Täna oli kaks ID-uudist.
1) Tallinna ja Viimsi ühine piletisüsteem. Ainus küsimus on, miks sellega nii kaua aega läheb. Omavalitsusi ja inimesi ei ole ju nii palju. Sellise mökutamisega jääme teistest maha.
2) Reformierakonna e-valimiste tutvustus ja ID-koolitused. Tegelikult peaks seda tegema riik kogu oma infoühiskonna arendamise teemade sildi all, aga kui ka üks partei ehk MTÜ või täpsemalt üks isik seal sees, Meikar, seda asja veab, siis asi ju seegi.

spaces.msn.com stiilinäide. Nii põneva sõnastusega viga pole tükk aega näinud.

9 päeva Rumeenias. Sai päris palju nähtud ja tehtud. Suureks abiks olid kohalikud, sest karta on, et igal pool, kus me käisime, veel inglise keelega hakkama ei saa. Ja üldse on seal kombed sellised natuke omapärased. Aga sellest kõigest alljärgnevalt. (Ja mõneks järgmiseks reisiks peab fotoka hankima, sest vaadata oli palju.)

Pühapäev. Tallinn-Praha-Bukarest. CSA viis meid probleemideta kohale, ehkki Praha lennujaamas surid ekraanid, mis väljumisi näitavad, kõik korraga kolaki maha ja hakkasid varsti Kuu pilti näitama. Et lenda kuu peale, kui tahad. Aga kuna Tallinnast olime pardakaardid juba kätte saanud, siis ei sest hullu polnud. Praha lennujaamas oli teine huvitav aparaat, mida ma varem polnud tähele pannud, Kodaki masin, mis fotosid Bluetoothi kaudu vastu võtab ja neid raha eest välja prindib. See selleks, varsti maandusime Rumeenia pinnal, kus meid kohalikud lahkesti vastu võtsid. Bussiga kesklinna ja sealt taksoga edasi, kus saime näha esimest kohalikku imenähtust. Nimelt on seal normaalne taksotariif umbes 10 000 lei/km (umbes 4 kr), aga lisaks on veel mingid kavalad sellid, kes hoopis 80 000 võtavad. Kõik kenasti hinnakirjas ära märgitud, aga kes seda ikka vaadata viitsib. Niisiis tulime poole tee pealt maha ja läksime jala kohale. Magama.

Loe edasi: “Romānia”

eesti.ee sees on taaskord üks teenus käima pandud, mille kohta pole halli aimugi, kust ja millal see tekkis. Nimelt saad ära määrata oma asukohad ja nende kohta teavitusi tellida, mis siis sinu eesti.ee aadressile maanduvad. Esimese väga praktilise teenusena on saadaval Eesti Energia teavitused elektrikatkestustest, mis kuidagi kirbukirjas kuskil lehesabas tavaliselt ilmuvad. Aga nüüd saad enda aadressi kohta otse e-postkasti tellida, kusjuures sellel pole midagi pistmist (ja ei peagi olema) sinu rahvastikuregistris oleva ametliku aadressiga.
Tore teenus, aga ma arvan, et ma olin umbes kolmas, kes selle endal aktiveeris (mõlemad eelmised olid teenuse väljaarendajad). Kus on turundus, mehed? Seni, kuni riik turundust korralikult tegema ei hakka ja selle kaudu kasutajaid kaasa ei tõmba, jäädaksegi üksteise õlale halama, et küll see e-riik ikka käib alla. Käibki, kui teenust algusest lõpuni valmis ei tehta. Ja “lõpuni” tähendab ka korralikku turuletoomist, teavitamist, kasutajate tagasisidet ja kõike muud sarnast.

Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond peab juba mõnda aega asjalikku blogi, kus nad avalikkust oma mõtetest ja tegemistest teavitavad. Nende enda puhul torkab aga silma, et osakonna koosseisus on viis naisterahvast. Pidage oma nimest kinni ja võtke mõni mees kah sinna tööle, saaksite vähe tõsiseltvõetavamaks.

Selline uudis täna. Et Riigikantselei pani asja võrku välja. Hm, aga presidendi lehel on see ju juba suht mitu aastat olnud. Linkige nad siis kuidagi omavahel kokku, et oleks ainult üks ja “ametlik” versioon väljas.

Kosher (kashrut) on juudi kommete kohaselt valmistatud toit. Sealhulgas on ranged reeglid loomade tapmiseks, kuidas kõik peab väga humaanne ja nii olema. Ja mitmel pool maailmas, sealhulgas USA-s on püsti pandud eraldi tapamajad, mis väidetavalt just sedasorti tegevusele spetsialiseeruvad, kuna turg on olemas. Aga ennäe imet, kui asja aastal 2003 tegelikult uurima hakati, tuli välja hulk võikaid praktikaid, millega neis tööstustes igapäevaselt tegeldakse ja mis kosheri ja juudi seaduste vaimule ja sõnale vastu käivad. Seal saidil olevad pildid ja tekstid on nõrganärvilistele ikka väga mittesoovitavad. Tegevus tunduvalt jälgim, kui kaasaegses “tavalises tööstuslikus” tapamajas. Mõnikord pingutavad PETA-aktivistid vähe üle, aga selliste asjade märkamisel ja avalikkuse ette toomisel on nad igati omal kohal.
Miks see kõik? Lihtsalt hakkas silma, kuidas tänane Postimees räägib ehitatavast sünagoogist, kus oluline roll on ka igapäevatoimingutel ja kosheri valmistamisel, millega praegu on paras jauramine. Ja neile, kes sõdivad võõraste kultuuride sissetungi vastu, on seal ära toodud ka enne sõda Tallinnas olnud sünagoogi fassaad (võrgus ei paista olevat, paberil oli). Nii et vana kontsepti uuel kujul taastamine lihtsalt. Muidugi maitse asi, mulle see vanem stiil meeldib rohkem kui modernne värk.

