Postimees üritab anda kasulikku nõu CD- ja DVD-toorikute kohta. Olulisim ja tarbijat häirivaim asi jäetakse ütlemata: nimelt, et DVD-sid on olemas kahte tüüpi, DVD- ja DVD+ ja paljud seadmed loevad või kirjutavad ainult ühte neist kahest, teised jälle mõlemaid. Jama, et tootjad ei suuda kokku leppida. CD ja VHS-i puhul seda suudeti, aga konkurents ja litsentsitasud tunduvad olevat nii suureks läinud, et konkureerivaid standardeid aretada on kasulikum.

Juba tükk aega olen tahtnud kirjutada Freespace 2-st. Aga kuna tegu huvitava teemaga, mida tahaks hästi kirjeldada, siis olen natuke hoogu võtnud.
Lühidalt kokku võttes on Freespace 2 parim kosmosesimu, mida kunagi nähtud. “Kosmosesimu” tähendab lühidalt kokku võttes, et ajad oma laevaga vastase laevu taga ja lased neid õhku. Nemad loomulikult üritavad sama.
Mänge on võimalik teha eri süsteemiga - mõnikord on teatud strateegiaelement lisaks, et ise pead oma impeeriumi üles ehitama ja valid, keda ja kus ja miks ründad, ja siis saad raha ja ressurssi, mille eest relvi ja laevu osta. Freespace2 on puhtalt simu peale üles ehitatud - missioonid on ette antud, nii et ise suurt midagi mõtlema ei pea. Samuti saad laevu ja relvi valida niipalju kui kulub - algul vähem, lõpupoole muidugi rohkem.
Tegelikult algas kogu lugu natuke kaugemalt. Nimelt ostsin kunagi paar aastat tagasi endale Logitech Wingman Force Feedback 3D joysticku, ei mäletagi, miks. Tahtsin vist simusid mängida. Ja selle joystickuga oli kaasas Freespace 2 Colossus, mis on FS2 OEM-versioon, sisaldas umbes 10 missiooni. Hirmsasti meeldis mulle ja hakkasin täisversiooni tahtma. Lõpuks tuli välja, et on olemas ka FS2 “Sci-Fi Sim of the Year 1999 Edition”, mille lõpuks eBay kaudu hankisin. SoY editioni vahe võrreldes tavalisega on, et ta sisaldab ühte lisakampaaniat ja hulka tavakasutajate tehtud missioone, muidu sama värk.
Aga tagasi mängu juurde. Niisiis antakse sulle laev ja relvad, millega peab vastast küttima, ja anna aga tuld. Missioonid seisnevad enamasti vastase laevade hävitamises või oma laevade ja jaamade kaitsmises vastase rünnaku eest. Kõlab lihtsalt, aga tegelikkus on veidi keerulisem. Nimelt on hulk muutujaid, mida peab arvestama selleks, et edukas olla:
* laeva ja relvade valik. Laevad on eri kiiruse, manööverdusvõime ja shieldidega. Lisaks ei suuda kõik laevad kõiki relvi kanda. Relvad on erineva shieldi- ja kerehävitusvõimega ja tarbivad erineval hulgal energiat, mida eri laevadel muidugi eri koguses toodetakse. Osa rakette on dumbfire, osa suudab ennast ära lukustada. Osa rakette (torpeedosid) suudab hävitada ka suuremaid sihtmärke, aga selle võrra läheb neil rohkem aega lukustamiseks ja nad on aeglasema lennuga (Cyclops, Helios). Mõned jälle (Trebuchet) on kiire lennuga ja toimivad kaugelt.
* energiamajandus. Pidevalt pead tasakaalustama kolme muutuja vahel: kui palju mootoritele energiat läheb (et kiirematele vastastele järgi jõuaks ja afterburner kiiremini taastuks); shieldid (et kui oled kõva tule all, tahad seda rohkem); relvad (kui kõvasti kõva energiatarbimisega kahurit pruugid, on varsti punn otsas). Energiat on laevas konstantne hulk ja seda saab nende kolme vahel jagada. Positiivne on, et kõik ressursid taastavad ennast aja jooksul ise, välja arvatud pardalolevate rakettide kogus ja kerevigastused. Kui nt mootorid pihta saavad, tervendavad need ennast ise. Rakette juurde laadida ja parandustöid tellida saad abilaeva käest, keda saab enamasti ise kohale tellida. Aga muidugi kui seda valel ajal ja kohas teha, lastakse abilaev puruks. Kerevigastused on ainus kriitiline ressurss - kui see nulli jõuab, oledki surnud.
* sihtmärkide valik. Mõnikord hakkad taga ajama üht vastast, aga tegelikult peaksid ründama teist, kes sinu kaitstavat transpordilaeva tulistab. Enamasti on ka hulk kaasvõitlejaid, keda hilisemates missioonides ise juhid (kes mida ründama või kaitsma peab). Loomulikult on ka neil eri laevad eri relvadega ja pommitajat on mõistlik saata kaugelt mõne suure laeva relvasüsteeme ründama, mitte aga kümne hävitaja seltsi, kes ta kähku sõelapõhjaks lasevad.
Niisiis hulk infot, mida kogu aeg jälgida ja majandada tuleb ja nagu piltidelt näha, on enamus muutujaid kogu aeg ekraanil näha.
Siit juurest jõuamegi FS2 suurima plussi ehk mängitavuse/kasutatavuse juurde. Ma ei tea, kas tootjad veetsid maru palju aega testides ja lihvides või on neil lihtsalt hästi jopastanud, aga FS2 pole mitte lihtsalt üks mängitavamaid mänge, vaid üleüldse üks kasutatavamaid programme, mida ma üldse kunagi pruukinud olen. Infot on piisavalt palju ja see muutub missiooni ajal kiiresti, nii et adreka tase on kõrge, samas mitte nii palju, et juhe päris kokku jookseks; missioonid pole ei liiga kerged (enamasti hilisematest esimese raksuga läbi ei saa) ega ka liiga rasked (isegi kui kohe ei jopastanud, õpetab programm, mida järgmine kord paremini teha, või on see juba endale näha); juhtnuppe pole ei liiga vähe (mängu ajal on joysticku 7 nupust 4-5 pidevas kasutuses + mõned veel klaviatuurilt) ega liiga palju (kahe käega igati ära mängitav) jne.
Oma osa on heas mängitavuses kindlasti ka eelnimetatud joystickul, mis võimaldab paarikraadise täpsusega nt pööramise suunda ja kiirust rihtida, vajadusel ennast karmi pöördesse rammida, vajadusel vastast “kirbul” hoida, et raketti ära lukustada. Pluss forcefeedback-efektid kõikvõimalike tulistamiste ja plahvatuste puhul. Ei kujuta ette, et klaviatuuriga, millel tundlikkus puudub, keerulisemad missioonid üldse mängitavad oleks.
Realismiga pole sellel mängul midagi pistmist, aga see pole loomulikult ka eesmärk. Alustades olematutest tulnukrassidest ja tehnoloogiatest ja lõpetades asjaoluga, et kosmoses ja vaakumis teatavasti heli ei liigu ning isegi kui liiguks, oleks laevad ilmselt õhu- ja helikindlad, siin on aga iga pauk ära kuulda. Täielikus vaikuses oleks ju igav müdistada ja heli annab olulist tagasisidet - kui nt keegi vasakult tulistab, on mõistlik end sinnapoole suunata ja vastu anda.
Distribuutoriks on sellel mängul Interplay ja tootjaks Volition Inc, kelle nimi siinmail sugugi tundmatu pole - Freespace’i kohta pole küll palju kuulnud, küll on aga tuntud nende varasem Descent-triloogia ja samuti uuemast ajast shuutekas Red Faction.

