Eesti Energial oli kunagi projekt, et üle elektrikaabli netti levitada. Aga niipalju kui mina tean, läks see projekt, nagu Marko Kaljuveer mõnikord spordiülekannetes ütleb, “piima järele”. Noh, pole hullu, teevad teised selle töö ära. Näiteks pakutakse müügiks Netgeari elektrivõrku pistetavat Ethernet-bridge’i, mis võimaldab koduses asjaajamises võrgu läbi kaabli ajada. Väidetavalt oskab data ka ära krüptida, kui Windowsit kasutatakse. Huvitav muidugi, kaugele signaal levib - kas Narva Elektrijaamas saab kõigis kodudes ja firmades selle aparaadiga tehtava võrguliikluse kokku korjata? ;)

EPL raporteerib järjekordselt, kuidas järjekord silmaarsti vastuvõtule on neli kuud pikk ja muude arstidega pole olukord parem. Ma olen sellest ka varem kirjutanud (nt aasta tagasi haigekassast), kuidas meditsiin pole justkui kuulnudki sellest, et Internet on olemas ja selle kaudu on võimalik inimesi teenindada. Näiteks lasta neil Internetis vastuvõtule registreerida, oma laborianalüüse vaadata jms. Näiteks Medicum võimaldab seda, kuid see on vaid piisk meres.
Kusjuures selle EPL artikli kommentaarid on ka üsna õpetlikud. Üks meedik näiteks arvab, et inimesed peavad kaks kuud suutma meeles pidada, millal neil vastuvõtt on, ja siis arstile helistama, kui nad ei tule. Dämit! Paljudel läheb see meelest ära ja helistamine on üsna ebamugav suhtlusviis selliste pisiasjade jaoks. Asünkroonne suhtlus oleks parem, nt mõne e-vahendiga veebis vastav linnuke panna.
Ja mul pole midagi arstide vastu - mul on palju tuttavaid-sugulasi sellest valdkonnast ja kõik on väga kenad inimesed. Vastutus läheb ikkagi süsteemi juhtide suutmatuse kaela, kelleks siis praegusel juhul on minister ja haigekassa seltskond, kes on aastaid tegelenud millegi muu kui reaalse reformimisega.
Eestis on arusaam, et reform on siis, kui palju paksu paberit kokku kirjutatakse, koordineeritakse ja koosolekuid peetakse. Tegelikult on töö tulemus NULL seni, kuni see pole inimesteni (“lõppkasutajateni”) reaalselt ja käegakatsutavalt jõudnud. Alles siis saab öelda, et midagi on ka ära tehtud.

Parts arvas, et Vene propaganda vastu võitlemine on infosõda ja “naaberriigid ju omavahel niimoodi ei suhtle”. Paraku jääb paljudele siiani mulje, et Eesti laseb ennast Venemaal põhjendamatult kottida. Arvas ka, et “Välisministeerium pole diplomaatide tegevust siiani rahvale selgitanud”. Ei ole jah, ja ei ole ka näha, et hakkaks. Kaasaegses maailmas paraku objektiivne tõde ei loe, vaid loeb see, kes kõige kõvema häälega karjub ja kõige usutavamalt oma sõnumit esitab. Valides vabatahtlikult vaikija rolli ja lastes ennast avalikult edasi kottida, tõmbab Eesti endale EL-is ise vee peale ja kõik hakkavadki Euroopas varsti uskuma, et siin kõiki ahistatakse ja natsismi toetatakse, kuigi objektiivselt võttes on olukord parem kui Venemaal ja ka paljudes EL riikides.
Nii et tuleks oma joont edasi ajada ja Venemaale vastu anda - muidugi mitte nii lamedalt, nagu nemad meile teevad, vaid stiilsemalt, klass kõrgemal.

Pontus ütles Jackassis, et Poola on Euroopa Mehhiko. Ja tõepoolest, kui järgi mõelda, siis tõsi ta ju on. Raha ja seaduskuulekusega on seal lood märksa hullemad kui mujal Euroopas, samas territooriumi ja inimesi paksult käes.

