öeldakse - kui panused ja riskid on väikesed, siis ei maksa ka mingit tulemust või heaolu loota. Võibolla paljudele sobib selline “väikeseks inimeseks” olemine, aga mulle mitte. Elus peavad olema eesmärgid ja suured panused, et oleks, millele tagasi vaadata.

Eurovisioon on ikka vist eestlaste rahvussport. Mind vaadati nagu poolhullu, kui ütlesin küsimusele vastuseks, et ei, ma ei kavatse laupäeva õhtul otse asja vaadata. Ei tahtnud lihtsalt. Vaatasin pool saadet hoopis pühapäeval üle. Ja lugusid sai veebist ka kuulata.
Kerli Kõivu ja Charlene pooldajatele ütlen lohutuseks, et panite lihtsalt saatekavas veidi mööda, Lasteekraani Laulukarusselli sellisel kellaajal ei näidata.
Neiokõsõ on enamvähem, aga laulu ja koreograafiaga nad peavad ikka kõvasti tööd tegema järgijäänud aja jooksul, siis on täitsa suur võimalus vähemalt poolfinaalist edasi saada.

Sai Prince of Persia: The Sands of Time lõpuni mängitud. Kokkuvõttes oli täitsa mõnus. Piisavalt pikk erinevalt nt Max Payne’ist. Piisavalt palju kohti, millest esimese raksuga läbi ei jookse, samas ei tekkinud ka sellist käegalöömise tunnet, et liiga raske oleks. Mõned võitlusstseenid olid päris karmid ja kurnavad. Mõned puzzled ka. Aga ilma ühtegi cheati või walkthrough-d kasutamata tegin ise oma mõistusega läbi :)
Vihjeks võib öelda, et võitluses muud kunsti polegi, kui et õppida kasutama oma käes olevaid vahendeid ja samuti vastaste eripärasid. Nt enamus pässe blokib “ülehüppamise” triki ära, aga mõned on liiga aeglased, neist saab üle hüpata. Teistega jällegi tuleb blokki ja daggerit ohtralt kasutada. Aga kokkuvõttes okitoki ja lõpp on ka piisavalt omapärane. Üks häiriv asjaolu, mis mõnes mängus on olnud, aga siin õnneks polnud, on see, et teatud kohtades on võimatult tugevad “bossid” vastaseks, kellest on praktiliselt võimatu jagu saada. Siin on kõik kollid mahalöödavad.
Ja Flashis on minigame tehtud ka. Pisar tuli silma ja lapsepõlv meele - Prince 1 on suht täpselt flashis ära tehtud. Isegi nupud on samad - nooled ja shift. Aga koobaste paigutus on tiba teine, nii et mälu järgi mängida ei saa.

Kummaline lugu juhtus poes. Arve oli mingi tüüpi 62.35 kr. Andsin siis müüjale mingi ümmarguse arvu raha, ja ta andis mulle muu hulgas tagasi ka viiesendise. Seda pole enam kaua juhtunud, et viiesendisest elusast peast näeks. Vähemalt vahepeal oli küll levinud komme, et summa ümardati kümnesteni. Kusjuures suvaliselt kas üles- või allapoole. Mõnikord andis pood ka enda kahjuks 5 senti rohkem tagasi, et ei peaks viiesendistega möllama. Aga nüüd ennäe imet, päris viiesendine.
Aga kauaks neid sente üldse enam. Varsti on kah sendid, aga siis juba eurosendid.