Eestlased Kagu-Aasia katastroofis. Ja välisministeerium kommenteerib: «Kahjuks ei olnud mitte ükski neist enne reisile minekut välisministeeriumis registreerunud. See aga raskendab oluliselt katastroofipiirkonnas viibivate Eesti kodanike otsimist ja nendega ühenduse saamist,» ütles [VM pressiesindaja].
Esiteks on seda võimalust väga vähe avalikult promotud, nii et inimesed, kes riigi asjade vastu üle keskmist huvi ei tunne, kuulevad sellest ilmselt esimest korda ja unustavad peagi. Teiseks on praegune süsteem suhteliselt ebasõbralik - ma pean avalduse välja printima ja kuskile postiga saatma või ära faksima. Praegusel e-ajastul suhteliselt ennekuulmatu.
Kui VM tegelikult ka tahaks teada, kes kuhu reisib ja et inimesed ennast registreeriks (mis on iseenesest mõistlik), tuleks teha kahte lihtsat asja:
1) teha koostööd reisikorraldajatega, et andmed jõuaks VM-i reisi ostmise käigus, ilma et inimene peaks ise kuhugi pöörduma. Arusaadav, et kui keegi mõne välismaa korraldaja kaudu läheb või ise pileteid ostab, siis seda teha ei saa, aga reisikorraldajaid on loetud hulk ja nendega koostööd sisse seada ei ole üldse keeruline.
2) teha protseduur ise sõbralikumaks. Milleks see paber? Pangu püsti mingi autenditud veebiteenus, kuhu ma saan sisse logida ja oma andmed jätta, või minu poolest kasvõi lihtne veebivorm ilma igasuguse täiendava kontrolli ja autentimiseta - see pole sugugi ebaturvalisem kui posti või faksiga saadetud sodi. Motivatsiooni läbustamiseks kellelgi nagu kah eriti pole. Ja muuhulgas tehku ka oma veebis asi nähtavamaks - VM kodukalt selle registreerimiseni jõudmine on küll ainult kaks klikki, aga nõuab siiski loovat mõtlemist, kuhu klikkida. Link ja protseduur võiks olla igasugu natode ja euroopaliitudega võrreldes märksa rohkem esile tõstetud. UPDATE: ennäe imet, ongi veebiankeet tekkinud. Hommikul seda veel polnud. Tore igatahes, et asi areneb.

