Eesti on kõva e-riik. Hiiumaal olla maavärin toimunud. Sellest saime teada naaberriikide kaudu ja Internetist, sest Eestis olla küll kaks seismograafi (aparaat, mis maavärinaid registreerib), aga AK andmetel lõi ühte paar aastat tagasi välk sisse ja teine jäi hiljuti Tartu lähedal uputuse kätte. Hea, et teistel selliseid muresid pole, saab data ikka kätte. Või äkki teeks ikka enda omad ka korda?

EPL Online. Ma saan aru küll, et lapseahistamine ei meeldi kellelegi, aga ehk oleks võinud siiski inimesed vandemeesteks panna, mitte sigadega jändama hakata.

Üks tüüp annetas tsunamiohvritele raha tekstibrauseri “lynx” kaudu, mis Solarise opsüsteemil jooksis. Sama uudis BBC-st (“leia 10 erinevust”). Saidiomanikule andis mingi tarkvara häiret imeliku logikirje kohta ja SWAT-tiim lendas mehele peale. Hm, ma kah mõnikord Linuxist brausin, või hoidku jumal, lausa wgetiga mõnikord tõmban asju. Nii et kop-kop varsti.

Mul on päris mitu lapakat olnud. Mitmel neist (nimelt Microlinki ja IBM-i omadel) on peale mitut kuud kasutamist tekkinud probleem, et tühikuklahv (spacebar) läheb “tümaks”. St reageerib ainult siis, kui täpselt keskele vajutada. Äärtele vajutamise puhul plõksub niisama, aga tühikut ei tule.
Ma saaks aru, kui kõigi lapakatega oleks see juhtunud, siis saaks mind süüdistada selles, et ma klahvi liiga kõvasti peksan. Aga HP lapakaga seda ei juhtunud - peksa tühikut palju tahad, märk tuleb ikka ilusti.
Kui aga tühik surema hakkab, ei maksa veel meelt heita, vaid tuleb vähe inseneritarkust rakendada. Pikas perspektiivis peaks klahvi välja vahetama (nagu Microlinki tugi ka lahkesti kohale minnes tegi - IBM-i oma ei ole veel proovinud), aga lühidas perspektiivis saab asja ise korda. Nimelt käib see klahv ilusti klaveri küljest lahti, kui tasakesi kangutada. Siis on näha see “punn”, mis tegelikult vajudusele reageerib. Sinna peale installeerid lihtsalt sobiva paksusega (sobivalt kokku volditud) väikese tüki paberit ja tühikud tulevad jälle.. vähemalt mõnda aega.

Testime Hello-st (hello.com) bloggerisse publitseerimist. Tundub esmapilgul päris lahe riist olevat. Minu nimi on seal “terminuz”, kui keegi katsetada tahab. 

Maal olla vähe pangakontoreid ja -automaate. Kas peaks rohkem olema? Ühest küljest peaks teenused kättesaadavad olema. Teisest küljest, igal pool on ju arvutid ja mobiililevi olemas, keegi ei keela e-teenuseid kasutada ja ilma sularahata arveldada. Naljakas on muidugi Jaan Õunapuu arvamus, et pangad peavad regionaalpoliitikat tegema. Ei tea, mille eest tema ise siis palka saab.
Pankade poolel ei ole asi ka muidugi päris mäel. Uute teenuste promoga pole nii palju tööd tehtud kui võiks. Mul on palju kolleege, kes pole just tehnika alal kõige rumalamad ja paljud saavad isegi selle eest palka, aga enamik neist teeb mobiilimakse peale “möh”. Et mis asi see on. Kuigi netipangas käib selle vormistamine paari klikiga, aga ju siis pole siiani erilist põhjust olnud.

