Teoorias on pandipakendi süsteem tore. Pudeli/purgi peal on märk, mis näitab, mitu raha tagasi viies tagasi saad. Mitte et see väga palju oleks, aga keskkonnahoidlikule inimesele mugav teadvustatud variant oma soga poodi tagasi viia, selle asemel et lihtsalt minema visata või spetskonteinerisse viia. Marketing on asjal olemas ja süsteem paljudele teadvustada suudetud.
Nüüd aga vaatame, mis toimub Laagri Maksimarketis, mis on üks suuremaid marketeid. Need suured marketid on mõnes mõttes suunanäitajad väikestele poodidele. Seal on juba ammust ajast olemas automaadid, mis taarat vastu võtavad. Praegu neil aga suurelt peal silt, et pandipakendeid sinna mitte toppida. Küsime siis infoleti tütarlapse käest, kuhu neid pandipakendeid nende poes anda saab. Tuleb süüdimatult vastus, et “praegu ei saagi”. Aga millal siis saama hakkab? “Ei tea.” Haitekk värk. Nii et mine aga linna pealt otsima, kuhu oma kola ära anda. Ei, tänan. Pange süsteem poodidesse korralikult püsti ja siis proovige uuesti.

Kuskilt netiavarustest järjekordne ime. Autor ja allikas teadmata.

Ennäe imet. Paypal kuulutab oma toetatud maade nimekirjas, et nüüd on 10 uut EU võsariiki, sh Eesti, pooltoetatud. See tähendab, et esialgu saad Eestist oma kontoga ainult maksta, aga mitte veel raha vastu võtta. Aga noh, ebayst kama ostmiseks hea seegi. Paistab, et esialgu pole veel pangakontolt raha laadimine võimalik ja vajalik on krediitkaart. Ja kui midagi ostad, siis lüpsab PayPal otse kaardilt raha. Natuke veider, aga mõnes kohas (sh seesama eBay) saabki ainult PayPaliga maksta ja mitte otse kaardiga, nii et alustuseks kõlbab.

EPL võtab euroliidu tippkohtumise üsna adekvaatselt kokku. Brüsselis Euroopa Liidu tippkohtumise eelarvedebatis domineerisid põllumajandus- ja arengutoetuste saajad majandusuuenduste soovijate üle. Nagu ikka. Imelik on selles küsimuses Eesti positsioon, kes kaldub suht mõttetut raiskamist pooldavate eelarvedefitsiidis Prantsusmaa ja Saksamaa poole, kui reaalsust ja mõistlikke perspektiive rohkem tajuva UK. Et ikka parandame, tõhustame ja arutame, AGA peaasi et prantsuse põllumeestelt pappi ära ei võetaks. UK ütleb väga lihtsalt, et poisid, lõpetaks äkki selle lehmanduse ära ja liiguks rohkem hariduse ja teaduse poole. Mõnkord on UK küll veidrustega silma paistnud, aga eelarveküsimustes ei jää üle muud, kui nendega nõustuda.
Tõepoolest - äkki lõpetaks protektsionismi ja laseks elul loomulikku rada minna ja turul asjad paika panna? Nt võimaldaks kolmandatel riikidel EU turul ausatel tingimustel oma toiduga konkureerida? Aga milleks, kui seni on lihtsamini läbi saanud. Milleks meile turg ja konkurents - mis siis, et kvaliteedilt pole Saksamaa peedist ja Kuuba suhkruroost aetud suhkrul mingit vahet, aga esimene maksab kolm korda rohkem, laseme aga elanikel ja valitsusel selle jätkuvalt kinni taguda, et mõned inimesed saaks oma sisseharjunud elustiili jätkata.

Selline mäng. Tulista kass võimalikult kaugele. Kui Parts oli peaminister, oleks see isegi aktuaalsem olnud. Natuke jõhker, aga no kas Res Publica poliitika vähem jõhker oli ;) Või sobib see mäng hoopis börsil algajatele “surnud kassi põrke” kontsepti illustreerima.