Täna näidati filmi Iraanist. Seal on teatavasti islamistlik valitsus ja kõik katsed riiki ja usku lahutada on juba ette nurjumisele määratud. Ametlikud ja mitteametlikud salapolitsei rühmad kannavad hoolt, et teisitimõtlemine kähku ja efektiivselt ära hävitada. Ja üks Kanada ajakirjanik, kes julges seda jama filmima minna, löödi Iraanis lihtsalt maha ja surnukeha keeldutakse välja andmast.
No hää küll. Iseenesest pole see uudis, et sellistes re˛iimides inimestega jõhkralt ringi käiakse. Küll aga hämmastas mind Haljand Udami jutt, kes enne filmi seda kommenteeris. Kirjade järgi on siis tegu Eesti ühe parima islami ja araabia kultuuri ja sealsete keelte tundjaga. Seda ta võib ju iseenesest olla, aga jutu järgi on minu jaoks nüüd ikkagi tegu tühise ja mõttetu vanamehega. Näiteks arvas ta, et mis siis, et inimesi kraanade otsa üles puuakse ja kividega surnuks loobitakse. Mis siis, et löömamehed tungivad keset ööd ülikoolide ühiselamutesse ja seal inimesi lambist surnuks peksavad. Mis siis, et tudeng demonstratsioonil verise T-särgi näitamise eest kaheksaks aastaks vangi pannakse. Mis siis, et naistel pole ühiskonnas mingeid õigusi - eelmisel ja üle-eelmisel sajandil olla meil samamoodi olnud? Vähemalt on riigis kord majas. Sama loogika järgi võiks ka arutleda, et Stalini ja Hitleri ajal oli kord majas ja re˛iimid igati normaalsed.
Get a life, papi. Sinusugused šovinistid ongi genotsiidi ja kannatuste põhjustajad. Ma olen alati arvanud ja uskunud, et inimese teaduslikud ja ametialased saavutused ei ole sugugi kooskõlas sellega, kui palju temast peaks n-ö reaalses elus lugu pidama.
Selles mõttes mulle hirmsasti meeldis, et teda küsitles Astrid Kannel, kes on ETV-s selline asjaliku olemisega reporter ja kes pidi südari saama, kui ta Udami käest pahaaimamatult küsis, et miks siis noored ei või kuulata poppi ja rokki ja miks nad ei või riides käia nagu noored New Yorgis, isegi kui nad tahaks. Udam kobises umbes, et no aga nahui on siis vaja kuulata sellist jama. Kus nüüd tuli ütleja välja, mõtlesin mina!
Mine oma laborisse tagasi, papi. Mine tee oma teadust ja uuri manuskripte, aga ära julge minu silma all tulla võtma sõna teemal, kuidas teised inimesed peavad või ei pea elama, ja et usu nimel inimeste tapmine võiks kuidagi õigustatud olla.
Loomulikult, selles filmis oli hulk kahtlaseid asju. Näiteks, kes pagan kogu aeg kaamerat hoidis? Jutu järgi käis tädi ajakirjanik Iraanis ringi üksi. Aga ikkagi sellist šovinistlikku juttu eestlase suust 21. sajandil kuulda oli kuidagi kummaline.

On mul paar päeva selline aparaat nagu SonyEricsson P900 kasutada olnud. Muljeid niisiis.
Alustuseks kiirelt neile, kellel P800 juhtub olema, miks on P900 P800st parem ;). Nimelt on ära parandatud paar olulist riistvaradisaini viga. Esiteks, P800 stylus ehk see pulk, millega puutetundliku ekraani peale kribitakse, oli mingi täbar imeliku kujuga plastmassijurakas, mis konksuga telefoni külje peale kinnitus. P900 stylus on selline nagu PDA-del ikka ehk konkreetne pulk, mis korpuse sisse kenasti ära peidetakse. Teiseks oli P800 klapp üsna täbar - oli üritatud teha mingi inseneri-imeleiutis, mis tegelikult otse puutetundlikul ekraanil nuppe vajutab, aga see lagunes ära. P900 klapp on märksa konkreetsem ja iseseisev tükk. Kolmandaks hulk pisiasju - et stiilne vöökott on kohe kaasas, 32M MemoryStick 16MB asemel jne.
Aga mis imerelvadest üldse jutt on? Alustuseks pean ütlema, et olen kogu aeg endale pabermärkmiku asemel PDA-d tahtnud. Samas, kuna mulle tundub mõttetu omada kaht suht sarnast jubinat ehk telefoni ja PDA-d, siis olen oodanud, kuni tuleb mõni aparaat, mis endas nende kahe funktsioonid ühendab. Siiani ei ole mulle väljatulnud kombinatsioonid kuigi õnnestunud tundunud - paar aastat tagasi näidati, kuidas Nokia 9000 monokroom-LCD “tellisega” saab telnetti teha. No tore, aga miks ma peaks telnetti tegema oma telefonilt. Ma tahan mingeid reaalseid asju ajada.
Kohe, kui ma P800 nägin, sain aru, et tegu on esimese minu maitsele sobiva telefoni ja PDA õnnestunud kombinatsiooniga. Oluline on just subjektiivne look’n’feel - asi sobis pihku ja täitis mõlemat funktsiooni piisavalt hästi. Rõõm tõdeda, et P900 on selles suunas veel samm edasi.
Alustades lihtsamast, sisaldab P900 paljusid funktsioone, mida evivad tegelikult paljud tänapäeva telefonid - klassikalised business productivity asjad - kontaktihaldus/telefoniraamat, taskid, kalender. Põhimõtteliselt olid ju mu T39m-il ka need funktsioonid olemas, aga klaverilt infosisestus ja ebamugavalt väike ekraan ei teinud kasutamist kuigi mugavaks. P900-l on kõik need asjad kasutatavad täisekraani ja käekirjatuvastusega touchscreeni abil.
Minnes siit sammukese edasi, selgub, et opsüsteem on tal Symbian. Seega pole tegu mingi suletud telefoniga, vaid täiesti ametliku kompuutriga, kuhu saab näiteks ise rakendusi juurde laadida. Mänge :) ja muud paremat, miks mitte. Isegi mingi skin on olemas, mis väidetavalt paneb asja välja nägema nagu WinXP, aga kuna tänapäeval tahetakse sellise mudru eest raha, siis ma ise sinna muidugi kulutama ei hakka ja tööotstarbel kah pole mõtet osta.
Järgnevalt suvalises järjekorras üksikuid tähelepanekuid.
Käekirjatuvastus on mõnus ja pisikese harjutamise järel hästi vallatav. SMS-i sellega kirjutada on tegelikult kiirem kui klaverilt toksida või numbriklahvide abil tähti kerida.
Internet on adekvaatselt brausitav. Sisseehitatud brauseri abil küll mitte eriti, aga Operal on olemas mobiiliversioon, mis veebi praktiliselt sama adekvaatselt nagu kompuutris ära renderdab. Lihtsa veebibrausimise jaoks on laptop nüüdsest overkill.
Mailiklient on kah enamvähem, IMAP-it oskab ilusti. Ainult lugemata-loetud olekuid ei oska ta serveriga sünkida ja samuti ei ole lihtsat meetodit kohaliku meilikataloogi tühjendamiseks - “you have mail” ikoon kaob ära alles siis, kui kõik allatõmmatud mailid täies mahus läbi lugeda. No ei taha.
Arvutiga sünkimine iseenesest toimib - kui näiteks kontaktidele kategooriaid määrata, siis Outlooki kategooriatega on need ühilduvad. Samas igale kontaktile (või üldse objektile) saab määrata ainult ühe kategooria erinevalt Outlookist.
Arvutisuhtluse miinuseks on räige aeglus - kaasasoleva USB-iga ühenduva SyncStationi abil kulub nt 1MB softi või faili laadimiseks arvutist telefoni sisse mitu minutit. Aru ma ei saa, miks see ei võiks siuh-säuh käia.
Fotokas/videokaamera on nagu mobiilidel ikka - mingeid udukogusid jäädvustab. Adekvaatse (päeva)valguse korral on pildilt võimalik isegi üht-teist eristada.
Jog dial on abiks. Ei viitsi dokist vaadata, mis ta nimi eesti keeles oli. Tegu on siis telefoni küljel oleva rulliga, mida saab kerida üles-alla, vajutada ette-taha ja ka “sisse”. Ehk siis päris universaalne.
Taustvalgus ja Bluetooth söövad jõhkralt patareid - ei usu, et see üle paari päeva laadimata vastu peab.
Kokkuvõttes ei ole pill üldse suur ja ebamugav. Ma oskan teda võrrelda nt 688-ga. Kujutage ette 688-le kõige jämedam aku - P900 on sellest kombinatsioonist õhem. Mõnevõrra laiem ja umbes sama pikk või isegi lühem. Nii et üsna portaabel värk. Kuigi hirm on liigselt kriimustada-lammutada ja taskupõhjast etem tundub teda nimetatud vöökotis kanda.