Samal teemal sissejuhatuseks mujalt:
minut.ee
teller
wolli
Mõned asjad teevad mind täitsa tigedaks. Laiskus ja lollus kuuluvad nende hulka. Ülalmainit kolmelt aadressilt leiab mõlemat sedavõrd suurel hulgal, et mul jooksis juhe täiesti kokku.
Teemaks on siis, et miks ei saa Linuxilt e-hääletada? Millegipärast on võetud eelduseks, et ei saa. Alljärgnevalt on näha, et see eeldus on vale. Ja siis veedetakse pikki tunde mingeid teooriaid või jumal teab mida üles ehitades. Et küll ikka riik seda ja riik teist ja blaah.
No tõepoolest, seltsimehed. Sellega ei näita te mitte midagi muud, kui seda, et “Linuxispetsialistide” tehniline tase ja suutlikkus uusi tehnoloogiaid nokkida on olematu. Loomulikult ei pea kõik kasutajad asja pulkadeni jagama, aga kuna paljud seltsimehed armastavad ennast “ekspertideks” pidada, siis neilt ootaks ka natuke suuremat teadlikkust. Aga mitte pidevat virisemist. Kas polnud Linuxi loogika see, et kui ei saa muudmoodi, siis tee ise ja paremini? Nagunii on Linuxite perekond niivõrd kirju, et võimatu on sinna ehitada rakendus, mille kohta kellelgi midagi plõksida ei oleks. Aga selle asemel, et midagi reaalselt töö panna, on kõik hästi targad tehnilised disainerid ja arvavad, et nad suudavad VVk tellimusel valminud e-hääletuse süsteemis igasugu “auke” leida ja hoobilt parema universumi välja pakkuda.
Aga jättes nüüd läbu kõrvale, siis alljärgnevalt võtsin nõuks uurida, mis seisus on Linuxil ID-kaardi ja digiallkirja tehnoloogiad. Lühikokkuvõttena võib öelda, et igati adekvaatses seisus. Tallinna e-hääletuse piloot algab juba nädala pärast ja seal suure tõenäosusega Linuxiga hääletada ei saa, aga sügiseks on see ju realistlik.
Lähtematerjalina oli kasutada üks KDE 3.3 jooksutav Debian (MEPIS.org), mis ID-st ega kiipkaardilugejast seni midagi kuulnud ei olnud, ja SCR-331 USB lugeja (sama, mis Elioni ID-kaardi stardikomplektis.) Lugejate kohta veel vt “marie leht”. Võib veel öelda, et alljärgnev tutkimine ei võtnud rohkem kui tunnikese minu isiklikku vaba aega - ilmselt mitte rohkem, kui minutis või blogides mingi ultra-läbukommentaari väljamõtlemine ja kirjutamine. Samuti ei ole ma ID-kaardi projektiga ametlikult seotud.
ID-kaardi käimasaamine
Abiks Ideelabori wiki (courtesy of Martin Paljak), täpsemalt Debianile pühendatud alamsektsioon. Ehk siis käsureale:
apt-get install opensc pcscd
Selle sammu tulemusel tekkis arvutisse ID-kaardi ja kaardilugeja tugi ning näiteks pkcs15-tool suutis hakata väljastama infot kaardil olevate sertide kohta, samuti oleks saanud juba PIN-i vahetada ja muud põnevat teha.
Brauseriga autentimise käimasaamine
