E-posti teema jätkuks. Google kutsus mind Gmaili testima. Esmamulje on meeldiv. Sisuliselt on siis tegu veebimeiliteenusega, kus igale kasutajale pakutakse 1 GB säilitusmahtu. Ja öeldakse, et e-maile ei pea kataloogidesse orgunnima - pane nad kõik inboxist ära lihtsalt “arhiivi” ja kui vaja on, siis lihtsalt otsi märksõnade järgi üles. Kogu see rõõm saavutatakse sellega, et veebis maili lugedes näidatakse aeg-ajalt Google’i reklaame samamoodi, nagu Google’i otsingutulemustes. Mis ei ole üldse häirivad. Väidetavalt on nad meili sisuga ka seotud. Eks näis, mida nad eestikeelse meili puhul hakkavad näitama.
Innovatsioone on seal veel mitmeid. Näiteks kui edasi-tagasi meile liigutada, siis tavapostkastis oleks nad kõik eraldi sõnumid või mingil threaditud kujul. Gmailis pole kumbagi - selle asemel näidatakse e-posti loomuliku lõikude jadana umbes nagu mingis messengeris: et mina sulle: blaah, sina mulle: blaah, kusjuures need blaahid on ajalises järjestuses vastavalt sellele, mida omavahel kirjutati, ja igasugu viidatud jms osad on ära koristatud. Mingisugune poolintelligentne meiliparsimine ja pattern-matching, aga tundub täiesti toimivat. Ei üritanud ekstra lolliks ajada. Ja kui kellelegi väljuv kiri või vastus kirjutada, konverditakse see värk tagasi normaalse e-posti kujule. Kusjuures kõik on plaintextis ja ilma meili allotsas oleva spämmita (“tuu juu jahuu?!?!?!??!”).
Ei tea, palju ma teda lammutada ja testida viitsin, aga tundub paljulubav olevat.
Maailmas käib hirmus möll selle ümber, kas sellist teenust ikka tohib lubada või on meilide skaneerimine ja nende põhjal liigne privaatsuse rikkumine. Ja kas tarbijatel peaks laskma endal see valik teha või teine variant, et on mingid privaatsusehullud, kes arvavad, et sellised teenused tuleks kohe joonelt põlema panna ilma tarbijale võimalust andmata. Brad Templeton võtab teema suht objektiivselt kokku.