Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas ma Knoppixit proovisin. Buudid CD pealt üles ja käib. Nüüd proovisin ühe tuttava soovitusel MEPIS-t. Ja mitte lihtsalt proovisin, vaid olen paar päeva ka reaalset tööd teinud. MEPIS on mingi selline distro, millest keegi eriti kuulnud pole :) tegelikult on tegu siis desktopi jaoks pakendatud unstable Debianiga.
Buut CD pealt nagu ikka, aga ka install vindile reaalseks tööks ei ole keeruline. Vastava graafilise vidina (QTParted) abil vähendad Windowsi NTFS-partitsiooni vajalikuks suuruseks, tekitad uue Linuxipartitsiooni (2 tk - failisüsteem ja swap) ja ütled “install”. Kõik. Bootloader pannakse kah automaatselt bootsectorisse, nii et kui järgmine kord arvutit buudid, küsitakse intelligentselt, et millise kerneliga Linuxi siis täna buudime, või tahad hoopis Windowsit. Ei mingit fdiski, buutflopisid (lapakal polegi flopidraivi) ega konfifailidega möllamist.
Tõsi, natuke nökerdamist siiski oli. Nimelt lapaka wifi ei olnud MEPIS-e vaikimisi komplektis sees, selleks tuli netist vastav moodul tõmmata, uus kernel kompileerida ja konfida. Kuna ma ise päris kernelihäkker pole, sai seda tehtud kohalike gurude abiga, kes lahkesti käepärast olid.
Aga isegi arvestades seda avantüüri võttis install kokkuvõttes vähem aega kui oleks võtnud puhtale masinale Windowsi + muu käma pealeajamine. Sest koos Linuxiga oli olemas hulk asju nagu Openoffice, brauserid, meilikliendid jne jne, mis tuleks Windowsi puhul täiendavalt installida.
KDE on igati ilus aknahaldur. Kusjuures kui kõik toimib, on temaga subjektiivselt mõnusam toimetada kui Windowsiga. Ja muidugi saab oma käe järgi kohandada. Windowsi klassikalise aknastiiliga oled lihtsalt ära harjunud ja “teletupsumaa” on lihtsalt jõle. Aga Keramik on hea.
Thunderbird meilikliendina on saast. Fondid on nõmedad, sest ta ei arvesta KDE settingutega, vaid harrastab mingit oma majandust. Windowsi all on ta mõnevõrra parem, aga Linuxi all kikib KMail ta iga kell ära.
Ohh.. kui aega oleks, võiks veel kõvasti edasi nökerdada. Näiteks mobiiliga ära paaritada GPRS-neti ja kontaktide-kalendri sünkimise jaoks, aga esialgu kärab niisama.
Üks resümee on kindlasti see, et tavalise ametnikutöö jaoks, mis koosneb tänapäeva Eestis veebis surfamisest, info kogumisest, süstematiseerimisest, uute dokumentide kirjutamisest ja kolleegide-sõpradega messengeerimisest, on Linux enam kui pädev ja kes räägib kasutamisraskusest, pole viimase kahe aasta jooksul lihtsalt asja ise proovinud.

E-posti teema jätkuks. Google kutsus mind Gmaili testima. Esmamulje on meeldiv. Sisuliselt on siis tegu veebimeiliteenusega, kus igale kasutajale pakutakse 1 GB säilitusmahtu. Ja öeldakse, et e-maile ei pea kataloogidesse orgunnima - pane nad kõik inboxist ära lihtsalt “arhiivi” ja kui vaja on, siis lihtsalt otsi märksõnade järgi üles. Kogu see rõõm saavutatakse sellega, et veebis maili lugedes näidatakse aeg-ajalt Google’i reklaame samamoodi, nagu Google’i otsingutulemustes. Mis ei ole üldse häirivad. Väidetavalt on nad meili sisuga ka seotud. Eks näis, mida nad eestikeelse meili puhul hakkavad näitama.
Innovatsioone on seal veel mitmeid. Näiteks kui edasi-tagasi meile liigutada, siis tavapostkastis oleks nad kõik eraldi sõnumid või mingil threaditud kujul. Gmailis pole kumbagi - selle asemel näidatakse e-posti loomuliku lõikude jadana umbes nagu mingis messengeris: et mina sulle: blaah, sina mulle: blaah, kusjuures need blaahid on ajalises järjestuses vastavalt sellele, mida omavahel kirjutati, ja igasugu viidatud jms osad on ära koristatud. Mingisugune poolintelligentne meiliparsimine ja pattern-matching, aga tundub täiesti toimivat. Ei üritanud ekstra lolliks ajada. Ja kui kellelegi väljuv kiri või vastus kirjutada, konverditakse see värk tagasi normaalse e-posti kujule. Kusjuures kõik on plaintextis ja ilma meili allotsas oleva spämmita (“tuu juu jahuu?!?!?!??!”).
Ei tea, palju ma teda lammutada ja testida viitsin, aga tundub paljulubav olevat.
Maailmas käib hirmus möll selle ümber, kas sellist teenust ikka tohib lubada või on meilide skaneerimine ja nende põhjal liigne privaatsuse rikkumine. Ja kas tarbijatel peaks laskma endal see valik teha või teine variant, et on mingid privaatsusehullud, kes arvavad, et sellised teenused tuleks kohe joonelt põlema panna ilma tarbijale võimalust andmata. Brad Templeton võtab teema suht objektiivselt kokku.