Ärge sööge seda “tuhksuhkrut”, mis on Simpkinsi ja kindlasti ka teiste klaaskommide karbis. Kommide peal on ta OK, aga paljalt jääb teda peale komme sinna veel suur hulk maha. Tegelikult on ta puhas keemia ja kui see ära süüa, hakkab kõhus jubedalt keerama ja päris ränk allergia tekib. Ilma naljata oleme surnult kõik säilitusainete poolt ära balsameeritud.
Räägib mees, kes teab.

“I believe we just witnessed the future of customer service.” Huvitav lugu sellest, kuidas globaalne firma suudab oma tegevuses operatiivselt mikrotasemele minna. Tavaliselt saavad need firmad ainult tappa, et nad klientidega üldse isiklikul tasemel ei suhtle. Ega kõigi miljonitega ei jõuakski. Aga näe, mõnega jõutakse ja see on kerge viis ka teiste silmis plusspunkte saada. (Eestis vist selliseid veel näiteid pole? See, mida mingist firmast blogitakse, ei mõjuta midagi, lugejaid kah na vähe.)
Unilever on muideks üks kahest suurest Euroopa tarbe- ja toidukaupu tootvast monstrumist. Teine on Kraft Foods. Eks nad mõlemad tegutsevad mujal ka, aga Euroopas peaks U ja KF kahepeale põhitegijad olema. Nt Eesti telereklaamidest on nende kahe osakaal lambist hinnates mingi 80%. Nii et ei maksa jääda uskuma reklaami, et kui ostad nt Liptoni teed, Knorri suppi või Hellmansi majoneesi, siis on tegu mingi “vana unikaalse isalt pojale” traditsiooniga — need on kõik Unileveri brändid ja osa totaalsest consumergoods-masinast.

Augustiõhtu, Tallinna vanalinn. Tore viis raha raisata — paneme oma vaateaknale kena monitori, mis möödajalutajatele meie teenuseid reklaamib. Ja kutsub veebi külastama ja puha. Aga ennäe imet, mingil X hetkel hakkab Symantec Antiviruse skänn, mis oma tulemuste akna kenasti keset ekraani lajatab. Samasse kohta, kus tegelik info on. Nii et “visit our website” on tore tekst, aga URL ise on selle antiviiruse akna taga.

Top 10 firmat, mis dotcom-mulli lõpus lõhkesid. Dotcom-mull on üks igavesti huvitav nähtus, mis veel päris lõpuni läbi uurimata. Omamoodi massihüsteeria toimus.

Selveris on huvitav. Doom 3 on müügis kahes variandis kõrvuti. Üks on korralikus suures karbis miski 699 kr, ingliskeelsed kirjad peal. Teine on venekeelne väike CD-karp, Doom3 pilt peal koos venekeelsete kirjadega “Kollektsija igrushek”, 159 kr. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole warez. (Ei tea kumb?) Kui BSA midagi mõistlikku teha tahaks, siis läheks ja vähe uuriks seda lugu.

Eesti Arvutiklubi seltskond Assembly 05’l. Endal jäi seekord üritus vahele, aga kui ma õigesti arvutan, siis järgmisel aastal on 15. juubel - võib ka öelda nii, et Asm on vanem kui kaasaegne Eesti :)

Selline asi olemas, paistab, et juba kuu aega. Mind häiris Firefoxi puhul, et ei olnud BlogThis-nuppu - tihti pidi IE ainult selle nupu pärast käima panema, kuna FF jaoks tehtud selleteemalised laiendused olid kõik miskitpidi täbarad. Aga nüüd täitsa ametlikult olemas - kuigi beeta, paistab, et kõik toimib. Google’i otsing on muidugi üleliigne, sest FF-l endal kah vastav väli olemas, aga muud funktsioonid igati abiks.

Seekordne oli kah. Reede õhtust pühapäevani koha peal. Isegi mõnele kontserdile sattusin. Neist märksa enam aga tõsieluseriaalidesse - mõlemal (reede ja laupäeva õhtul) õnnestus mingitel segastel asjaoludel kahtlaste seltskondadega maabuda fake-tõsieluseriaalis “Buss” ehk siis peoplatsi ümbrustes mingites mikrobussides valgustkartvaid tegusid teha. Tuttavaid kusjuures nägin vähem kui mõnel eelmisel korral, vist olen alla käinud.

Riigikontroll avaldas eelmisel nädalal aruande riigi IT arendamise tulemuslikkuse teemal. Lasin silmad aruande PDF-ist kiirelt üle - tundub huvitav materjal, mis väärib põhjalikumat lugemist. Jättes hinnangud kõrvale, on kokku võetud hetkeseis ja see, mis viimastel aastatel riigis üldse toimunud on.
Riigis on IT-juhtimisel kaks probleemi, mis tegelikult taanduvad üheks. Esiteks on valdkond väga asutuse- ja ministeeriumikeskne. Üksikud ministeeriumiülesed projektid on olnud, aga need on ikkagi erandid. Teiseks pole riigi tasemel teemal selget leadershippi, lipulehvitamist ja pädevat teema draivimist. Kui keegi ei vea, siis midagi ei liigu kah. Nime poolest on MKM ja RIA seatud selle draivimise eest vastutama ja erinevad inimesed (Linnar, Aaslaid) on omalt poolt toksida üritanud, aga käegakatsutavaid tulemusi pole. Ja ei hakkagi olema seni, kuni innovatsiooni teema ei tõuse poliitilises igapäevadiskussioonis esile ja meie kallid juhid ja õpetajad sisustavad oma päevi aruteluga, kas tohib või ei tohi kuskile plakatit panna.