Hulga raha eest moderniseeritakse Tallinna ühistransporti. Mis saaks kellelgi selle vastu olla? Ainult konkreetne tehniline lahendus tekitab küsimusi. Projektiga tegelev Kaupo Reede:
“Bussijuht saab puldiga mõjutada, et punane tuli muutuks fooris roheliseks,” täpsustas Reede. Kui mõlemalt poolt ristmikku tulevad bussid ja nende juhid vajutavad puldile, saab eelisõiguse see, kes jõudis vajutada enne, pakkus Reede. “Kindlasti ei hakka roheline tuli põlema mõlemale korraga,” välistas ta.
Andke andeks, aga mis pagana pult? Kui juba ehitatakse raadiosüsteem, siis pole keeruline bussidesse ka transpondereid panna, et need ise enda tulekust teataks, ilma et bussijuht peaks mingi puldiga jaurama. Kui on näiteks üks pult per buss ja bussijuht sellega õhtul koju jalutab ja hommikul haigena tööle ei tule, ongi sisteem tuksis. Nii et kui juba teha, siis ilma puldita. Aga selle kõrval võiks ka liinivõrgule tähelepanu pöörata, et inimesed ühistranspordil ka mõtet näeks, ja tippajal busse lisada, et nad neisse ka ära mahuks. Ja töötada bussiväliste võimaluste, nt rongide ja trammide kallal. Rongidel on selline prioritiseerimisvõimalus juba aastakümneid eksisteerinud, kutsutakse raudteeülesõidukohaks.

Kah huvitav üritus. Ma küll ei kujutanud ette, kui palju rahvast sinna tuleb, aga õhtuks oli saal igatahes tähis. Tervet päeva poleks küll vastu pidanud, aga jupp hommikul ja jupp õhtul, jälle uus kogemus.
Kerge sürrealism oli ka, nimelt võitis selle kümne tantsu võistluse ära vene paar, ja siis kästi kõigil püsti tõusta ja NSVL hümn hakkas mängima. Venemaa ju mingi paar aastat tagasi võttis ühe Tsaari-Venemaa aegse hümni asemele, mis neil vahepeal oli, NSVL hümni tagasi. Sõnad vist on küll teised kui varem, aga see pole oluline, vanade aegade hõngust sai ikka tunda. Aga õnneks lõppes see ruttu.

Toimus tore üritus Robotex. Tuleb tunnistada, et kuigi tunnen mitmeid korraldajaid ja läbiviijaid, pole ühelgi aastal üritusele endale jõudnud. Aga tähelepanu vääriv on asi sellegipoolest. Postimees pühendas asjale terve 27. novembri tagakülje, mida aga miskipärast võrgust ei leia (sümptomaatiline?).
Samas numbris leiab ka jutu Eesti Nokia leiubüroo lõpetab tegevuse. Need lood on ühe asja kaks tahku. Ei usu, et riigi ja bürokraatia abiga saab otse mingi innovatiivse tegevuse püsti panna, see on liiga primitiivne lähenemine. Terve süsteemi ülestöötamine nagu Soomes võtab ikka aastakümneid aega. Ja ärilistes algatustes on tänapäeva võrgumaailmas mõistlik igasugu riigi- ja euroabile pigem mitte loota - liiga pikad protsessid ja palju paberimäärimist. Kui on olemas idee ja suutlikkus selle teostamiseks, saab hakkama ka igasuguse abita. Kui ühte neist kahest ei ole, ei suuda ka väline abi aidata.
Soomlastel on Robotexi-lainel olemas terve ürituste sari Robosota, mille mõte on erinevalt Robotexist see, et robotid pannakse korraga ühte aedikusse kokku ja võidab see, kes teised rohkem tümaks (st liikumis- ja võitlusvõimetuks) teeb. Assembly raames on mitu korda järjest Robosota üks etapp toimunud, mida igati põnev jälgida.
Nii et Robotexlased, kes rohkem militaarse suunitlusega, lähme teeme järgmisel suvel soomlaste robotitele tuule alla ;)

Jaapani tera koduleht. valtsi tehtud. Põhjalik töö, palju materjali, hästi kasutatav, huvitav. Tegu pole päris algajaga, sest valts tegeleb aktiivselt teema uurimisega ja harrastab ka ise seonduvaid spordialasid.

