Stanstedi lennujaam, mõned nädalad tagasi. Teoorias peaksid ühe Inglise rubla eest saama Internetis surfata. Praktikas on see, mis on.

Continental Airlines teeb Gatwick Expressis pikalt oma kampaaniat. Mingi aasta aega olid neil samad sloganid (“Go getters, go get”, “Work hard. Fly right” jms), aga nüüd on nad uuenduse teinud. Õige on see, et kui millegagi (vanade sloganitega) ära harjud, siis varsti õpid neid ignoreerima, aga kui perifeerses nägemises tekst on muutunud, siis pöörad neile jälle tähelepanu. Uued sloganid on siis “High flyer? Fly higher.”, “Voted the world’s best business class, again.” jne, kõik ei jäänud kohe meelde.

Arco Vara kasutab EMT-i uut reklaamikanalit - kärjeteadet. Seal kohas, kus vanasti oli masti nimi, kus piirkonnas asud - et kas “Sadam 3” või “Antsla”, seal on nüüd mul telefonil “Arco Vara”. Väga võimas kanal, aga samas ka häiriv. Arco Varast ma mäletan peamiselt seda, kuidas nad Möldre 3 ja Möldre 5 ühistutega garantii osas vägikaigast vedasid. Aga praeguseks on vaidluseteemalised veebilehed maha koristatud, ju siis said asjad korda. Igatahes mina teilt, Arco Vara, ühtegi asja selle tõttu, et te mu mobiili spämmite, rohkem ei hakka, pigem vastupidi. Kuigi kanali atraktiivsusele ei saa vastu vaielda - võimaldab ju inimesi täpselt piirkonna kaupa välja valida jne. Huvitav, kas EMT sellist võimalust reklaamib ka? Kuidas mina seda kasutada saaks? Nt variandiga inimesi ka arve suuruse, teenuste vms järgi segmenteerida? Lambist nende kodukalt seda ei leidnud. Samas on Eestis piiratud hulk firmasid, kes sellist varianti kasutada tahaksid/jõuaksid, ja nende tegijad teavad üksteist niigi.

Eile sõitsin Rahvusraamatukogust õhtul mingi kell 7 mööda. Plats oli jumala tühi, kedagi pronkssõduri juures ei olnud, aga peatumine oli keelatud ja hulk politseid väljas. Tuli meelde, et oli ju Tallinna vabastamise/okupeerimise aastapäev, aga selleks ajaks õhtul oli kamp juba laiali läinud. Ja selle sõduri võiks panna kuskile kõrvalisemasse kohta ja Tõnismäele midagi neutraalsemat, mis ei viitaks ühelegi re˛iimile.
Ja Hansapanga ATM-ides on vist mingit softi vahetatud? Igatahes täna raha välja võttes olid fondid teistmoodi ja masin piiksus kah rohkem - raha välja võttes piiksus ühtpidi ja kaarti tagasi andes teistpidi. Varem ei piiksunud eriti üldse. Ja promptide loogika oli kah õige vähe teistmoodi, aga vähemalt nuppude loogika (et vasakult üleval esimene on sularaha, vasakul alumine on “kaart välja” jne) oli samaks jäetud.

Nagu praktika näitab, on teise inimese andmete registris pekki keeramine lihtsamast lihtsam.
Maja sundüürnikest vabastamiseks tuleb omanikul elanikud meelitada mingil ettekäändel ajutiselt mujale elama ning anda seejärel tagaselja rahvastikuregistrisse aadressiandmete muutmise avaldus. Vastavalt seadustele saadavad ametnikud elanikele seejärel kirja, milles küsitakse nõusolekut registris senise aadressi kustutamiseks. Vastav teade avaldatakse ka internetis ametlike teadaannete leheküljel. Alates teate avaldamisest on inimesel aega üks kuu, et teatada registrile oma mittenõustumisest. Kuna aga elanikud on vahepeal jõudnud välja kolida ja maja on tellingutes, ei ole võimalik kirja kohale toimetada.
Seega - omanik paneb üürniku mujale elama ja annab taotluse sisse. Kiri saadetakse samale aadressile, kust üürnik on jee tõmmanud ja ei saa posti kontrollida. Ja ametlikke teateid ei loe nagunii keegi.
Lahenduseks oleks, et inimene ise peab registris oma andmete muutused kinnitama, ilma et keegi teine seda teha saaks.
Natuke meenub, et mõni aeg tagasi nägin Inglismaa voter registration formi, mille mõte oli rahvastikuregistris oma andmete kinnitamine. Sisaldas tohutult infot, mida inimene enda kohta andma ja kinnitama peab, et hääletada ja üldse igasuguseid toiminguid teha saaks. Mul küll tekiks kahtlus seda materjali posti teel edastada. Ja needsamad inimesed väidavad, et isikut tõendavad dokumendid on nende privaatsuse rikkumine… nomaitea.
Aga üürnike juurde tagasi tulles võiks kõiksugu muutustest hoopis e-postiga teavitada. Kui tahad kirja, siis maksa kulud kinni. Võsariigi utoopia.

