Olin Eestist 4 nädalat ära. Viimati olin nii kaua järjestikku ära kümme aastat tagasi, kui viis nädalat Ameerika suvekoolis õppisin. Aga nüüd oli hea tagasi tulla. Siin on kõik ikka vanamoodi. Palju väikesi inimesi oma väikeste muredega. Ja miljonimäng, kus inimesed ei teadnud, mida tähendab “nurganaine” või kas bändi nimi on Pink Floyd või Red Floyd. Üks sai nulli. Elu on karm.
Lennuhuvilistele veel väike märkus, et talvesaabastega EI OLE kõige targem mõte turvakontrolli ronida. Vähemalt sellistega, mis mul on, kus on suht palju metallaasasid paelte jaoks, mis loomulikult masinas häiret annavad. Selle peale lastakse sul saapad ilusti maha koorida ja lastakse röntgenist läbi ja mu aukudega sokid skaneeriti ka kõik käsiskänneriga üle. Suht kahju on neist inimestest, kes neid saapaid talvel päevast päeva liigutama peavad, sest pese palju tahad ja käi ükskõik kui puhaste riietega, liikudes paratamatult tekib teatav odöör sinna. Ja lisaks peeti Luksemburgis vajalikuks mu käsipagasis nuhkida, mis ei koosne muust kui lõpmatust hulgast vidinatest, neile mõeldud laadijatest, ühendusjuhtmetest, CD-dest, UMD-dest ja tont teab veel mis sarnasest sodist. Aga pommi, mida seal ei olnud, nad ei leidnudki. Isegi veebikaamera karbist mitte. Võis paras pettumus olla — nii palju vaeva ja ei tuhkagi…
Eesti auto oli seisnud neli nädalat ühe koha peal ja elanud üle kaks -25C külmalainet. Lootusetu oli eeldada, et aku vähimatki elumärki ilmutab. Juhtmetest sai pikapeale käima, aga pooletunnine sõit teda vist oluliselt rohkem täis ei laadinud. Peab ikka talle “toalaadija” hankima selliste pikemate äraolekute jaoks.
Ah ja jaanuaris, kui ära läksin, siis Postimehe otsekorraldusega tellimus käis ikka veel mitu nädalat edasi “tühjalt”. Ja lõpetas käimise ära umbes paar päeva enne seda, kui ma nüüd tagasi jõudsin. Nüüd loe puulehti (või vanu lehti), kui tahad.