leimi teemal toimuvat on päris hea jälgida. Nt minut.ee-s ja Tehnokratis ja mitmel pool mujal antakse selle kontsepti pihta ikka mõnuga tuld, kuidas kõik on rohkem või vähem bullshit, mida need seltsimehed harrastavad. Minu meelest pole tegu millegi muuga kui näitega, et sellist initsiatiivi on hädasti ja järjest rohkem vaja.
Aga mul hakkab ka siin kohalik delfi tekkima, mis on iseenesest ju tore. Kommentaarides kirjutab Marek:
no olgu, lähtume loogikast, et netikommid on teatud inimestele selline ventiil, kust tähthaaval lekib neisse kuhjunud viha. mis juhtub kui see ventiil kinni keerata?
Oma blogis ütleb ta väga õigesti, et ei tule võidelda (ainult) tagajärje, vaid ka põhjusega. Väga õige. Leimareid on tegelikult kahte tüüpi.
Üks tüüp leimareid on suvalised tiinerid. Teatud eluetapis on lihtsalt popp suvaliselt läbu pritsida, tagajärgedele ja ümbritsevale mõtlemata. Ma vist ise kunagi tegin seda ka. Fidonetis oli eraldi osakond EW.BULLSHIT selle jaoks, ja Usenetis on ee.bullshit. Inimesed sõimavad lihtsalt valimatult üksteist, avaliku elu tegelasi, jõuluvana või üldse ükskõik mida/keda, mis liigub või ei liigu. See on omaette meelelahutuse liik ja “päris eluga” pole sellel midagi pistmist. Ja see jäägugi omaete nišikanalitesse, seda ei pea mainstream-meediast lugema. Aja jooksul läheb see faas enamikul tegelastest üle ja neist saavad igati korralikud inimesed.
Teine tüüp leimareid on “elukutselised” anonüümikud, kes umbes samal printsiibil nagu eelmises punktis lehekommentaarides tatti purskavad. Ainult nende puhul pole tegu mööduva, vaid elukutselise künismiga. Kuskil on need inimesed ise tappa saanud või millestki ilma jäänud või puudub neil üldse igasugune ambitsioon midagi korda saata, ja nad peavad oma ülesandeks ka teistelt võimalikult palju optimismi ära võtta, et sellest siis mingil veidral kujul rahuldus saada.
Tulles tagasi esialgse “viha” küsimuse juurde. Et mingitel tegelastel on “kuhjunud viha”, mille “ventiiliks” on avalik läbustamine. Selle juurde passib lugu sellest, kuidas ma täna miskipärast vaatasin Maire Aunaste saadet. Mõnikord ei taha meelega midagi targemat teha ja siis lihtsalt vaatad. Muuhulgas oli seal lugu ühest suvalisest nooremapoolsest mustanahalisest tegelasest, kes Eestisse heade kavatsustega reisima oli tulnud, aga sattus mingite tegelastega tänaval kokku, kellesse samamoodi oli “kuhjunud viha” mustanahaliste vastu ja kes teda neegriks ja ahviks sõimasid. (Loe ka Rossi igihaljast lugu siia juurde.) Külalisel ja tema kaaslastel viskas muidugi kopa ette ja läks kakluseks, mille käigus mustal käsi pooleks murti ja ta tükk aega kipsis pidi käima. Ja oligi eimillestki konflikt sündinud.
Jutu mõte - tuleb osata oma elu elada ilma, et peaksid selleks teiste ajusid keppima. Loomulikult on palju asju, mis ei meeldi. Aga kui ainus viis seda välja elada on netis läbustada, siis on see märk sotsiaalsest saamatusest ja vastutustundetusest ja siis tuleb küsida, kust need inimesed tulevad ja mida teha selleks, et inimesed maailma ja enda kohta selles teistmoodi näeks. Kusjuures üha rohkem tundub mulle, et tegu on just nimelt Eesti-spetsiifilise probleemiga, sest näen mitmeid erinevaid inimesi ja kuigi troppe on igal pool, siis selliseid “kuhjunud vihaga” tegelasi on just siinmail kuidagi paljuvõitu.
Mitte et kõik peaks head olema. Marek: “Mina pean saama öelda “siga” inimese kohta, keda ma selleks pean.” Jah, ikka. Aga siis, nagu parasiil ja wolli nõuavad, oma nime all ja sõnade eest ka vastutades. Ma arvan ka, et väga palju troppe liigub ringi. Aga ma ei käi Postimehes ja Delfis seda väljendamas, vaid kui midagi öelda, siis ntx kirjutan siin.