Tänane eesti keele auhind. “Me pole piisavalt varustatud sellise magnituudilise katastroofi tarvis, kuna meil pole sellist katastroofi kunagi olnud,” ütles Sri Lanka president Chandrika Kumaratunga, kes kuulutas oma riigis välja erakorralise olukorra ja palus hädaabisaadetisi.
Sellise magnituudiline katastroof? Ma olen üsna kindel, et originaalis oli see “an emergency of this magnitude” vms, mis tähendab “sellise ulatusega/suurusega katastroofi”, aga mitte magnituudi.
Hull lugu igatahes, kui tuhanded surma saavad. Üks tuttav mul kah sealkandis Malaisias, aga raporteeris, et olla ühes tükis asja üle elanud.

Vanillijäätis kondenspiima+Hersheysi kakaosiirupiga. Kes magusat ei armasta, neile küll pole eriti meele järgi, aga teiste jaoks näeb kunstiline välja ja maitse on ka huvitav. Kondenspiim annab teatud mõrkjat efekti. Ja lätlased oskavad jätkuvalt paremat kondenspiima teha kui Eestis, nagu miskipärast ka kohukest. Kõigil teistel pudeneb šokolaad ümbert ära, aga Karums püsib kenasti ühes tükis.
Häid jõule jah kõigile, olge te siis Eestis, Lätis, Malaisias või tont teab kus.

Postimees uuris juhtivatelt Eesti poliitikutelt, millise hinnangu annavad nemad lõppevale aastale. Tähelepanuväärne on, et kuigi pealkirjas ega ülesandepüstituses pole sõnagi juttu, et küsimus puudutab ainult sisepoliitikat, leiab välispoliitika ära märkimist 10x7 vastusest ainult ühes, kus GWBushi mainitakse. Poliitikud ei näe Eestit osana maailmast, olgi kasvõi EL-ist või NATO-st. Nimetatakse küll ära, et me nendega oleme ühinenud ja Euroopasse läinud, aga kuidas see reaalselt meie elu paremas või halvemas suunas mõjutab, selle kohta midagi ei leia.

Taksojuhtidel pühade ajal palju tööd. Tulika Takso tegevjuhi Anne Rebase sõnul on tellimuste arv kahe nädalaga kahekordistunud. «Kiisud on suhteliselt närvis,» ütles ta.
Kui närvis, siis närvis. Ei oskagi rohkem midagi kommenteerida.

On ennegi nähtud neid pangaautomaate, mis pangarakenduse asemel hoopis mingit jama näitavad. Ükskord näiteks oli kellelgi eestlasel OS/2 prompt täisklaveriga ees ja see ei osanud midagi targemat teha kui “format c:”.
Järjekordne sarnane juhtum Saksamaalt. Ainult et seltsimehed ei kukkunud mitte formattima, vaid mängisid niisama. Muuhulgas panid automaadi iseendaga malet mängima.