Tarbijakaitseamet on aeg-ajalt mingite rumaluste ja ülereageerimistega välja paistnud, aga see, mis täna vist Kanal2 Reporteris või kuskil oli, oli asjalik. Nimelt tädid seal olid tüdinud pesupulbri ja valgendaja reklaamidest ja otsustasid, et teevad täpselt nii, nagu reklaamis näidatakse. Et võtame pluusi ja kallame mingi sodiga üle, sodi koostis täpselt sama kui reklaamis näidatud (muld, toiduõli jne). Ja siis valame valgendaja/plekieemaldajaga üle ja peseme ära.
Tulemus muidugi oodatult nõrk ja mingid plekid ei kadunud kuhugi. Lasti siis ka toote maaletoojatel ja peakorteri inimestel asja kommenteerida, aga need ei osanud suurt midagi tarka öelda.
Nagu uudises välja lubati, võiks selliseid eksperimente tõepoolest jätkata ja teemat üleval hoida. Firmadel ei pea inimestelt raha vastu võtmine ju liiga kerge olema.

Margus Leivo tahab Eestile USA-ga sarnast terroriohtude värvidega kodeerimise süsteemi. Sellisel kujul väljaöelduna üsna rumal mõte. Iseenesest on ohtude teadvustamine rahvale küll OK, aga USA värvikoodidega süsteem on sellisel kujul väga ebaõnnestunud. Miks, võib lugeda Bruce Schneieri kirjutistest siit ja siit. Schneierit ei tasu muidugi piiramatult ülistada ja mõnes teises küsimuses on tema arvamused liiga naiivsed ja USA-kesksed, aga terrorivärvide koha pealt on ta asjale üsna õigesti pihta saanud.
Teema siis sama nagu muinasjutus “The boy who cried wolf” (mis selle eestikeelne pealkiri on?) - kui liiga palju rahvast “hoiatada” ja samas mitte anda inimestele konkreetseid instruktsioone tegutsemiseks, siis uinutab see tähelepanu ja hilisemad olulised hoiatused jäävad tähelepanuta. Nagu Schneier märgib, pole Euroopa riikides ja samuti terroriga väga tuttavas Iisraelis mingit sellist süsteemi.
Nii et kulla siseministeerium, kui te teete mingi kodeerimise süsteemi, siis palun ka konkreetseid instruktsioone inimestele ja firmadele, mida häiretaseme muutumisel teha tuleb. “Olla tähelepanelik” ja “Olla veel rohkem tähelepanelik” ei kvalifitseeru. Või kui ei suudeta selliseid instruktsioone anda, siis on kogu süsteem mõttetu ja kahjulik ja tuleks pigem ära jätta või millegi mõistlikumaga asendada.

Telleri bloogist. Kurt Sillen, Ericsson: Teenus nimega global mouth - staar teeb kõne korraga sadadele-tuhandetele inimestele, kes selle on tellinud. Ehk siis näiteks Ines helistab oma fännidele, räägib, millega ta tegeleb, lobiseb minutikese ja kõik on rõõmsad. Kui vastu võtta ei saa, siis läheb kõneposti.
Teema tundub olevat suht uus - googeldamine andis posu vastuseid teemal Global Foot-and-Mouth Disease Outbreak. Ilmselt ei olnud suu- ja sõrataud päris see, mida Inese juures silmas peeti. Aga see-eest paljulubav.