Märtini kaardilugeja Park sai ralliõnnetuses surma. Ralli teadagi ohtlik, aga traagika ikkagi.
Täna sain sellega seoses sellise teate:
[14:07:43] x says: “19.09 11:47 Eesti rallifännid paluvad kõigil msn-teenuse kasutajatel Michael Parki mälestuseks tänasel päeval enda msn-nime ette trükkida murtud roosi sümbol, et sümboolselt avaldada kaastunnet lähedastele. Samuti on soov, et see teade edastataks kõikidele onlines olevatele kontaktidele.
R.I.P Michael Park 1966-2005”
Vaadates samal hetkel, umbes kell 2 päeval, oma MSN-i, nägi välja selline.

Vot hea jutt. Mingid töllid arvasid, et on naljakas üks tüüp mustanahaliseks värvida ja lasta tal teiste kingi viksida. Seni, kuni Eestis veel sellised naljad toimivad ja teise nahavärvi või keelega olemine on midagi ebanormaalset ja naljakat, ilma et oskaksime selle inimesega midagi mõistlikku peale hakata, ei ole eriti lootust, et meist asja saaks.

Hea raamat asjade ehitamisest. Sealhulgas ka arvutite ja programmide, aga mitte ainult. Märksa laiem lähenemine sellele, kuidas üldse toimib disaineri ja kasutaja vaheline suhe — see pole otsene, vaid toimub jutuks oleva süsteemi kaudu. Kasutaja peas olev mudel ei ole alati kooskõlas disaineri omaga ja hea disainer teab seda ja toodab oma asju vastavalt eeldatava kasutaja mudelile.
Üks olulisemaid järeldusi on, et sellist asja nagu “human error” või “inimlik eksitus”, mille kaela ka Eestis tihti igasugu kühvleid armastatakse ajada, ei ole tegelikult olemas. Human error on praktiliselt alati design errori tagajärg — nt süsteem oli tehtud viisil, mis liiga kergesti võimaldas selle valesti kasutamist nt ebaintuitiivsete kontrollisüsteemide (nupud, kellad-viled) ja ebapiisava tagasiside tõttu. Seega inimeste süüdistamise asemel, kes vahetult mingi kala põhjustas, tuleks pilk suunata hoopis disaineri ja otsustaja poole, kelle tõttu süsteem sai selline nagu ta sai. Samas kui vaadata nt riigihankeid, siis kasutusmugavusest ja ergonoomikast pole seal eriti juttu, ikka hangitakse asju hinna järgi.

Coca-Cola sundis Pärdi muusikafestivali logost loobuma. Pilt ise selline:

Ei oska muud öelda, kui et hea reklaam mõlemale üritusele. Coca-Cola sai jälle oma brandi pushida ja mina kui kultuuripidur sain ka teada, et selline üritus toimub.

Kuidas programme kirjutatakse. Lehekülg muideks Last revised June 9, 1995, aga ega midagi muutunud pole :)

E-teenuseid hakkavad arendama. Ainult et mis asi on “pereregister”? Kas see erineb kuidagi rahvastikuregistrist? Või on mingi järjekordne dubleerimine.
Ah ja see oli ka armas: Samuti on plaanis rahvastikuregistrisse lisada inimeste digitaalsed pildid, mis skännitakse paberraamatutest. KMA-l on ju digitaalsed pildid enamiku rahva kohta olemas ja ammu kasutatavad. Võid ise eesti.ee-sse minna ja oma lõusta vahtida, kui tahad. Ametkondadele on muidugi kõigi kodanike lõustad kättesaadavad. Nii et mis skaneerimine??????!?!?!?!? Mitte midagi ei saa aru.
Politsei ja kuritegevuse kaardi vaatamine on muidugi asjalik, aga see eeldab, et kõik kuriteod registreeritakse. Tehku politseisse avalduse tegemine üle neti ID-ga kah võimalikuks.

Häkker kass.

The Cabinet War Rooms and Churchill Museum. Põnev koht kesklinnas. Tegu siis maa-aluse punkriga, kust Inglismaa valitsus WW2 ajal oma tegevust juhtis. Alles selle aasta veebruaris avati seal ka Churchilli muuseum, mis selle silmapaistva härrasmehe elust ja tegemistest lähemalt pajatab. Ruumid ise ei ole eriti sügaval ja kuigi lagi oli mõnevõrra kindlustatud, arvati, et otsetabamust pommiga poleks see üle elanud. Õnneks ei leidnud see praktikas järgiproovimist. Churchillile endale eriti ei meeldinud seal tegelikult olla, ta veetis rohkem aega väljas rahvast juhendades. Kõige kesksem osa on Central Map Room, mis tähendas 24h kaartidele üles juhtumisi erinevatelt sõjatandritelt. Ja kõige hullem oli olukord Inglismaa jaoks septembris 1940 - siis kardeti päev-päevalt reaalset invasiooni, mis tulemata jäi. Õnneks, sest kodumaised ettevalmistused polnud teab mis kõrgel tasemel, lihtsalt ei jõutud nii kiiresti teha.