Kuidas tütred ja emad erinevaid aparaate kasutavad. Mul on vahel sama tunne, et mõnel inimesel on lihtsalt halb aura, samas kui teine saab kõigi süsteemidega hästi läbi. Ja kui keegi väidab mulle, et midagi ei tööta, siis ma ei usu enne, kui olen oma silmaga näinud - tihti on nii, et kui lähed kohale vaatama, on kõik bueno, aga kui inimene omapead jätta, siis võtab masin tema üle võimu.
My younger daughter is able to use any electronic device without ever reading a manual. (BTW, my wife on the contrary has the capability to break any device within 5 minutes and get stuck, sometimes beyond repair. I do not know why, she is doing nothing special, devices just stop working. She does even need to touch them, e.g if I want to show her something on my laptop, and she is just looking over my shoulder, things break.)

Henrikult - Store Wars. Kõige paremad olid Thai fighterid. Henrik viskab õhku, et tehtaks Eestis ka midagi sellist? Ei usu, et niipea tehakse. Üldse pole Eestis tükk aega ühtegi head kampaaniat näinud - viimane märkimisväärne on ehk Hull Õun ja kõik selle ümber. Boooooooring. Tehke mingeid kiiksuga reklaame, mis mõtlema, vaatama, kommenteerima kutsuvad.

Vist 6. juunist on Estonian Airil siis uus süsteem, kus kõige odavamas turistiklassis enam süüa ei anta, vaid ostad ise. Niisiis on asi ainult paar päeva aktiivne olnud ja esimene mulje ütleb, et tahab veel kõvasti harjumist, eriti mis puudutab teenindavat personali.
Iseenesest ei ole idee ju paha. Piletihinnas toitu ei ole ja selle võrra on see odavam - kas ta absoluutnumbrites ka odav on, see on juba maitse asi. Ja kui lennukis oled, valid ise, mida tahad if any, ja maksad. Valik isegi mõnevõrra suurem kui varem. Business as usual.
Asja keerab pekki praegune rakendus. Ei saa kuidagi arvata muud, kui et tegu on alguse raskustega, sest nii nõrka teenindust pole ammu kuskil näinud. Aga on ju alles kolmas päev - ehk seltskond õpib ja paraneb kiiresti. Sest kui ei, on asi kliendi seisukohast päris kurjast ja igati on olemas argument järgmiseks lennuks, kus endal valik, Estonian Airi mitte valida - tihti on kiire tempo tõttu lennukis söödav sodi päris oluline osa kogu päeva toitumisest.
Need, kes lennukiga pikemaid otsi (st pikemaid kui Helsingisse) lennanud, teavad vana süsteemi - kui lennuk piisavalt kõrgele ja stabiilseks jõudnud, siis hakatakse ringi sõeluma käruga, kust igaühele kandik ette lajatatakse, lisaks kukkel ja joogid. Kuku aga uhama.
Uue maksulise teenusega on süsteem märksa segasem. Nimelt kõigepealt jagatakse kätte pardamenüü, mis pole mitte istmetaskus nagu muu dokumentatsioon, sh oksekott, vaid jagatakse eraldi kätte ja pärast korjatakse jälle ära. Ei suutnud ühtegi ratsionaalset põhjendust leida, miks see peaks just nii olema, peale “nagu restoranis” mulje.
Menüüs olevad elemendid on söögid ja joogid - võileib, hot snack (täna oli mingi väiksemat sorti pizza). Hinnad on nt võileib 45 EEK, väike veinipudel kah 45 EEK, vodka/gin/konjak vist oli 30 EEK. Suht samad nt Soome laeva hinnaga.
Peale menüüde kättejagamist hakatakse siis käruga edenema, tellimusi võtma ja kätte toimetama. Siin lagunes kogu plaan koost ja lennuki ühest otsast teise läks vähemalt 4 korda kauem kui vana süsteemiga, ilma naljata. Nii et karta on, et need menüüd, mida seltskond igavusest käes mudib, kuni käru nendeni jõuab, ei püsi just eriti kaua heas kvaliteedis ja korralike nurkadega. Küll hakkas keegi jaurama, et tema pilet võimaldab tasuta süüa (tegelikult võimaldavad seda 10. aprillini ostetud piletid), küll tekkis segadusi eekide ja euride vahelise arveldamisega (neid sularahasid siis võetakse vastu lisaks VISA-le ja MC-le) ja hindu pidid tütarlapsed kah iga kord eraldi järgi vaatama, küll said kärust pidevalt asjad otsa ja sõeluti edasi-tagasi, et juurde tuua - ilmselt kogused pole veel paika raalitud, et palju ühel lennul tüüpiliselt midagi ostetakse - jama kui palju ja juhe paistis neil lõpuks üsna koos ja näod suht loppis olevat.
Võileib oli nagu võileib ikka, sellega ei anna väga mööda panna, nii et lõpptarne kvaliteedile ei saa suurt midagi ette heita. Aga jah protseduur vajab veel lihvimist.