Jällegi samast wikist Mozillale pühendatud sektsioon. Sammu tulemusel hakkas Firefox ID-kaardiga hästi läbi saama ja nüüd saab näiteks pankadesse, eesti.ee-sse ja kuhuiganes ID-kaardi võimelisse saiti PIN-koodiga sisse logida.
Digidoci käima saamine
Kunagi ammu ei olnud Digidociga Linuxis eriti hästi. Nüüd on. Nimelt on olemas projekt nimega gdigidoc. G tähendab vist GNU-d. Sealt alt ära tõmmata gdigidoc ja libdigidoc uusimad RPM-id, need alieniga DEB-paketiks käänata ja Kpackage abil ära installida. Käivitamisel tekkis tõrge dünaamiliste teekide laadimisel. Nimelt on süsteemid lingitud OpenSSL-i pihta nii, et otsivad teeke laiendiga .so.4 (nt libssl.so.4). Ma ei tea, mida see .4 tähendab, aga mul sellenimelisi asju polnud. Küll aga libssl.so ja libcrypto.so. Niisiis teha lihtsalt symlink libcrypto.so.4 -> libcrypto.so jne ja kõik kärab. KDE alla veel libgtkmm pakett (gdigidoci GUI on tehtud GTK pihta) ja käib.
Kui lõpuks gdigidoci käima saab, on meil võimalus toota Linuxis digiallkirju ja teiste tehtuid lugeda. Graafiline utikas on väheke nutikamale arvutikasutajale igati pruugitav ja suhtlus ID-ga käib ilusti ilma, et midagi seadistama peaks.
Nii et põhimõtteliselt on olemas kõik komponendid Linuxi alla valimisrakenduse ehitamiseks. Kusjuures see rakendus ei pruugi olla midagi keerulisemat kui paar rida skripti, juhul, kui piirdume “command-line” valimistega :) aga keegi ei takista siia otsa mingit uhket graafilist vidinast ehitamast. Ma ise graafilist ei viitsi (ei oska ;) teha, aga command-linel teen võibolla ära, kui viitsin.
Arhitektuur oleks lähtuvalt VVK veebis olevast hääletusprotokollist selline, et:
1) tiri hääletusserverist kohale valikute nimekiri - kuna selleks peab kasutaja ID abil ära autentima, siis pole kindel, kuidas seda lihtsalt teha.. võimalik et laseme lihtsalt kasutajal brauseriga asja alla tõmmata.
2) rakendus, mis laseb kasutajal teha valiku, moodustab hääle ja selle kahekordsesse ümbrikusse kokku krüptib+signeerib - cdigidoc (Digidociga manipuleerimine) + pkcs15-crypt (ID-kaardil sodi signeerida laskmine) + openssl? + muud supporting utikad + perl kogu selle kama kokkuliimimiseks - mul lihtsalt on selline hälve, et kõik skriptid vaja perlis teha ;)
3) hääle serverisse saatmine - protokollist saan aru nii, et hääle uploadimisel kedagi ei autendita (milleks pole iseenesest vajadust, kogu inf on hääleümbrikus olemas), seega lihtne wgetiga post. (hm.. protokolli teist korda lugedes tundub, et kõik päringud on ikkagi ID-kliendiserdiga autenditud.. tuleb midagi välja mõelda.)
Ainus hetkel puuduolev, aga lahendatav komponent on see, et peaks korraldajatel laskma püsti panna testserveri, mis väljastab test-nimekirju ja võtab vastu test-tulemusi ja ütleb, kas need olid korrektselt moodustatud või ei. Lihtsalt implementatsiooni testimiseks.