Selline uudis Kunstiakadeemia rektor Ando Keskkülast, kelle krediitkaarti olla väidetavalt mingis bordellis kasutatud. Ja muuhulgas paneb seltsimees sellist teksti: «Ma tõepoolest ei tulnud selle peale, et varem kontrollida, sest olen oma isikliku kaardi ka varem automaati unustanud, inimesed on aga mulle järele jooksnud ja selle ära toonud,» rääkis Keskküla. «Ma ei aimanud, et keegi võis seda kurjasti kasutada.»
Ei aima, et varastatud krediitkaarti võib kurjasti kasutada? Right. Huvitav, kas kõigi haridus- ja üldse riigiasutuste juhtide majanduslik mõtlemine on sama lapsikul tasemele? Mina saadaks sinna akadeemiasse kiiremas korras Riigikontrolli peale. Ei imestaks, kui sealt leitaks veel mitmeid kurjasti raha kasutamisi. Sest rektor, vaeseke, ei aima lihtsalt, et võidakse ju ka kurjasti ära kasutada. Dumbass, nagu Maddox ütleks.

Kas saab veel täpsemat ajastust olla talvekummide allapanekuga? Eile panin kummid alla ja täna partsti hommikul juba lumetorm. Õhtuks küll kooles maha.
Ja määrige uksetihendid ka kenasti silikooniga sisse, täna õhtupoole oli uks juba suht kinni külmunud. Ja silikoonõli purk sai ka täna tühjaks, õnneks peale kõigi vajalike tihendite sisseseebitamist. Vist lausa kaks aastat pidas vastu.

Vahepeal sai külastatud Frankfurt-am-Maini. Seda siis enne, kui talv kätte tuli. Saksamaal on üks teine Frankfurt ka, Frankfurt-an-Oder Ida-Saksamaal Poola piiri lähedal. F.a.M aga on see “õige” Frankfurt ja Saksamaa üks rahvusvahelisemaid linnu. Inglise keelega seal hätta ei jääda, mujal võib seda vabalt juhtuda.
Seiklused algasid muidugi juba Tallinna lennujaamas. Nimelt check-ini tütarlaps puterdas midagi ära ja andis mulle ainult pardakaardi, aga sellega koos piletit mitte. Ja siis teine tütarlaps, kes lennukisse minejaid kontrollis, ütles mulle, et miks te oma pileti ära kaotasite. Mina, et WTF. Aga noh, kuna Tallinna lennujaam on selline õdus külavärk, kus kõik tegelikult omavahel suhtlevad, siis seekord maha ei jäänud.
Estonian Airi pardaajakiri on ka tore. Nimelt oli seal juttu Oktoberfestist, mis on iseenesest ju teretulnud, aga siis muu jutu sees mainiti seal, et seal on kõva bavaaria kultuur ja saab kuulata bavaaria muusikat. Baieri on selle asja nimi, kullakesed. Baieri. Mitte Bavaaria. Samamoodi nagu meil eesti keeles ei ole ka Kroaatiat.
Frankfurtist endast rääkides jättis esimese sügava mulje pagasi kättesaamine. Tuled sinna lindi juurde, kust teoorias kohvri peaks kätte saama, aga tutkit. Ükski tabloo ka ei näita midagi. Siis tuleb mingi mees ja mokaotsast vihjab, et tegelikult on kotid hoopis lennujaama teises otsas. Ühtegi ametlikku infot nt tabloodel või kuskil selle kohta pole. Aga kontrollimisel osutus inf tõeseks, sest tõepoolest, kui viidatud kohta kapata, sai sealt koti ka kätte.
Järgmine ahastus oli piletiaparaat, mis lennujaamast linna sõitvale rongile piletit müüb. Kõik oli ainult saksa keeles ja umbes miljoon nuppu. Nagu enamik asju Saksamaal, oli see tegelikult väga arusaadav süsteem, kui sellesse vaid süveneda ja paar korda ära proovida. Mina aga läksin kergema vastupanu teed ja proovisin inimpiletimüüjaid. Kes olid kaugel “saksa täpsusest” ja mökutasid iga ostjaga 10 minutit. Lõpuks pilet ostetud, sai linna sõita.
Frankfurdi messikeskus on jube lahmakas. Kümme umbes Saku Suurhalli suurust halli üksteise pihta kinni ühendatud ja igaühes toimub mingi üle-euroopaline konverents ja näitus. Aga kokkuvõttes üsna lihtsalt navigeeritav.
Kui veel hea sõnaga meenutada, siis Saksamaale tasub minna juba paljalt currywursti ja muude vorstikeste pärast. Tervislikel toitujatel sinna eriti asja pole, küll aga neil, kes igasugu liha ja vorsti tüüpi asju näost sisse ajada armastavad.
Teine positiivne asi on, et nii puhtaid tänavaid kui Frankfurtis pole tõesti kuskil hiljuti näinud. Ei mingit mustuseraasu. Ja totaalne jäätmemajandus toimus - kõik prügikastid tänaval olid nelja auguga - plastik/pakendid, paber, metall ja muu praht, või mingi muu jaotus. Igatahes pidi enne hoolega tutkima, kui õige augu üles leidsid.
Vaatamisväärsusi eriti külastada ei jõudnud, peale selle, et sattusin juhuslikult Euroopa Keskpanga juurde. Suht ilmetu kamp pilvelõhkujaid, millest see pank siis üks oli, ja kogu selle kupatuse ees see suur euromärgi kujutis, mida aegajalt uudistes näha, kui eurost juttu.