Tegelikult mulle Blogger eriti enam ei meeldi. Esiteks on tema default-kujundus kuidagi vigane ja IE jookseb sellega aeg-ajalt pahuksisse. Teiseks puuduvad nt postituste kategooriad, millesse ma neid jagada tahaks, ja muud vigurid. Ilmselt varsti võtan MovableType’i kasutusse, millest paistab olevat kujunenud Eesti rahvuslik blogimisrelv. Aga enne peab veel natuke konfima ja lammutama.

Minutis on kisa lahti, kuidas on ikka täielik katastroof, kui telefonis peab nulli numbrite eest ära võtma. Ei taipa, milles probleem on. Esiteks on juba ammust ajast (eluaeg) saanud mälus hoida numbreid +37250 kujul. Mul on nad seda olnud alates sellest, kui mobiiliprefiks veel 250 oligi. Ja pole pidanud selle aja jooksul ühtegi numbrit ümber vahetama. Teine asi on see, et päris hää on hoida telefonis ja PC-s olevaid kontakte süngituna. Aga Outlook ei lase ilma riigiprefiksita üldse numbreid salvestada, vaid nõuab, et nad olekski koos riigikoodiga. Saab ka sellest ümber, aga milleks - kuna nagunii tuleb aegajalt ette rahvusvahelist suhtlust ja telefonis leidub ka teiste riikide numbreid, on mõistlik harjutada endale rahvusvahelisel kujul hoidmine sisse, siis ei teki kuskil mingeid küsimusi. Ja kolmas punkt on see, et tänapäeva aparaadid hoiavad kontakte mitte SIM-il, vaid telefoni mälus - see tähendab, et saab ka hoida nt mitu numbrit/meiliaadressi per inimene, ja Outlookis ning telefonis püsib kõik ilusti sünkroonis. Aga sel juhul pole ka võimalik lasta operaatori poes lihtsalt numbreid ära vahetada - hoiab raha kokku ka.