Mida Parts pressikonverentsil ütles või ei öelnud. Juhtusin minagi neid “siiami kasse” õhtul TV-uudistest kuulma. Isegi mitu korda eri uudistes. Ei jää üle muud kui järeldada, et tegu freudistliku keelevääratusega, sest Miisu teeb muudkui pahandust - hammustab Ojulandi käest või laseb vett mõne suursaadiku pihta. Äkki sellepärast Parts kogu aeg ongi nii hajevil, et kassi kantseldamine võtab palju energiat. Äkki peaks Stenbocki maja loomavabaks tsooniks tegema ja kõigil palju kergem? Või tuleks sel juhul ka pooled ministrid ja muud asjamehed sealt ära koristada?

Steve Jobs võtab järjekordselt sõna. Need üritused toimuvad kord kvartalis ja iga kord sinna linkima hakata oleks ehk liig. Aga ühe korra ju võib.
Isegi kui pole paadunud Macikasutaja, ei võta tükki küljest, et see kahetunnine tükk korra ära vaadata, eriti kui tegevusvaldkond on riist- või tarkvaraarendus. Mõlema hulgas on Apple kahtlemata liidrite hulgas.
Iga asja peale huilgamine ja plaksutamine tõi muidugi meelde devili leitud iProducti, aga eks meil on igaühel asju, mida samamoodi kummardame kui MacWorldi külalised Steve Jobsi. Vastukaaluks iProductile ka AppleHaters.
Steve Jobs ja Tõnu Kaljuste sobiksid “Nagu kaks tilka vett” rubriiki.

Uudis Apple’ilt - Mac Mini. Mac-e on siiani (kohati ka põhjusega) liiga kallisteks arvutiteks peetud ja Mac Mini on välja kuulutatud spetsiifiliselt selleks, et seda arvamust murda ja seniste PC-kasutajate kodudesse murda.
Spetsifikatsioonist tundub, et Mac Mini sobib suurepäraselt esimeseks (või teiseks, kolmandaks…) koduarvutiks neile, kellel pole spetsiifilisi nõudmisi, nt pole vaja uusimaid mänge mängida või tuumasimulatsioone teha (= et vajaks ohtralt CPU-d ja mälu). Tavakasutuseks, milleks võib lugeda nt netis surfamist, e-maili, IM-i, Skypet ja muud sarnast, paistab Mini hästi sobivat. $499 ehk kuhugi 6000 eegu tuuri pole ka väga kallis hind arvuti eest, isegi kui tal pole monitori, hiirt või klaverit kaasas - nendeks kõlbavad väga hästi juba olemasolevad või uued PC-komponendid. Kaasas ka hulga elementaarset softi, nt Office’i analoog AppleWorks, iLife digitaalmeediaga möllamiseks jne.
Mingi Macibuum on üldse lahti läinud. teller, devil ja tfr on hiljuti Macid hankinud ja muudkui kiidavad. Mõned tuttavad veel. Nii et alternatiiv ja switchimine ruulib. Ja isegi kui oled sunnitud Windowsit kasutama, on IE juba eilne päev ja täna on popim kasutada Firefoxi :)

Kuidas Windows XP System Trayst “disconnected networks” ikoonid ära koristada. Registrivõtme kustutamine on muidugi ekstreemne variant, mis ikoonid lõplikult ära koristab - ei ole abiks, kui vaja nt wifisettinguid tuunida. Üksikute ikoonide ära koristamiseks on rohkem abiks võtta Taskbari properties, sealt “Hide inactive icons” -> “Customize”, ja siis käsitsi ikoone peita või lubada. See ei pidada küll restarti üle elama.

Mitmed aastad tagasi oli 1. aprilli AK-s uudis, kuidas (briti?) teadlased on aastatepikkuse uurimise tulemusel kindlaks teinud, et rabakana tõuseb hommikul üles ja läheb õhtul magama. Tänases Postimehes esineb üks ornitoloog vähemalt sama põhjapaneva avaldusega.
[Matsalu rahvuspargi asedirektori Kaja Lotman] ütles, et lindudele ja loomadele torm suurt kahju ei tee. «Seda oleme küll täheldanud, et rotid püüavad lahkuda,» rääkis ta ja lisas, et linnud oskavad õnneks lennata ja saavad varjupaika otsida.

