Teisipäev

Äratus 4:30. Jala kesklinna ja sealt nr 16 bussiga lennujaama. 7:00 lennuk Londonisse. Maandun kohaliku aja järgi 7:10 ja mitte kuskil kaugel asuvas Gatwickis või Heathrow’s, vaid peaaegu kesklinnas London Citys. Kõik võiks justkui korras olla? Docklands Light Railway on mingi metroo ja trammi ristsugutis, mis Cityst otse linna peaks sõitma. Ja varem on ka sõitnud, aga nüüd miskipärast lõpetab poole tee peal ära. Mitmete metroo-ümberistumiste kaudu jõuan lõpuks linna kontorisse.

Räigelt kuum. Kontoris on õnneks adekvaatne kliimasüsteem.

Kolmapäev-neljapäev

Londonis hotell-kontor-koosolek, ei midagi logistiliselt suurt huvitavat :) Hotellis konditsioneeri ei ole. Seega on tegu saunaga. Teised olid teises hotellis, kus küll kont oli, aga sellest suurt tolku polnud, sest elekter oli kolmapäeval ära ja lisaks konditsioneerile ei töötanud ka näiteks uksekaartide süsteem.

Neljapäeval kontoris väike üritus, aga pool tundi enne selle algust läheb elekter ära. Ega midagi hullu pole — kõik varud on juba olemas ja valgustus tehakse küünaldega. Ainus probleem on, et õlu läheb külmkapis soojaks. Aga varsti peale peo algust tuleb ka vool tagasi. Neljapäeval magama kuskil X ajal öösel.

Reede

Vast ehk kõige tihedam päev. Äratus 4.30. Algul mäletasin et lennuk läks 7:00, tee peal selgus, et oli hoopis 7:30. Ega see asja oluliselt kergemaks ei teinud, nagu hiljem selgus. Anyway, taksoga Paddingtoni jaama ja sealt 5:40 Heathrow Expressiga Heathrow’ lennujaama.

Kultuurišokk. Hommikul kell 6 on Heathrow täielik loomaaed. Zoopark. Või Lasnamäe buss. Konkreetselt registreerimise tsoonis ei ole ruumi kohvriga ringi liikuda, sest kõik on paksult rahvast täis ja järjekorrad on kolm kilomeetrit pikad. Väga erinev Gatwickist, kus üle 5 minuti pikkune check-in järjekord on enneolematu. Valin siis selle järjekorra, mis peaks Finnairi jaoks nagu õige olema, ja seisan natuke. Seisan. Seisan veel. Lennuk, nagu öeldud, pidi 7:30 minema. 6:40 on letini ikka veel pikalt maad. Ekraanidel on kiri, et kui lennukini on 40 minutit või vähem aega, siis rääkige staffiga. Vaatan, et asi kipub hapuks, ja järgin instruktsiooni. Tädi juhatab mind eraldi kuskile nurgataguse check-in leti juurde, mis, nagu välja tuleb, ongi mõeldud minusuguste hiliste check-innijate jaoks. Järjekord on õnneks oluliselt väiksem kui suures saalis.

Letini jõudes on kell 6:55 ja tädi teatab, et “lend on juba suletud”. Kõlab hirmuäratavalt — nagunii tegelt pidin hoopis teiste lendudega minema ja ostsin selle pileti viimasel minutil. Kui sellest kah maha jääks, oleks ikka suhteliselt suur tüng. Aga praktikas tähendab “suletud”, et saan pardakaardid LHR-HEL ja HEL-TLL küll kätte, aga pagasit vastu ei võeta ja pean mängima, et mu check-in pagas on käsipagas ja lisaks käsipagasis olevale läpakakotile ka suure reisikohvri ise turvaalast läbi tarima. No ega’s midagi.

Mingi Iraani passiga tüüp on minuga samas olukorras, sama leti juures sama Helsingi lennu peale minemas. Ega’s midagi. Majandame siis koos.

Vahekokkuvõte on see, et ma polnud eriti magada saanud. Väike hängõuver peksis sisse. Dehüdreeritud olin ka (olin mõelnud, et lennujaama jõudes aega küll, jõuab vett osta ja kõike teha, aga no jõuad sa osta kõigi nende majandamiste käigus). Kott oli suht raske. Päevaplaan oli suht tihe ja oli risk, et kõik läheb lörri. Kärss kärnas, maa külmas. Ühesõnaga olukord tundus niru.

Kimame siis turvaalasse, turvajärjekord liigub õnneks suht kähku. Tõstame oma kohvrid ja asjad lindile. Minu reisikohver on mõõtmetelt üks suuremaid, mida üldse poes müüakse, hädapärast mahub sinna skännerisse sisse. Lennukini on mingi 20 minutit.

Tüüp teatab mulle siis, et “kuulge, noormees, teil on ju Šveitsi nuga seal kohvris. Vaatame.”

