… bloogi. Paremal listis. Itar-tass ja Jaano-Martin Ots. Varsti peab vist vanu välja viskama hakkama, aga samas ega ma igasugust sodi nagunii ei loe ja sinna listi satub ikka põhjusega.
Blogimise teemal blogida on muidu igav, aga mõnikord paar rida siiski võib. Nimelt et on positiivne, et “mina ja minu koer” tüüpi blogide kõrvale tekib ka Eestis järjest rohkem neid, kust ka midagi lugeda on. (Välismaal olid nad juba ammu olemas.) Teisest küljest, lihtsam on lugeda neid, mille kirjutajat kasvõi äärtpidi tunned ja seega on mingi ühine kontekst, mille valguses kõiki kirjutisi loed. Päris võõra tekst jääb tihti natuke kaugeks.

Meikari blog on üks asjalik hakatus. Minusugustele, kellel pole isiklikku seost ühegi poliitilise era- ega sõpruskonnaga, võivad just sellised suhtluskanalid anda motiivi ühe või teise tegelase poolt hääletada. Kes ei tegele meedias omaenda naba imetlemisega, vaid ka reaalselt ja pidevalt suudab midagi kirja panna. Eesti poliitturg on nii väike, et siin ilmselt poliitblogid väga sügavale niipea ei juurdu, aga USA-s olla nad viimastel presidendivalimistel päris olulist rolli mänginud. Aga ei tasu tulevastel üritajatel ka minna “odavalt saama” ja lasta kellelgi enda eest sisutühja sodi toota - rahvas pole loll ja näeb selle ära. Õnneks Meikari blogil seda probleemi pole, tema kirjutab (või vähemalt paistab - ja näivus on ju peamine, mis siin loeb) asjadest nii, nagu need ka reaalselt juhtuvad.

Tallinna Loomaaias on praegu tihedad päevad. Kevad on ju aeg uute suhete loomiseks. Kõige eredamalt oli seda näha paabulindude puhul, kes tavaliselt lihtsalt oma pikkade sabadega ringi siiberdavad ilma neid lahti tegemata. Praegu oli aga periood, kus isased neid võimalikult palju avasid ja väristasid ja üritasid emastele sellega muljet avaldada. Emastel, nagu elus tihtilugu, oli sellest muidugi üsna ükskõik, vähemalt näiliselt ja esialgu.
Sattusin sinna kõndima samal ajal Aleksei Turovskiga, kes mingit noortegruppi juhendas. Päris põnev oli käia nagu raadiot kuulates, ta on väga muheda ja samas asjaliku jutuga. Näiteks sai teada, et ilvese nimi on Aleksandra. Või siis et emasloomadel on sarved tapmiseks (kui keegi peaks tulema järglastele kallale), isastel aga lihtsalt turniiride pidamiseks. Ja et sellel joodikul, kes jääkarule küpsist läks pakkuma, talle viinapudeliga pähe virutas ja labakäest ilma jäi, tegelikult vedas, et ta just isakaru peale sattus - emakarule lähenedes oleks tal võinud märksa hullemini minna.
Jääkarupoega ei näinud, aga metssiga oli põrsastega maha saanud ja need sibasid seal klassikaliselt triibulises kuues oma harkjalgadel ringi.

TV3 tegi seda jälle. Nad ikka suudavad.
I have motion sickness. = Mul on liikumistõbi.
Vanasti oli selle asja nimi merehaigus. Aga noh, mis ma ka tean.

Tänase “Muldse Palmioksa” auhinna saab minult Eesti Loto veebileht, täpsemalt siis korduvate küsimuste rubriik Viking Loto osas.
Mida kujutab endast süsteemimäng. Kas on selle kohta mingit infot või juhendit? Mida tähendavad Viking Lottol need valikud 7/7, 8/28?
Süsteemimängu juhendi leiate igast online müügipunktist Viking Lottot tutvustavast voldikust.
Kas ma saan asjast õigesti aru - (paraku paistab, et vist saan)
Ma saan veebis mängimiseks registreerida.
Ma saan veebist endale pileti osta ja otse netipangas ülekande teha.
Ma saan neti kaudu isegi võiduraha otse enda kontole, kui tegu on väiksema summaga.
.. ja selleks, et teada saada, mida tähendab mingi mängu mingi väike nüanss, pean ma jalad selga võtma ja kuhugi müügipunkti voldiku järele minema? HALLLOOOOOO?! Kui ei jaksa voldikut veebiformaati panna, võib ju võtta sellesama voldiku PDF-i, mis trükki läks, ja lihtsalt veebi lajatada. Kas tõesti on asju 98% onlines teha nii palju kergem kui 100%, ja viimane 2% saab selliseks ületamatuks takistuseks?

