Arutelu telleri bloogi kommentaarides. Vt “smr” ja sealt allapoole.
Aasia katastroof saab tähelepanu meedias, bloogides, veebilehtedel ja kõikvõimaluikes muudes meediakanalites märksa rohkem kui kõikvõimalikud muud inimkahjud maailma kriisikolletes ja igapäevaelus. See on objektiivne fakt. Järgneb juba subjektiivne spekulatsioon: kas me peaksime sellele hinnangu andma? Eeldatavasti kogutakse kogu selle tähelepanu tulemusel kokku märksa rohkem raha kui muude tragöödiate jaoks. Leidub inimesi, kes arvavad, et see on ebaõiglane ja “tegelikult” peaks kõik olema hoopis teistmoodi. Kurb tõde on aga see, et maailma ja inimesi ei ole võimalik muuta paremaks, kui nad on. Ja tavaline inimene ei anneta tõesti mitte igapäevaselt, vaid meediakära tulemusel.
Veel mõned subjektiivsed tõdemused.
* enne annan raha indoneeslastele kui kohalikele haiglatele mingi aparaadi ostmiseks. Kohalikke toetan ma niigi oma maksurahaga iga kuu päris mitmekohalise summa ulatuses ja kui sellest ei suudeta ära majandada, on võõras mure. Minu poolest korjaku rohkem makse ja lasku mul teha eraravikindlustus.
* inimesed nii Eestis kui maailmas annetavad indoneeslastele parema meelega kui näiteks Sudaani või Iraagi laste toetuseks. Sest Sudaan, Iraak jm konfliktid on tekkinud inimeste endi valiku tulemusel. Mitte muidugi nende, kes kuulide alla ja ette jäävad, vaid vaenutsevate osapoolte. Ja ka probleemi lahendamine on eelkõige selle algatajate, mille aga väliste osapoolte võimuses. Seevastu tsunami on force majeure, mida ei saanud kuidagi ette näha ja mille vastu ennast ka kuidagi kaitsta. See on grupi-, riiklikest ja rahvuslikest huvidest kõrgemal. Seetõttu on eriti hirmus, et nt Sri Lankal ei lubata mõnd abiorganisatsiooni mõne kohaliku jupijumala poolt teatud piirkondadesse lihtsalt sisse (kuigi ega seal pole vihmade tõttu nagunii eriti võimalik liikuda).