Eelmise aasta lõpus toimus üks liigutus, mis avalikkuses väga laia vastukaja ei leidnud, kuid eraviisiliselt on mitmed inimesed selle üle imestust ja nördimust avaldanud. Nimelt suleti senisel kujul keeleportaal ee.www.ee ja tööd alustas Keelevara, mida võib ee.www.ee jätkuks lugeda. Erinevalt ee.www.ee-st on sisteem aga kasutajale tasuline.
Tuleb avaldada tunnustust tegijatele, kes on viitsinud asjaga siiani jaurata ja seda ka jätkavad. Olukorras, kus praktiliselt mingisugust riigipoolset toetust asjale pole. Keep up the good work.
Küll aga tahaks öelda paar krõbedat sõna valitsuse, ilmselt siis haridus- ja teadusministeeriumi pihta, aga miks mitte ka rahvastiku- ja peaministeeriumi/ministri. Sõnades on öeldud, et prioriteet on riigi, kultuuri ja rahva säilimine. Tegudes aga ignoreeritakse selleks reaalselt vajalikke asju, mida Keelevara kahtlemata on. Keelevara kogu rahvale tasuta kättesaadavaks tegemine maksaks mõõtmatult vähem kui igasugused mõttetused (kasvõi suur hulk põllumajandus-, maaelu- ja ettevõtlustoetusi), kuhu avalikku raha igal aastal miljardites uputatakse. Samuti pole mingi probleem igasugustele mõttetutele meestele (vt ka Telleri bloog) oma poliitilise agenda huvides eimillegi eest suurt hulka raha maksta. Ma saan aru, et haridusministri mõte sinnamaani ei küündi, ta vist oli eelmises elus mingi raku- ja prussakauurija. Aga luuletajast rahvastikuminister võiks ju teemat ometi nokkida.
Nii et Keelevara marss rahvale tasuta kättesaadavaks! Ja arendatagu asja mühinal edasi, sest umb- ja vaegkeelsus meedias tapab, sõnaraamatute netis kättesaadavaks tegemine oleks vähemalt tsimaruke rohtu ja lootust selle vastu. Tehku kasvõi kantslerid mingi ühiskassa Keelevara toetamiseks.

Veebisait. Miskipärast oli mu nõudepesumasina manual kuhugi tuksi pandud. Ehk siis manual oli kaasas küll, aga ainult türgi, rootsi, kreeka ja muudes põnevates keeltes. Aga mitte eesti ega inglise. Aga ei hullu, Google’i abil leidis selle saidi, kus aparaatide ingliskeelsed manualid täitsa saadaval.
Nõudepesumasin on muidu abiks riist täitsa. Mina olen uskuma jäänud neid, kes väidavad, et ta teeb oma töö paremini kui käsitsipesu - kõrgem temperatuur, kulutab vähem vett, spetspesuained jne, nii et tulemus märksa parem kui käsitsi nühkides. Mugavam ka. Muidugi iga kahe tassi pärast ei tasu masinat käima panna.

Lapsametnikest oleme vist kõik kuulnud, aga mis on stringametnik? Mitme ministeeriumis ja muus riigiasutuses töötava tuttava andmetel on tegu üha laiemalt leviva elukaga. Ehk siis tütarlaps, kes mingi poliitika või muu valdkonna eest vastutab, tuleb koosolekule, seljas sellised riided, mis istudes pool tagumikku ülaltpoolt paljaks jätavad ja seljasoleva pesu (stringid) nähtavale toovad. Loota, et neid ja nende tööd keegi sellise riietuse ja kehahoiaku juures tõsiselt võtab, on muidugi liiast.
Ma ei väida, et kõik peaks kurguni kinninööbitud puhvaikades tööl käima, aga heal maitsel on piir, mis kuuldavasti mõnes riigiasutuses (kes ju teoorias peaks olema rangema joonega kui muud eluvaldkonnad) mitmete inimeste poolt ületatud. Stringid on muidugi tore viis odava populaarsuse võitmiseks, aga koosolekulaua taga istumine pole selleks ehk kõige sobivam olukord.

Huvitav uudis eelmise aasta viimastest päevadest. Microsoft tõmbab oma Passport-teenust koomale. Sama The Registeris. Ega ta kunagi väga tõsiseltvõetav polnud, aga nüüd tunnistatakse ametlikult, et tegu perspektiivitu äri(mudeli)ga, ja jäetakse Passport ainult oma saitidele (Hotmail, MSN-i eri alaosad). Laiemas pildis näitab see, et identiteedibisnes pole niisama mütsiga löömine - Microsoftil ei tekkinud raskusi partnerite leidmisega, kes seda teenust kasutasid - algul oli seal üsna palju tuntud veebisaite. Aga asja ei tehtud kasutajatele piisavalt arusaadavaks ja ärimudelit polnud (ehk siis kust MS-ile raha oleks tulnud). Seega pood koomale. Konkureerivast teenusest Liberty Alliance’ist, mis tehtud Sun Microsystemsi eestvedamisel, pole kah hiljuti suurt midagi kuulda olnud.

