Tükk aega polnud peale MoHAA ja RTCW-d mingit head WW2-shuutekat mänginud. Aga neist on mõlemast ju juba kaks aastat möödas. Kuni sattus kätte Call of Duty. Kirjade järgi on arendaja Infinity Wardi meeskond sama kes MoHAA taga. Ja tõepoolest, CoD oma eelkäijat ka meenutab. Mis neid aga eristab, on CoD kiirem tempo. Eelmistes mängudes on tüüpiline asjade käik selline, et nahistad kuskil põõsastes või põllu peal, silmad kahte vastast, kõmmutad maha. CoD tüüpiline situatsioon on aga: lähened põllule, näed teisel pool maja. Ülesanne on see ära võtta. Majast avatakse tuli snaiperite poolt ja kolmes aknas on MG42-d, mis ohtralt tuld sülgavad. Olukord näib algul üsna lootusetu, aga sihikindlalt lähenedes on võimalik single-playeri osa ca 10 tunniga läbi mängida - kuna mulle meeldib põhjalikult ringi kakerdada, läks mul veidi rohkem. Praktiliselt kunagi ei ole üksi - ümberringi on alati rühm, kelle koosseisus tegutsed. Aga kes sinu tempos liigub, st ei jookse kuhugi ette. Samuti pole siin muret selle pärast, palju neid surma saab. Shuutekates mind mõnikord häirivad sellised missioonid, et pead kedagi kaitsma, aga see tormab nagu lammas kuulipildujatule alla, selle asemel, et vaikselt istuda ja oodata, kuni sa vastased maha võtad. Samuti ei olnud siin asja, mis MoHAA-s pinda käis, ehk infinite respawni. Ehk siis on mingid kohad, kus “tasakaalustamiseks” lõpmatuseni vastaseid juurde genereeritakse ja pead ennast sealt jõuga läbi murdma. Ebarealistlik, eks. CoD-s on aga kõik asukohad lõpliku arvu vaenlastega.