Mikrosohi Cleartype on iseenesest ju tore - keerab fontide ääred sujuvaks ja puha. Aga mikrosohk ja geits võiks teha nii, et kui nad Windowsis mingi featuuri peale keeravad, siis teised nende enda tooted seda ka arvestavad. Konkreetne kala seisneb selles, et peale ClearType’i peale keeramist keeldub Outlook Express meilides proportsionaalset fonti (Courier New) näitamast ja lülitab ennast rõõmsalt Times New Romani peale ümber. Ja tal on täitsa pohlad, mida ma setupis fondiks ütlen. Sai siis peale pikki katsetusi Tahoma valitud, kuigi nuuks, Courier oleks muidugi hea.
Ja KDE-s on fontide antialias kah olemas ja näeb kuidagi silmasõbralikum välja kui Windowsis. Ma pole Windowsis muidugi proovinud Lucida Sansi kasutada, mis mul KDE all põhifont on - ilmselt peaks mingi hetk katsetama. ClearType’i esimesed katsetused Windowsi all olid mul mingi aastake tagasi ja siis ei meeldinud. Aga kui praegu oled tükk aega KDE antialiasega fonte vahtinud, hakkab Windowsi nurgelisus ajudele. Ja kui mingi zoomeriga neid antialiasega fonte ükskõik kumma süsteemi all vaadata, võib üsna südari saada - mustas fondis valgel taustal on näha sinised ja punased pikselid :) aga need on kuidagi nii kavalalt välja raalitud, et ise nad näha ei ole, vaid toimivadki kuidagi kamba peale äärte pehmendajatena.

Hiljuti lugesin läbi Alvin Toffleri kirjutise “Powershift: Knowledge, Wealth, and Violence at the Edge of the 21st Century”. Pean tunnistama, et ei ole tema eelmiseid töid (“Future Shock” ja “The Third Wave”) lugenud. Tegu on siis triloogiaga, mille osad kirjutatud vastavalt 1970., 1980. ja 1990. aastal, Powershift siis uusim.
Powershifti ehk “võimu ümberpaiknemise” juhtmõte on väga lihtne: võimuvahekorrad on inimühiskonna objektiivne paratamatus ja teaduse ning tehnoloogia arenedes nihkub võim nende kätte, kelle käes on informatsioon, teadmised ja agenda-settingu võime. Iseenesest ei ole tõdemuses midagi uut, aga Toffler vaatleb üsna põhjalikult ka selle järelmeid. Mõned nopped.
* sotsialistlik ühiskonnakord Ida-Euroopas varises kokku seetõttu, et ei olnud võimalik avatud meedia tingimustes diktatuuri säilitada. Ainus võimalus seda teha on kehtestada totaalne tsensuur ja vältida inimeste seoseid välismaailmaga (vt praegune Hiina ja Põhja-Korea).
* globaliseerumine ja ühiskonna fragmenteerumine on paralleelsed protsessid. Nt meediaorganisatsioonid muutuvad globaalseks, aga massväljaannete asemele tulevad nišiturgudele suunatud. Eelmine suurem powershift toimus siis, kui tekkis industriaal- ja massiühiskond. Nüüd mõraneb massiühiskond osadeks. Massiorganisatsioonide (-parteide, -tehaste, -ametiühingute) aeg on ümber.
* “Vanad” võimustruktuurid ei taha, et nende võim fragmenteerumise tõttu kaoks, ja püüavad seda kontsentreerida. Toimub konsolideerumine kõigis majandusvaldkondades. Riigiülesed struktuurid püüavad riike kontrolli all hoida. Euroopas tekib ühtne rahapoliitika ja valuuta. (Tuletame meelde, see oli kirjutatud 1990, kui Euroopa Liitu polnud olemas, rääkimata eurost.)
* majandus areneb lühema tarnetsükli suunas. Arendatakse välja reaalajas tagasiside ahel supermarketi kassast tehasesse.
* tööjõud muutub järjest vähem asendatavaks, kuna teadmistepõhine majandus ei põhine kätel, vaid inimeste teadmistel, mis tekivad ja kontsentreeruvad pika perioodi jooksul ja on järjest spetsiifilisemad.
* agenda-setting on inimeste teadvuse ja poliitika kujundamisel väga oluline komponent. Pöörame tähelepanu sellele, mis küsimusi ja mis järjekorras küsitakse või ei küsita. Sisuliselt juhivad valitsusi bürokraatiaaparaadid, kes neile agenda ette valmistavad, mida ükski valitsus ei jõua põhjalikult läbi töötada.
* terrorism saab globaalse reaalajas toimiva meedia kaasabil tõhusaks vahendiks poliitika kujundamisel. Sealhulgas nii religioosse fundamentalismi instrumendina kui ka muudes senitundmatutes liikides, nt ökoterrorism.
Kokkuvõttes ei midagi põhjapanevalt uut, kuid siiski üsna kontsentreeritult ja massiivsele fakt- ja taustamaterjalile toetuvana kokku võetud kirjeldus kaasaegse ühiskonna arengusuundadest. Mulle on alati meeldinud ideoloogia, et massi ja asendatavate inimeste aeg on möödas, seetõttu ei ole ma kunagi aru saanud sotsiaaldemokraatlikust maailmavaatest, ametiühingutest ja kollektiivlepingutest. Seni, kuni Euroopas on aukohal põllumeestele ei millegi eest pealemaksmine, ametiühingud ja põhjendamatult suured sotsiaalhüvitised, pole Euroopal suuremat lootust USA-le ja Jaapanile järgi jõuda.