Ma olen kahe aastaga kirjutanud kaks CD-täit e-posti. Üks on inbox ja teine on outbox. Muidugi kõik bitid ja baidid ei pärine seal minu näppude alt, vaid päris palju on ka paarimegaseid faile liigutatud, aga tore ikkagi.

Assembly tuleb augustis nagu igal aastal. Ja läheme sinna kah seltskonnaga nagu igal aastal. Nüüd on ka Assembly 04 Invitation intro välja lastud, mis peaks kõiki tulema ahvatlema.

Kas teie teadsite, et FedExi logol on E ja X vahel nool? Ma olen kogu oma elu elanud ilma seda teadmata, aga nüüd Malthe blog valgustas mind. Vähemalt pole ma neilt selle tulemusena midagi ostnud, aga päris hirmutav, mida kõike sisse söödetakse, nii et ise ei märkagi.

Ma olen ikka hea sooda küll. MSN-is vaatasin, et ahah, üks sellise nimega tuttav tuli sisse. Ja hakkasin kohe tššättima mingil suvalisel teemal, mis temasse võiks puutuda. Pärast ühendasin ära, et oioi, sellise eesnimega kontakte on mul ju mitu tükki nimekirjas ja muidugi oli see hoopis keegi teine. Hea, et midagi väga mööda ei öelnud, aga ikkagi näotu lugu. Nii et veelkord, lapsed, enne kui tššättima hakkate, fikseerige hoolega ära, kelle/millega tegu on.

Selline oli ühe uue eesti dokfilmi pealkiri. Tehti eelmisel suvel ja rebu oli selles, et kolm Eestis elavat poissi filmisid enda 18. sünnipäeva. Sa?a oli “kindla töö- ja elukohata”, dokumentideta, elas mahajäetud majades. Kristo ema oli brigadir mingis nahatoodete koondises ja isa tegeles autovärvimisega. Miku vanemad olid lahutatud, aga olid 90ndate algul kõvasti karjääri teinud ja elasid külluses. Mulle see film meeldis. Kõik kolm olid omamoodi eludega. Kusjuures kõik neist tekitasid võrdselt nii sümpaatiat kui ka vastumeelsust - ei saa öelda, et mõne elu oleks oluliselt paremini kujutatud. Mikk võib ju elada külluses ja vedeleda nahksohval, aga kui ta oma vanaema lolliks kutsub, siis minu meelest ei ole ta millegi poolest parem kui Sa?a sõber, kes on samakast täis nagu kell, aga joob oma ema ja isa terviseks, kuigi ta neid aasta aega näinud pole, ilmselt on samasugustes urgastes nagu temagi. Veidi liialdatud tekst, aga film oli hea pilguheit sellegipoolest.

…ehk see uus supah-marckt. Täitsa ok on. Jätab kuidagi kompaktse mulje, nii et megalomaania ei tule peale, kuigi poode on seal palju. Mulje on ilmselt seetõttu, et koridorid on suht väikesed ja laed madalal. Välja arvatud Rimis, seal võib täitsa segadusse sattuda, aga väikese otsimise tulemusena leiab kõik üles.
Ah ja seda kohta reklaamitakse nagu meelelahutusasutusena ka. Eile seisnes meelelahutus selles, et mingid tüübid olid keset koridori india rahvariietes ja mängisid india rahvamuusikat, sel ajal kui inimesed pahaaimamatult ringi kõndisid. Nagu muusikaline taust. Ja mingi teine tüüp oli boamaoga, aga ei tüübi ega boamao vastu ei ilmutanud keegi mingit märkimisväärset huvi.

Tükk aega polnud peale MoHAA ja RTCW-d mingit head WW2-shuutekat mänginud. Aga neist on mõlemast ju juba kaks aastat möödas. Kuni sattus kätte Call of Duty. Kirjade järgi on arendaja Infinity Wardi meeskond sama kes MoHAA taga. Ja tõepoolest, CoD oma eelkäijat ka meenutab. Mis neid aga eristab, on CoD kiirem tempo. Eelmistes mängudes on tüüpiline asjade käik selline, et nahistad kuskil põõsastes või põllu peal, silmad kahte vastast, kõmmutad maha. CoD tüüpiline situatsioon on aga: lähened põllule, näed teisel pool maja. Ülesanne on see ära võtta. Majast avatakse tuli snaiperite poolt ja kolmes aknas on MG42-d, mis ohtralt tuld sülgavad. Olukord näib algul üsna lootusetu, aga sihikindlalt lähenedes on võimalik single-playeri osa ca 10 tunniga läbi mängida - kuna mulle meeldib põhjalikult ringi kakerdada, läks mul veidi rohkem. Praktiliselt kunagi ei ole üksi - ümberringi on alati rühm, kelle koosseisus tegutsed. Aga kes sinu tempos liigub, st ei jookse kuhugi ette. Samuti pole siin muret selle pärast, palju neid surma saab. Shuutekates mind mõnikord häirivad sellised missioonid, et pead kedagi kaitsma, aga see tormab nagu lammas kuulipildujatule alla, selle asemel, et vaikselt istuda ja oodata, kuni sa vastased maha võtad. Samuti ei olnud siin asja, mis MoHAA-s pinda käis, ehk infinite respawni. Ehk siis on mingid kohad, kus “tasakaalustamiseks” lõpmatuseni vastaseid juurde genereeritakse ja pead ennast sealt jõuga läbi murdma. Ebarealistlik, eks. CoD-s on aga kõik asukohad lõpliku arvu vaenlastega.