Sõitsin Järve Selveris olevasse Statoili automaatjaama kütust võtma. Poole tankimise pealt astub minu juurde kena tütarlaps ja küsib, et “vabandage, kas ma võin vaadata, kuidas te tangite?” No mis seal ikka, mõtlen mina, eks ole imelikumaidki asju nähtud. Eks vaadaku. Ega mul kahju pole. Aga jutu käigus ilmneb, et tegu pole mingi veidra fetišiga, vaid tütarlaps on ilmselt lihtsalt värske autokasutaja, kellel bensiinijaama kasutamisega raskusi. Ega’s muud midagi kui lähed lihtsalt näitad ette, kuidas püstol paaki pista ja kangist hoida ja mis vigurid seal kõik on. Pole ju raske, aga teisel saab mure lahendatud. Järgmine kord teeb ise.

Esilinastub okupatsioonideaegseid repressioone käsitlev õppefilm.
Iseenesest õige ettevõtmine selliseid filme teha. Aga. KUS ON ALLALAADIMISE LINK? Nagu mina asjast aru saan, on see film tehtud riigi, st rahva, st minu raha eest. Järelikult mul on õigus seda näha. Selle asemel, et raisata raha filmi duplitseerimisele (oletan, et selleks kasutatakse VHS-meediat), võiks selle netti panna ja koolid ise tõmbavad. Või siis odavama levitusvariandina DivX CD-le või DVD-formaadis DVD-le kirjutada ja koolidele saata. Ja rahval on õigus filmi näha sõltumata sellest, kuhu see füüsiliselt laiali on kupatatud.
Millal, oh millal saadakse aru, et e-riik on rohkem kui veebis oma uudiste levitamine. Et kui sellist infot audiovisuaalses formaadis toodetakse, siis see peab olema kõigile kättesaadav ilma, et peaks kuskile kohale jalutama.

Ma pole katoliiklane. Nagu seda pole ka enamik maailma inimestest. Sellegipoolest mõjutab paavsti võitlus ja hääbumine märksa suuremat hulka inimesi kui vaid neid, kes otseselt tema kirikusse kuuluvad.
Objektiivselt ja küünilis-banaalselt võttes on katoliku kirik võimas mõjujõud maailmas, kellel on palju nii materiaalset kui ka moraalset kapitali (USA-s väljendub see ka seostes poliitikaga). Seega on oluline, kes seda juhib ja mida kirik eri asjadest arvab.

Inimlikul tasemel on aga tegu kaasaegse muinasjutuga. Kogu tänapäeva teaduse ja ühiskonna areng on olnud suunatud müütide ja tabude dekonstrueerimisele ja irratsionaalsusest mõistuspärasusse liikumisele. Olgu nendeks siis jumalast pärinev valitseja, mehe ja naise roll ühiskonnas, täiskasvanuks saamise rituaalid, (al)keemia ja meditsiin või mis tahes muu eluvaldkond. Inimene on aga selline loom, et dekonstrueeri palju tahad, ikka säilib temas ihalus “lugude” ja mille ilusa järgi.
Paavsti lugu on lihtne mõista - vana mees, kes on maailmale palju head teinud, peab oma viimast võitlust ja läheb peatselt meie juurest ära. See pakub inimlikku alternatiivi igapäevaelule, oma riigile, tööle ja kõigele muule “ametlikule”. Ja sellele mõeldes liigutab midagi väikest hinges ka siis, kui ise kirikusse ei kuulu. Vähemalt siis, kui läbipõlemine ja küünilisus pole enne võitu saanud.