Paljude inimeste jaoks on suhteliselt popp kottida kõike, mis vähegi seotud Keskerakonna või Savisaare nimega. Sealhulgas on Tallinna linnavalitsuse pihta kah ohtralt saasta loobitud, palju sellest tegelikult teenimatult. Kui jätta poliitilised eelistused kõrvale ja vaadata objektiivset pilti, siis Tallinna veebisait on üks asjalikumaid avaliku sektori omasid Eestis. Kujundus ja struktuur on küll veidi ebamugavad, aga sisu osas pole ma kuskilt mujalt leidnud nii palju uuringuid ja analüüse konkreetsete teemade kohta. Näiteks ülevaade alkoholimüügi rahvaküsitlusest (PDF). Konkreetselt võrreldud eelmise rahvaküsitlusega, vaadeldud hääletuspunktide asukohti, kes, kus, millal ja miks hääletas jne. Samuti on Tallinn üks väheseid avaliku sektori asutusi, kes mõtleb turunduse kategooriates ja midagi reaalset ka ära teeb - näiteks kutsutakse inimesi aktiivselt hääletama. Riigi poolelt tulevad pähe maanteeameti ja mõned tervishoiuteemalised kampaaniad. Riiklikel, KOV ja eurovalimistel hääletama kutsumise töö tegid peamiselt ära parteid. Oluline erand riigipoolses töös on euroreferendumi kampaania, kus tõepoolest kõvasti turundust tehti. Kusjuures irooniliselt võttes oli see suunatud riigist väljapoole ja euroliit mõjutab inimeste elu riigis sees ikka üsna kaudselt. Aga mingite igapäevaste teemade puhul on riik Tallinna linnast märksa saamatum.

Juba pikemat aega on Ameerika preestreid süüdistatud alaealiste seksuaalses ärakasutamises. Esimene mõte, mis pähe tuleb, on muidugi, et ainult USA-s on see võimalik - mujal ei tuleks preestritele selline mõte pähegi. Aga tegelikult, kas on ikka reaalne, et USA-s on preestrid halvad ja mujal head? Võib-olla see ongi just Ameerika demokraatliku ühiskonna eelis, et seal sellised asjad tulevad välja, aga mujal mitte, ja tegelikult toimub sarnane ahistamine kõikjal maailmas.

Ida-Virumaal põrkasid kokku reisirong ja kütuseveok.
1) mida tegi kütuseveokis kaassõitja? Selliste asjadega ei tehta ju lõbusõitu.
2) aru ma ei taipa, kuidas saab mõni autojuht nii tainas olla, et ei suuda lähenevat rongi tuvastada. Eriti kui ülesõidul kindlasti foor vilkus. Eriti kütuseauto roolis.
Kuigi ma oleks ise ka ükskord peaaegu rongi ette jäänud - seal, kus Paldiski maantee linnast välja läheb, on varsti peale FK Keskust üks ülesõit. Seal ei sõida ju kunagi mingeid ronge. Või vähemalt nii ma arvasin, enne kui autoga keset ülesõitu olin ja siis avastasin, et oi, paarkümmend meetrit vasakul pool on minu poole sõitev rong. Seekord vedas, aga nüüd olen ettevaatlikum.