Juhan Parts (Pavts?) käis täna Lihulas. Jääb küll arusaamatuks, mida selle visiidiga saavutada taheti - uudistest nähtu põhjal oli rahvas üsna sõjakas ja pettunud meeleolus ja oluliselt paremaks kellegi tuju sellest külaskäigust ei läinud.
Eesti keele oskusest tahaks ka rääkida. Nimelt Parts uudistes järjekindlalt ütles, et “vabandab”. No ei ole nii. Tuleb “paluda vabandust” ja siis teine pool ise vaatab, kas vastab, st vabandab või ei. See, et mina vabandan, on vene või saksa või ma ei teagi mis keele mõjutus.
Asjale lisab veel vürtsi, et kuulduste põhjal, mis hiljem kinnitust leidsid, oli metsa taga valmis trobikond märulipolitseinikke, kes valmis peale sööstma, kui üritus jamaks kisub. Mida ta loomulikult ei kiskunud - asja siis rahval seda Partsi rünnata? Aga see näitab, et midagi on ikka korrast ära, kui valitsejad oma inimesi sedavõrd ei usalda, et igaks juhuks suured jõud kokku koondavad. Siis ei saa ka nõuda, et Lihula inimesed Partsi usaldama või tema vastu erilist lugupidamist üles näitama hakkaksid.

Rochesteri tehnoloogiaülikoolis on nüüd Social Computing Lab. Selle nõukogus hulk inimesi, kes selles valdkonnas maailmas tegijad ja mõnedki neist ka Eestis tuntud (näiteks Six Aparti Mena Trott - vanasti oli temast Six Aparti veebis mingi päris jube pilt, aga nüüd on täitsa kenaks läinud). Valdkond on üldse kuum - uurimisega tegelevad nii erinevad ülikoolid kui firmad. Nad lubavad enda wikisse kogu info kokku koondada, et kes mida kuskil sel teemal aretab.

Keegi Chris Justuse nimeline seltsimees võttis vaevaks uurida, kuidas Google Suggest toimib. Ja tuleb välja, et seal on päris härg tehnoloogia taga - kliendi poolelt tehakse ilma lehekülge uuesti laadimata päringuid vastavalt sellele, mida kasutaja otsingukasti toksib.

Google’ilt järjekordne vidin nende teenuse kasutamiseks. Idee on hea, aga see aken, mis lahti kargab, on jube. Miks ei võiks otsingutulemused normaalsesse brauseriaknasse minna? Muidu mõte hea - kui enne pidi brauser otsimiseks lahti olema (kuigi Google Toolbari abil sai otsida ilma, et Google’i veebilehele minna), siis nüüd pole enam brauseritki tarvis.
… 2 minutit hiljem: õnneks saab selle custom-akna (Deskbar kutsub seda “minivieweriks”) välja lülitada ja tulemused tekivad siis ilusti brauserisse.

Eestis tuleb 2005. aastal e-hääletus. Nüüd juba üsna kindel. Vähemalt selles pole kahtlust, et pilootprojekt tuleb. Hääletada saab nii netis kui paberil. Projekt on olnud töös.. võib öelda, et tõusude ja mõõnadega alates 2000. aastast ja 2005 näitab, kas saab asjast asja või ei.
Kuidas e-hääletada? valimised.ee lubab peatselt lisainfot. See on aga kindel, et e-hääletamiseks on vajalik ID-kaart ja kaardilugeja. Kaardilugeja võib osta näiteks Elioni ID-kaardi stardikomplekti näol.

wolli tõlkis ära Bruce Schneieri turvasoovitused. Mõlemad on mõistlikud tüübid ja juttu tasub uskuda. Midagi põhjapanevalt innovatiivset seal ei ole, aga ka kõige lihtsamate juhistega on inimestel raskusi, nii et kordame jälle üle.
Oma poolt lisan, et kui tarvis arvutis salajast infi (nt paroole) hoida, aga ei usalda nt Windowsi kettakrüptimist, siis on väga abiks utikas TrueCrypt. Võimaldab krüpteeritud faili tavalise kettana Windowsi all külge mountida. Ainus probleem, et taimeriga peaks ka auto-dismount olema, et kui ma ketast ei kasuta, haagitakse jälle lahti. Aga see on neil juba TODO-s.

Viirus murrab Soomes mobiiltelefone. Kunagi oli aeg, kus mobiilis mingit tarkvara ei jooksnud - st jooksis, aga kasutaja ei saanud ise midagi näppida ega tuksi keerata. Siis tulid mingid eriformaadis SMS-id, millega sai Nokiaid pange lasta. Nüüd oleme juba mitu aastat sealmaal, et mobiilid on sisuliselt pisikesed arvutid, kus kasutajal oluliselt rohkem võimalik endale jalga tulistada. Häid rakendusi on rohkem ja selle võrra muidugi ka halbu.
Reeglid samad, mis arvutite puhul - ära lülita sisse midagi, mida vaja pole, ära vajuta igale asjale vastuseks Yes/Jah ja nii edasi. Ja nagu ka arvutite puhul, on tehnikakaugel inimesel pagana raske vahet teha, mis on “õige” ja mis “vale” tarkvara/dialoog.