Kuldne Palmioks: Innocent Drinks. Peale selle, et neil on head tooted, on nende lugu ja bränd väga põnevalt üles ehitatud. Lust pudeli pealt ja ka veebist lugeda.
Muldne Palmioks: Burger King “Have it your way” kampaania. TV-spotte pole näinud, aga tekst on täielik jura. Mida ütleb ka edasi see, et nende enda veebis pole asja kohta ühtegi bitti: ilmselgelt ei kuulu netikasutajad nende sihtgruppi.

Appi. Vedeled lihtsalt diivanil, avad krõpsupaki ja piraki tuleb light sabre välja. Kuidagi nõrk - prantsuskeelsed on palju naljakamad.

Tahtes pateetiliselt kõlada, võiks öelda, et Bletchley Park on üks koht, kus otsustati maailma saatus. Nagu kõik suured väited, ei ole see muidugi päris lõpuni tõsi, kuid üldine arvamus on siiski, et Bletchleys Teise maailmasõja ajal tehtud töö saksa koodide lahtimurdmisel aitas sõja käiku oluliselt liitlaste kasuks kallutada.
Kompuutreid, mida seal leiutati ja kasutati, oli üsna mitu. Tegelikult algas lugu üsna kaugelt pihta, nimelt juba Esimeses maailmasõjas kasutasid sakslased oma sõnumite salastamiseks Enigma esimesi versioone - Enigma oli siis (de)krüpteerimiseks mõeldud trükimasina moodi riistapuu. Inglased muukisid selle lahti ja mõtlesid, et ega sakslased lollid pole, et järgmistes sõdades sama masinat kasutavad, nii et unustame peale sõda ära. Peale sõda leidusid aga kaks härrasmeest, kes selle aparaadi ära patenteerisid ja üritasid rahaks käänata. Mõnevõrra see neil ka õnnestus, aga mitte eriti - kuni asja nägi Saksa merevägi, kes varasemast kasutusest suurt midagi ei teadnud, ja otsustas aparaadi kasutusele võtta ja seda täiustada. Britid ignoreerisid seda, nagu öeldud.
.. kuni 1936, mil toimus Hispaania kodusõda ja eeter paiskus äkki jälle sakslaste krüptitud soga täis, kuna nad kasutasid Hispaania kodusõda Teise maailmasõja harjutusena. Eetrit kerge vaevaga lahti võtta ei õnnestunud ja britid asusid uuesti asja kallale tööle, olles omandanud Bletchley Parki mõisa ja viies sinna hulga oskajaid inimesi kohale, kelle hulgas hiljem oli ka Colossuse leiutaja ja kaasaegsete arvutite isa Alan Turing. Esialgu aga töö eriti ei edenenud ja sõnumeid suudeti lahti murda tühine hulk.
… kuni 1939, mil saadi salajane sõnum poolakatelt, et ühendaks jõud. Nimelt olid poolakad iseseisvalt juba aastast 1932 suutnud Enigma sõnumeid lahti võtta, olles iseseisvalt leiutanud hulga kavalaid aparaate, mis seda tööd kergendasid ja britid esmakordsel kohtumisel üsna pahviks lõid, aga sakslased täiustasid oma süsteeme aeg-ajalt ja 1939ks poolakatel jõud asjast enam üle ei käinud. Seni ei olnud julgetud asjast kellelegi rääkida, aga kui asi kriitiliseks läks, siis võeti brittidega ühendust ja toodi poolakate pingutused üle Bletchley Parki.
Enigma lahtimurdmiseks leiutati Bombe - elektromehaaniline masin, mis tegeles kombinatsioonide “bruteforcemisega”. Colossusel ei olnud Enigmaga midagi pistmist - see leiutati hoopis teise ja kraad kangema, Lorenzi krüpto lahtimurdmiseks. Kolmas märkimisväärne masin on brittide endi Type-X, mis on väidetavalt ainus, mida sakslased lahti ei suutnud murda - kõik teised suutsid nad ära murda samamoodi, nagu britid nende omasid murdsid. Ainus põhjus, miks sakslaste puhul nende töö vilja ei kandnud, oli selle fragmenteeritus - erinevalt liitlastest oli sakslastel igal väeliigil (Wehrmacht, Luftwaffe, Kriegsmarine) oma luure ja need ei saanud üksteisega kuigi hästi läbi.
