Moules frites on Belgia üks rahvustoite. Ükspäev käisin Brüsselis ja proovisin ära. Pole hullu midagi.

Pildil tekkis välklambi, kausi ja karpide kestade koostöös tore valgusefekt — tegelikult nad nii säravad ei olnud :-) kujutatud on siis tühje karpide kesti peale seda, kui sisu on juba ära söödud.

Moules ehk inglise keeles mussel on eesti keeles vist ranna- või merekarp? Ja frites on lihtsalt friikartulid. Ja iseenesest roog on suht sööjasõbralik. Esiteks pole neil karpidel nii hullu “kala maitset” kui mõnel teisel mereannil, noh kasvõi krevetil, kalast endast rääkimata. Ja teiseks ei ole söömise tehnoloogia ka nii hirmus kui algul paistab, erinevalt näiteks krevettide koorimisest puudub võimalus oluliselt mööda panna ja ennast väga mustaks ja lolliks teha. Ja erinevalt austritest on kogu kupatus ilusti läbi keedetud ja surnud ka, nii et ei pea elavaid asju suhu toppima.

Värk algab siis pihta nii, et tuuakse kohale suur kausitäis karpe ja teine tühi kauss, kuhu kestad käivad, ja kõrvale friikartulid. Karbid on sisuliselt supina keedetud koos sibulate ja muude taimedena, nii et puljong on ka samas kausis. Meetod on iseenesest lihtne — muudkui kougid neid ühekaupa sealt puljongist välja, teed karbipooled lahti, kougid seest eluka välja, pistad suhu ja sööd ära. Välja arvatud siis, kui karp pole keetes poolavanenud, siis pidi olema halvaks läinud. Järgijäävad karbipooled viskad kõrvale tühja kaussi ja lähed uuele ringile. Vahele mõni friikartul ka ja varsti ongi otsas. Järelejääv supp/puljong on ka täitsa söödav.

Ja kuigi karpe on suur kuhi, moodustavad elukad karbi sisust suhteliselt väikese osa, nii et ühe suure portsuga päris nälga ei jää, aga lõpuni kõhtu täis ka ei saa. Liidame eelroa, magustoidu ja veini juurde ja siis on täitsa paras hilissuvine lõuna :-)