Kaja kirjutab oma seiklustest rattajuppide vahetuses. Kuidas teenindus oli hea, aga üritati hulga juppe maha müüa. Miks ka mitte — vähemalt oli teenindus ja suhtumine hea.

Ma olen ebasportlik nohik ja spordipoodides nii palju ei käi, küll aga arvutipoodides erinevaid vidinaid ostmas. Seal olen viimasel ajal saanud vastupidise kogemuse osaliseks. Saab küll asjad aetud, aga teenindus pole olnud just tippklassist. Esiteks isegi kui sisened tühja poodi ja teed sellist nägu, et oled ostmishuviline, pead ikkagi alati kontakti ise alustama, mitte ei tule müüja sinu juurde, et “kuidas saan abiks olla”. Ja noh, see ongi põhipoint. Pead ikka ise teadma, mida osta tahad. Ja siis saad ostetud küll, kui suudad tippajal ostjate hordidest läbi murda. Olles veel lugenud hirmu- ja õuduslugusid garantiikogemustest, olen tänulik — ptüi-ptüi-ptüi — et ükski viimaste aastate jooksul ostetud vidin pole katki olnud ega läinud ega teenindust vajanud.

Ja teine värk on see, et tootevalik on kohati imelik. Ma tahtsin eile osta näiteks kõige tavalisemat USB- otsaga optilist hiirt. Ühes poes oli küll PS/2 otsaga hiir, ja oli ka jalgpalliteemalise või muidu värdja disainiga 700-krooniseid superhiiri, aga seda, mida mul vaja, polnud. Jäigi kaup katki. Siis sain teisest poest.

Aga sellega seoses veel huvitav tõdemus, et külma kõhuga müüakse osades poodides OEM-tooteid eraldi. Ma ei tea, kas just lausa Windowsit ja Office’it, aga näiteks hiiri ja muid selliseid vidinaid küll. OEM-toode on teatavasti selline, mida tohib ainult uue arvuti ostmisel kaasa panna, mitte aga eraldi müüa. Kasutaja seisukohast eelistan muidugi ise alati OEM-tooteid, sest neil on kaasas oluliselt vähem mõttetut rämpsu (paberipahna, pakendit, mõttetut lisatarkvara, trükitud instruktsioone) kui eraldi müüdaval “karbitootel”. Aga kuidas see hulgimüüjate ja tootjate litsentsipoliitikaga kokku käib, seda ei tea.