Sõja lõpul töötas Bletchley Parkis 10 000 inimese tuuris. Tegu oli hästitoimiva organisatsiooniga, kuhu edastati raadiopeilingu kaudu saadud krüpteeritud sõnumid üle kogu maailma. Bletchleys need dekrüpteeriti, tõlgiti, tehti “kasutatavaks” (kõrvutati muu teadaoleva informatsiooniga) ja edastati seejärel suurima saladuskatte all brittide ja hiljem liitlaste ülemjuhatusele. Peale sõda kästi kõik hävitada ja teadaolevalt ei ole originaal-Colossuseid ja Bombesid ühtegi alles. Küll aga käib Bletchleys töö mõlema autentse koopia ehitamiseks, kus lööb kaasa hulk firmasid.
Mis aga puutub Enigmasse, siis Churchill tegi sõja lõpus triki. Nimelt kogus ta oma liitlased kokku (sealhulgas nt NSVL) ja rääkis neile, et näete, leidsime sellise toreda aparaadi, murdsime lahti, kuulasime pealt, aga nüüd ei ole enam huvitav meile. Võtke ja mängige ise sellega, viige see koolidesse ja muuseumidesse. Teades, et loomulikult seda ei tehta, vaid liitlased võtavad selle ise kasutusele nt oma saatkondadega suhtluses. Ja nii läkski - väidetavalt lõpetas NSVL Enigma või selle tuletiste kasutamise alles aastal 1972.
Mis Bletchley Parki enda saatust puudutab, siis äärepealt oleks muuseum sündimata jäänud. Kogu ettevõtmine toimus sõja ajal muidugi äärmise salastatuse all ja peale sõda oli kõigil osalistel vaikimiskohustus. Dokumendid jäid arhiivi tolmuma ja esimesed märgid toimunust jõudsid avalikkuseni alles 30 aastat peale sõda, mil jõudis kätte miski aegumistähtaeg. Info levis aga aeglaselt ja 1990ndate algul oleks valitsus kogu krundi ja mõisa äärepealt kogu täiega maha müünud järjekordsete korterelamute ehitamiseks. Õnneks suudeti koht päästa ja seda looduskaitse ettekäändel, nimelt kasvasid seal mingid haruldased puuliigid.
Tänaseks on aga püsti pandud väga asjalik sõja- ja krüptoajaloo muuseum koos hulga infomaterjali, seadmete näidiste ja eelnimetatud arvutite rekonstrueeritud koopiatega. Lisaks on olemas ka arvutiajaloo muuseum, kust oli väga südantsoojendav läbi jalutada, sest laudadel tiksusid kõrvuti paljud legendaarsed aparaadid - Apple Lisa, Powermac, SGI Indigo workstation, C64, Commodore VIC20, Atari jt arvutid, mis on viimase 30 aasta jooksul kodu- ja äriarvutikasutust oluliselt mõjutanud.
Koht ise Londonist tunnise rongisõidu kaugusel, kompaktne ja sümpaatne mõisakompleks. Tasub käimist.

Järve Selveri söögikohtadel on nimede kirjutamisega üldse raskusi. Pelmaanid korra juba olid, nüüd on siis beekon.
Kusjuures vt kaks rida ülespoole, seal on õige.
Aga muidu on see asjalik söögikoht - ma ei teadnudki, et seal selline on - hoopis teises otsas kui “kebab ja pannkook” ja pubi kohad, seal, kus mööblipoed on, ja korrus kõrgemal kah. Natuke jokutasid, aga selle eest oli söödav ja sai lehti lugeda ja muidu olla.