Persses, mõtlen. Vahemärkusena, et Londonis ja mujal maailmas ei käi asi mitte nii, nagu Tallinnas, et kui nuga skännerist läbi läheb, siis saad selle kas ära või hoiule anda ja liigud rahulikult edasi. Mujal maailmas on sellise asja teadlikult turvast läbi viimine seadusega karistatav ja see tähendab kas trahvi või pokri. Ja tõele au andes, kuna ühe korra olin selle pulliga juba hakkama saanud ehk siis pahaaimamatult noaga kontrolli jalutanud, ja seega olin neil mingis jälgimisnimekirjas juba. Ja hoiatati, et kui järgmine kord sama värk, siis peetakse kinni ja lähed istuma. Ja nüüd oli siis see järgmine kord.

Jah, oligi mul nuga seal reisikohvris. Olin selle kunagi kingiks saanud ja sinna pannud, et “ehk läheb reisil vaja”. Kui te järgmine kord mulle midagi kingite, annate või ostate, siis palun, palun, PALUN mitte midagi sellist, mis võiks lennujaama mõistes ohtlikuks esemeks kvalifitseeruda. Mul on selliste asjadega üks pidev jama. Ja traagika on selles, et olin selle kohvrisse pannud kunagi paar kuud tagasi, ja unustanud. Ja teine traagika on, et miks see kuradi reisikohver mul üldse näpu otsas oli, oli eelmainitud asjaolu, et kogu see lennujaam oli nii kehvalt korraldatud, et mul ei õnnestunud kohvrit pagasisse ära anda ja kogu jama oleks olemata jäänud.

Aga mõnikord ei lähe kõik ka päris viltu. Turvatüübid konsulteerivad omavahel. Kuna tegu pole lukustatava teraga armeenoaga, vaid pigem mingi nuga-kahvel-lusikas-punnivinn tüüpi reisikomplektiga, lastakse mul see rahulikult minema visata ja oma teed minna koos kolaga. Huhhhhhhhhhhhh.

Lennukini 15 minutit. Vaatan, et vist seekord jopastas. Nii ongi. Väravasse jõuan paar minutit enne väljumist. Saan oma kohvri ikkagi Tallinnani ära anda, et ei peaks kaasa vedama, ja jääb veel aega, et automaadist üks limonaad osta.

Pole vist paremat tunnet, kui kogu sellest kadalipust üleni higisena läbi tulnuna maandud lõpuks endale määratud istmel külma limonaadiga. Aa ei, on küll — keerad selle vidina ka lahti, mis külma õhku peale puhub, ja jahtud maha. Seda enam, et väljumine nagunii viibib tiheda liikluse tõttu.

Kolm tundi hiljem edukalt Helsinkis. Vantaas käib mingi megaremont ja pooled väravad ja rajad on kinni. Lennujaama viiakse bussiga ja varsti teise bussiga Tallinna lennuki peale. Seal saab lutsukommi nagu ikka. Ja stjuuardessid pole ka enam “lentoemäntäd”, vaid ikka ilusad eesti tüdrukud.

Tallinnas maandumine 13:45. Kotti pole suudetud ära kaotada. Ema on lennujaamas vastas. Tulime koos ühe kolleegiga — viime tema koju Pääskülla, seejärel sõidame emaga veel nats ringi, siis ta laenab mulle oma autot. Viin ema linna tööle ja ise lähen tema autoga koju. Pakin asjad ringi, sest järgmine sihtpunkt on kella viiene Hiiumaa praam. Kodust välja natuke peale kolme. Autoga linna, ema Järvelt peale, Nõmme teele, ema sõidab autoga tööle tagasi. Nõmme teel istun sõbra autosse ja võtan tema tüdruku peale. Sõber ise on juba Hiiumaal. (Miks kõik nii? Ma ju ütlesin, et tegu on logistikanädalaga. Sellest ka keeruline korraldus.)

Auto on mingi Audi, vist 2.6 mootoriga. Kurat, on vahe sees küll 1.6 Focusega. Linnas eriti isegi mitte, välja arvatud see, et sidur on naljakas. Kõigil mu senistel autodel on kuidagi sujuv olnud. Audil on “on-off” sidur — ehk siis rakenduspiirkond on mingi paar millimeetrit jalga üles-alla. Harjume. Muidu sõidab küll. Liiklust natuke on, Tallinna piirile jõuame vast kuskil täpselt kell neli.

Linnast väljas on Audi ikka üsna loom. Olen kade. Tegelikult ei ole autopede, aga hea on sõita küll. Viienda käiguga rahulikult mööda minna, vajutad pisut gaasi ja astub. Sõidame rahulikult mingi Chrysleri taga Ääsmäeni 140ga, sealt edasi 120ga. Ma tean küll, et Mati Jostov sõitis just surnuks ennast, aga tal polnud turvavööd peal kah. Meil on. Ja liigseid riske ei võta ka. Kella järgi peaks nipilt-napilt praamile jõudma, või siis praami väljumise ajaks sadamasse rambi sulgemist vaatama. Järgmine praam kaks tundi hiljem, suht nüri oleks maha jääda.

Haapsalusse sõidame sisse kuskil 16:48. Linnast siuh läbi (küll mitte enam nii kiiresti, vaid peaaegu et lubatud kiirusega), Chrysler keerab kuskile ära, viimase jupi Rohukülla uhame üksi. Liiklust õnneks eriti pole. Rohuküla tee on põnev kurviline.