See post on umbes nädal või kaks üle oma aja, aga pole hullu, nädala pärast on nagunii kõik üks suur arhiiv. Enivei, see mood, et kui saabuvad jõulud, peab iga asutus, millele oled kunagi mingitel segastel asjaoludel oma meiliaadressi andnud, oma kohuseks saata sulle e-kaart. Viimasel ajal interaktiivne, flashis ja muusikaga. Minu kultuur-geograafilis-antropoloogilise süvauurimuse tulemusel väidan, et tegu on jällegi mingi Eesti omapäraga. Minu aadress on päris paljudes välismaa asutustes ka kirjas, küll rohkem ja vähem spämmimaigulistes, aga e-kaardi formaadis pole keegi neist pidanud vajalikuks mind meeles pidada. Ei tea, kas välismaal on siis kombeks rohkem üksteisele päriskaarte saata või kuidagi isikliku vahetu suhtlusega meeles pidada, selle asemel et kaardiga spammida? Või on lihtsalt tegu põhjamaa rahva eripäradega. Huvitav, kas Soomes ka e-kaarte saadetakse samamoodi, nagu Eestis?

Arutelu telleri bloogi kommentaarides. Vt “smr” ja sealt allapoole.
Aasia katastroof saab tähelepanu meedias, bloogides, veebilehtedel ja kõikvõimaluikes muudes meediakanalites märksa rohkem kui kõikvõimalikud muud inimkahjud maailma kriisikolletes ja igapäevaelus. See on objektiivne fakt. Järgneb juba subjektiivne spekulatsioon: kas me peaksime sellele hinnangu andma? Eeldatavasti kogutakse kogu selle tähelepanu tulemusel kokku märksa rohkem raha kui muude tragöödiate jaoks. Leidub inimesi, kes arvavad, et see on ebaõiglane ja “tegelikult” peaks kõik olema hoopis teistmoodi. Kurb tõde on aga see, et maailma ja inimesi ei ole võimalik muuta paremaks, kui nad on. Ja tavaline inimene ei anneta tõesti mitte igapäevaselt, vaid meediakära tulemusel.
Veel mõned subjektiivsed tõdemused.
* enne annan raha indoneeslastele kui kohalikele haiglatele mingi aparaadi ostmiseks. Kohalikke toetan ma niigi oma maksurahaga iga kuu päris mitmekohalise summa ulatuses ja kui sellest ei suudeta ära majandada, on võõras mure. Minu poolest korjaku rohkem makse ja lasku mul teha eraravikindlustus.
* inimesed nii Eestis kui maailmas annetavad indoneeslastele parema meelega kui näiteks Sudaani või Iraagi laste toetuseks. Sest Sudaan, Iraak jm konfliktid on tekkinud inimeste endi valiku tulemusel. Mitte muidugi nende, kes kuulide alla ja ette jäävad, vaid vaenutsevate osapoolte. Ja ka probleemi lahendamine on eelkõige selle algatajate, mille aga väliste osapoolte võimuses. Seevastu tsunami on force majeure, mida ei saanud kuidagi ette näha ja mille vastu ennast ka kuidagi kaitsta. See on grupi-, riiklikest ja rahvuslikest huvidest kõrgemal. Seetõttu on eriti hirmus, et nt Sri Lankal ei lubata mõnd abiorganisatsiooni mõne kohaliku jupijumala poolt teatud piirkondadesse lihtsalt sisse (kuigi ega seal pole vihmade tõttu nagunii eriti võimalik liikuda).