1. detsembri Postimehes ilmus lugu sellest, kuidas varsti hakatakse massiliselt sildu ja tunneleid ehitama. Siinjuures väärib märkimist, et juuresoleval skeemil on Järvevana tee Järveotsa teeks (mis originaalis asub Õismäel) ümber nimetatud. Ma saan aru küll, et Postimees üritab “Tartust pärit” imagot hoida, aga Tallinna ühe suurema tee valeks nimetame pole selleks ehk kõige õigem vahend.

Jälle on mingid tehnoloogid arvanud, et nemad peavad kasutajate eest kõik otsused ära tegema. Nimelt PGSQL Windowsi port ei võimalda installaatoriga ennast FAT32-failisüsteemile paigaldada, kuna seal pole võimalik failidele õigusi määrata ja väidetavalt on ka “mingid muud probleemid”. Millised, ei täpsustata.
Mis see nende asi on, mis süsteemidel ma testimist ja arendust teen? See, mis on production-serveris, on loomulikult teine asi, aga kui inimene ikka tahab jalga tulistada endale, peab tal olema võimalus ka seda teha. MySQL-il on täiesti pohlad, kas ta käib FAT32 või NTFS-i peal.

Tegelikult päris tüüpiline lugu tänapäeva Eestis. Euromündi rahvahääletus. Eesti Pank on otsustanud, et teeme rahvahääletuse, see on juba käima pandud, ja siis ilmuvad äkki välja mingid “spetsialistid”, käesoleval juhul siis kunstnikud, kes leiavad, et kõik on nii halb ja tegelikult peaks ikka “eksperdid” valiku tegema. Varjatud sõnum on muidugi, et nemad ise oleks kõige paremad eksperdid.
Leppige sellega, et otsus on tehtud nende poolt, kellel on selleks volitus, ja nemad ka vastutavad. Eesti Pank on see, kes kujunduse eest vastutab. Kui nemad otsustasid, et hea viis selle korraldamiseks on rahvahääletus, siis nii ongi. Kui tuleb halb tulemus, siis on see nende kapsaaeda. Ja ükski kunstnik ei ole raha kohta ütleja, kas see on halb või ei, sest kogu rahvas on see, kes seda igapäevaselt kasutama hakkab. Tahaks õelutseda, siis ütleks, et kunstnikud on selline vaene seltskond, et nemad seda raha nagunii eriti ei näe. Või noh, samas münte äkki näevad. Aga ma ei ole õel ja ei ütle.
Aga igatahes konkursil hääletage. Valimiseks on seal kandidaate küllalt ja igaüks leiab midagi oma maitsele. Ja minu asjatundmatule silmale pole ükski nii halb, et lausa paha hakkaks vaadates.

Veel hiljuti oli tõsi, kui väita, et kui tahad maailmast ja kommunikatsioonidest eemale saata, siis võid hakata alpinistiks ja minna Himaalajasse mäe otsa ronima. Tänapäeval on põhjapanevalt maailmast eraldumine aga üha raskem. Näiteks Linking Everesti nimeline projekt on võtnud endale südameasjaks Nepaali mäestikesse Internet viia, et ida-saksa turistid ja alpinistid saaks koju e-maili saata ja skaipida ning kohalikud saaks kah Internetis käia. Vahemaad on suured ja tsiviliseeritud maailm kaugel, seetõttu on süsteem üles ehitatud võimalikult palju juhtmevabalt, kasutades wifit ja satelliidiuplinki. Kuna müra ja segavaid objekte on vähe, ulatuvad levialad suht kaugele (mitmed kilomeetrid).
Nii et mine tea, mõne aasta pärast võib Mount Everesti tipus vabalt Wifi leviala olla. Kellel järgmine kord sinna minek, tasub läpakas ligi hoida.

“diisel on nagu linux.
maailmas on mingi väike hulk eraisikuid, kes seda kasutavad ja kiidavad, samas on temaga ilge jama pidevalt ning kui midagi pekki läheb, siis on vaja väga kallis tööjõudu, et seda korda saada. samas jõhkrates töömasinates on vägagi omal kohal.”
Mõttetera autoriks devil.

Selleaastased Stella-auhinnad. Võib vist kutsuda ka moronite Oscariteks. Ainult ma pole kindel, kas moronid on kahjukannatajad või kohtumõistjad. Stella on siis Stella Liebeck, kes McDonald’silt hulga raha sai, kuna ta end kuuma kohviga ära kõrvetas ja McDonald’s polnud teda eelnevalt selle riski eest hoiatanud.