Sadamas 16:58. Tüdruk piletit ostma, mina autot tasulisse parklasse panema. Sinna on mingi tasuline parkla tehtud, poiss võtab auto ilusti vastu, küsib 50 krooni ööpäevast raha ka. Ma annan igaks juhuks 100, ei tea, mis kell järgmine päev tagasi tuleme. Kõik olemas, jookseme praamile. See reede oli vist esimene päev, kui ma jooksin lennukile ja praamile. Loodetavasti ka viimane.

Praamile jõuame samal hetkel kui viimast rekkat peale laaditakse. Peale seda siuh-naks ramp kinni ja jeehat. Enam täpsemini pole füüsiliselt võimalik jõuda.

Poolteist tundi praamisõitu. Päev otsa polnud tuhkagi söönud, kasutan võimalust ja söön heeringat hapukoorega. Kõik teised tellivad friikartuleid viineriga või grillkarbonaadi. Tunnen ennast vähe imelikult.

Edasi enam midagi erilist ei juhtu, jõuame ilusti kohale ja sadamas ollakse vastas. Hiiumaal tants ja trall.

Ilmaga vedas ka — kuulsime, et Hiiumaal oli päeval megalt sadanud ja et Tallinnas sadas hiljem. Mul läks kuidagi nii, et ei saanudki vihma. Oleks sõidu ajal vihma tulnud, oleks ka pidanud tuure maha võtma ja praamile poleks ilmselt jõudnud.

Laupäev

Hommikul pilt ette ja riided selga. Vaatame, et suurt midagi ei toimu, tuleme 12:30 praami peale. Kassast ostame oma arust bronniga pileti, et siis saab varem praami peale (bronni saab ka enne praami väljumist osta). PIletile pole selle kohta midagi trükitud ja bronnireas vanamees pisut sõimab, aga laseb ikka läbi. Ei saagi aru, kas oli siis bronn või ei.

Tagasi Rohukülla jõuame sündmusteta, aga sadamas tuleb kogu ürituse kõige põnevam osa. Mäletate tasulist parklat, kuhu auto jätsime? Värav, mis saabudes lahti oli, on nüüd kinni, ja peal silt, et helistage numbril X või küsige kohvikust. Numbriga X ühendust ei saa ja kohvikust öeldakse, et “oli jah mingi poiss kuskil”. Aga ei kippu ega kõppu.

Auto on muidu parklas ilusti olemas, aga kätte ei saa. Aed on ümber ja lukk ees. Teised inimesed ka sama murega sealsamas. Halb olukord. Ootame mingi pool tundi ja vaatame, et asi kisub hapuks. Number ikka ei vasta. Võtame juhtohjad kätte ja tutkime pisut aia konstruktsiooni. Lukku lahti ei saa, aga õnneks on ühel meie (väljaspool aeda olevatest) autodest tööriistakomplekt kaasas. Ilmneb, et kui aia ühenduslülides üks mutter ja polt lahti keerata, saab ühe aia sektsiooni ilusti lahti painutada, nii et tekib uus värav. Siuh-naks autoga välja. Aiasektsiooni paneme tagasi ja mutri ja poldi sinnasamasse. Haldajale vihjeks, et esiteks parandagu aed ära ja teiseks mõelgu, mis pull on ja kas on ikka vaja teinekord nii ära kaduda, et üldse näole ei anna.

Tegelikult see näitab, et see tasuline parkla on üks jura värk seal. Meil läks aia avamiseks improviseeritud tööriistadega umbes viis minutit. Sama palju oleks pätil läinud. Ja pätti soodustav asjaolu oleks olnud see, miks me üldse aeda hakkasime avama — kedagi teenindajat ei olnud kohal ju, ja ühendust ka ei saanud kuidagi. Täielik korralagedus. Keegi võiks uurida, et mida paganat. Aga kuna meie eesmärk oli ainult koju saada ja auto saime kätte, siis me pikemalt sellega oma pead ei vaevanud ja kodu poole jeehat. Varsti kodus. Puhkus. Must pesu masinasse :-)

Pühapäev

Oli vaja käia üks tiir Võrus. Aga kuna asi polnud jänes, mis ära jookseb, siis hommikul magasime. Kell 13 hakkasin kodust sõitma — sõitsin oma autoga ema juurde, sealt võtsin tema auto ja venna peale ja Võru poole teele. Sõit, asjatoimetused ja kell kaheksa õhtul tagasi. Minnes istusime õnnetuse taga kinni, tagasi tulles oli kõik juba ära koristatud. Üleüldse oli lõuna paiku päris palju tsiklimehi.

Moraal?

Jube palju vedamisi oli. Kuskile hiljaks ei jäänud (noh, de jure jäin, aga de facto jõudsin ikkagi igale poole). Autoga kuskil puusse ei pannud. Midagi muud ka viltu ei läinud. Ilmselt sain järgmiste kordade pealt avanssi ja tuleb edaspidi hoolikam olla terariistade, kellaaegade, lennujaamade, liikluse ja kõige muuga.