Blogimis- ja CMS-maailmas eksperimenteerides leidsin, et on olemas kaks “semantilise tekstivormindamise” standardit, Markdown ja Textile. Kontsept mõlemal sama - näiteks blogis või CMS-is artiklit toimetades ei pea tekstivormindamiseks käsitsi HTML-i sisestama ja ka möllama mingi WYSIWYG-editorikäkerdisega, mis kõik (või ei ole mul lihtsalt vedanud?) eranditult jubedat mittevalideeruvat HTML-i toodavad. Selle asemel sisestad oma vorminduse pseudomarkup-i abil, näiteks tärnide vahel olevast tekstist tehakse <em> ja topelttärnide vahel olevast <strong>. Sama asi ka pealkirjade, linkide ja kõige muu levinud vormindusega. Markdowni ja Textile’i vahe ongi siis peamiselt süntaksis.
Algul ma sellisesse pseudomarkuppi eriti ei uskunud - aga ohtralt sisu toimetades tulevad selle head küljed esile. Nimelt on korrektset HTML-i käsitsi üsna vaevarikas ja tüütu toota, näiteks “smart quotes” ja mdashi jaoks peab õiged märgikoodid eraldi tabelist järgi vaatama - ma pole veel nii giik, et need mulle pähe oleks jäänud. Markdown ja Textile seevastu teevad kõik vajaliku ise ära, nii et saad keskenduda tekstikirjutamisele. Samas kui on vaja mingit peenemat vormindust, mida pseudoelementidega väljendada ei saa, siis on alati vähemalt Markdowni puhul (Textilega pole nii palju müranud) võimalik käsitsi HTML-i vahele toppida, mida Markdown ära ei sodi.
Iseenesest on selline standardimine hea, sest sarnast pseudomarkuppi kasutavad ka erinevad wikimootorid, kusjuures igaühel neist on see erinev. Kui oled aga ühes mootoris Markdowni omandanud, siis oleks mujal süsteemis, mis samuti Markdowni toetab, seda äärmiselt lihtne kasutada.