Tänud Zilmerile, kes viitas mulle selle loo. Väga huvitav lugemine. Ka lisalood (popupid) on kõik lugemist väärt. Just sel viisil häid tooteid tehaksegi - kõik algab väikesest ideest ja paarist inimesest. Ja tuleb teha valikuid, mis endale meeldivad, ja aru saada, millal on õige aeg peolt lahkuda ja sealjuures pea püsti hoida ning uute, huvitavamate projektidega edasi minna. Kohati on lugu küll pisut melodramaatiline (Steve Jobs nagu päike?…), aga no selline see Macirahvas juba on ;)

Oli au seda härrasmeest kohata. Mitte niisama tänaval möödaminnes tere öelda, vaid puhusime tunnikese-paar juttu blogimise, social networkingu ja üldse suhtluse teemadel. Et kuidas on võimalik usaldust delegeerida, arvutisse suhteid üle kanda ja miks on wiki parem kui foorum või bloog (või vastupidi). Ei taha kellegi pihta näpuga näidata, aga tüübi mõtted käivad ikka hulka kõrgema lennuga kui siin Eestis enamikel. Mida võib ka arvata, kui ta endale wiki+bloogisarnase softiga raha teenib.
Üldse on huvitav, miks osad inimesed, nt lisaks temale veel Joi Ito ja muud, saavad rahvusvaheliselt tuntud blogijateks, ja teised mitte? Mis neid teistest eristab? Eestis on Teller vist samas positsioonis. Eks ikka ilmselt sisu ja lugemise hõlpsus on see, mis määrab. Kusjuures nad kõik tunnevad üksteist. Ja kokkuvõttes ongi nii, et on ainult käputäis inimesi (blogijaid), kes määravad, millest räägitakse, ja teised tihti ainult vahendavad nende mõtteid.

Server on nüüd koomast väljas ja see bloog enamvähem elusalt tagasi. Mõnevõrra võib küll katkestusi esineda, aga mitte enam nii pikki kui seni.
Kusjuures huvitav on see, et mitmed inimesed, kellest poleks seda kuidagi arvanud, et nad seda loevad, küsisid pangesoleku aja jooksul, et noh, sait nüüd siis maas vä.
Aga nii palju või vähe seda rõõmu oligi ja nüüd kirjutame siia edasi. Vahepeal käis igasugu uudiseid läbi, mida oleks kommenteerida võinud, aga tagantjärgi enam eriti ei viitsi. Küll tulevad uued ja huvitavad asjad peale.

Starman on muidu hea ISP, aga filtreerib 25 (SMTP) porti nii, et see läheb ainult nende enda serverisse. Mis on iseenesest spämmijate vastu võitlemisel abiks. Siin on üks õpetis, kuidas sellest ümber saada, kui vastavas remote-serveris või mõnes sellele lähedases serveris on sissetuleva SSH võimalus ja konto olemas. Tekita lihtsalt localhost:25->mailhost:25 tunnel putty abil ja valma.

DBD::Pg draiver, kui on vaja Windowsi Perli (nt ActivePerli) alt PostgreSQL-andmebaasiga rääkida.