Vana aasta viimastel päevadel tehti siis selline pöördumine. Seal uudise juures mitmeid häid linke — nii poliitikute arvamus kui ka pöördumise enda terviktekst. Ja täna kuulsin raadios ka, kui üks pöördumisele allakirjutanutest Lisette teemat kommenteeris.
Ma ise ei arva homondusest eriti midagi, ei head ega halba. Aga poliitikute sõnavõtud Postimehes näitavad, et Eesti on hetkel kõike muud kui tolerantne Euroopa riik. Ja tegu pole mitte konservatiivsuse, vaid karja juhmidega, kes Euroopasse ja maailma veel ei kuulu. Sellised poliitilised otsused üldse on valdkond, kus tuleks isiklik arvamus hoida lahus sellest, mis riigile ja selles elavatele kõigile teistele inimestele tervikuna kasulikum ja mõistlikum on. Lähtuvalt liberaalsuse ja kodanikuvabaduse põhimõttest, kui asjassepuutuvate kõrval ühelegi teisele isikule abielust erineva partnerluse lubamisest midagi halba ei sünni, siis ma ei näe ühtegi reaalset põhjust, miks seda mitte lubada.
Natuke kahtlane on esialgu küll lubada sellistese partnerlustesse nt võõraid lapsi lapsendada, aga ka Lisette raadios ütles, et sellest praegu ka asjaosalised ise pigem ei räägi, kuna ka esialgne partnerlusmõte tekitas piisavalt diskussiooni. Aga partnerluses on hulk praktilise eluga seotud asju, nt vara omandamine ja jagamine, pärimine, maksud jms. Et kui ostate koos tabureti ja pärast lahku lähete ja seda jagama hakkate, siis partnerluse seadustamine aitab selliseid suhteid reguleerida. Ja taburetil on tegelikult suhteliselt ükskõik, kas teda jagavad homod või heterod.
UPDATE: blogides käib päris lahe sitasõda sel teemal. Vt Lisette, Merlis, wolli, wolli 2. Merlise oma ja selle kommentaarid ehk kõige värvilisemad. Mul tekkis ka igasuguseid mõtteid seda lugedes, aga praegu ei hakka kommenteerima, minge kommenteerige parem seal ise.