Asja rebu seisneb selles, et kui lähed üksiku artikli/uudise vaatesse, siis kuvatakse kõigepealt see artikkel, ja artiklist allpool ka uuesti kogu esilehe sisu koos kõigi teiste artiklite, piltide ja muu tränaga. See erineb märgatavalt “klassikalisest” veebikujundusest, kus ühe artikli vaade räägib ikkagi ühest artiklist ja muud ülemäärast sodi seal pole. Eriti mitte allpool, kuhu tavateadmuse kohaselt nagunii inimesed kerida ei viitsi.

Huvitav oleks teada, millest selline uus disainitrend lähtub? Kas on Eestis tehtud äkki mingeid põhjapanevaid uuringuid, et seline küljendus lugemist ja klikke suurendab? Oli inimestel probleeme teiste artiklite ja uudiste ülesleidmisega ühe uudise vaatest? Mujal maailma saitidel ma pole sellist agressiivset veebiküljendust veel näinud, et otse artikli lõppu ka kogu esileht lajatatakse.

Kana on suhteliselt tavaline ja turvaline toit (jätame linnugripi ja muud väärnähtused kõrvale), aga minu meelest ka suhteliselt ilmetu ja temaga peab vaeva nägema, et asjast asja saaks. Ja kui fileest võib-olla annab ka midagi teha, siis kanatiivad ei ole mind siiani kunagi millegagi üllatanud ja on rohkem selline mõttetu kiirsöök. Mitte et ma seda väga tihti ka ei sööks. Aga ei ole lihtsalt meelde jäänud millegi huvitava poolest.

Aga Roka kanatiivad … oi oi oi. Vist üldse esimest korda elus sõin kanatiibu, mis on ka meenutamist väärt. Kusjuures valmistamine ei olnud üldse midagi erilist: lihtsalt ära grillitud ja kerge söeriba juures, peale pigistad laimimahla ja raputad natuke meresoola. Peaks täitsa järgi proovima, kas endal kah samamoodi õnnestub, sest laim ja meresool on ju suhteliselt riiulilt komponendid. Aga võib-olla oli neil ka nt eelneva marineerimise või maitsestamisega mingi trikk, kuigi söömise järgi küll ei ütleks. Lihtsalt õige grillimine + need paar maitseainet.

Rokas oli igasugu muid häid asju ka, nt lammas, sushi, asparaagus ja mis kõik veel. Aga just need kanatiivad olid minu jaoks kõige üllatavamad.

Hotell oli mingi Sofitel, olin 16. korrusel. Pole ammu nii kõrgel öösel olnud. Öine Pariisi vaade tulede ja värkidega meenutas natuke Las Vegast, ainult tulesid oli vähem. Ja ma polnud ka kesklinna poole, vaid kuhugi suva rajooni, aga ikka oli palju tulesid.

Esmaspäev-teisipäev. Le Web 3. Huvitav, miks ma seal ainus eestlane olin jälle. Siia mõtlesin kirjutada jube targa ja pika jutu sellest, kuidas Kaljundi jt räägivad, kuidas eestlastel pole ettevõtlikkust jne jne. Muuhulgas oli seal ka startup corner ja tonnide viisi riskikapitaliste kohale aetud, kes jahtisid uusi ettevõtteid. Hea networkingu koht oleks olnud. Aga noh. Rohkem ei oska.

Soomlasi oli mitu tükki ja tegid huvitavaid asju. Ühte läti poissi nägin, keda ma varasemast ajast teadsin. Rääkis, et one.lv pidi Lätis olema kõva mobile social networking tegija. Eestis pole neist midagi kuulnud tükk aega, kuigi sait paistab suht sama.

Kolmapäeval oli plaan tulla Pariisist Tallinnasse. Aga teisipäeva hommikul sain ülemustelt maili, et kobi nüüd kiiremas korras Londonisse, kus iganes sa oled, vaja rääkida. Tehtud-mõeldud, Eurostar ju käib. Aga 3 tunnist sõidust ollakse tunnelis ainult 20 minutit, bah.

Kolmapäeval kerge shopping, riideid. Ma doseerin alati suht täpselt riideid ja pesu, mida kaasa võtan, lisapäevadega polnud arvestanud aga London on selle koha pealt muidugi kõike muud kui pommiauk, shopatavat leidub kõikvõimalikus hinna- ja stiiliklassis. Ühe elektroonikapoe juures nägin, kuidas üks kutt mängis vaateaknal Nintendo Wii-ga. Kusjuures täiesti ootamatut, aga samas väga loogilist mängu — bõulingut. Bowlingut. Tomeito tomaato. Olete kunagi kuulnud sellest, et konsooliga võiks bõulingut mängida? Aga wii ja nende güroskoopilise puldi puhul väga loogiline. Kolmapäeva õhtul veel ka väike pidu kolleegidega.

Neljapäev-reede tihe töö. Õed Tihedad.

Reedel Tallinnasse. Lootus oli veel ühele peole jõuda, aga ei.

Laupäeval üks jõulupidu. Ma polnud päevade kaupa söönud, seetõttu oli positiivne, et sai süüa. Ja kultuuriline meelelahutus rahvale teises ruumis seisnes selles, et keset ruumi olid puki peale pandud seisma paljas mees ja paljas naine, kes võtsid sisse erinevaid poose (siiski mitte omavahel) ja soovijad võisid siis väljendada oma kunstiannet neid skulptuurideks voolides. Ma polnud enne näinud sellist asja. Ise jätsin vahele.

Pühapäeval veel üks kergem koosviibimine.

Nüüd peaks juba ammu magama, 2 tundi käib uus nädal, aga laksisin eile-täna kõvasti asju teha, et uuel nädalal vähem oleks. Jõule ei paista veel kuskilt olen õnneks sellekordsest hüsteeriast kõrvale jäänud. Ja järgmine nädalalõpp tuleb rahulik.

Igasugu tehnoloogiauudiseid peaks veel kirjutama. Näiteks switchimise projekt edeneb, sealt mul on veel paar lugu, mida pole lihtsalt füüsiliselt jõudnud maha kirjutada. Jõulude ajal teeme. + selle blogi küljenduse remake ka sarnaselt inglise omale.

Aga kes tahab normaalset blogi/RSSi lugejat, julgen täiega soovitada Google Readerit. Parem kui kõik tasulised softid kokku, mida näinud olen, töötab kõigis arvutites ja ka arvutite vahel müstiliselt hästi. Üks väheseid asju, millega on ka tõeliselt hea lugeda. Inglise keeles ja sisulisemalt varsti ka pikemalt. Ainus põhjus, miks mitte kasutada, on see, kui toimub palju offline-lugemist. Aga ma analüüsisin enda elu ja leidsin, et väga vähe on hetki, mil mul pole internetti ja samas on vastupandamatu vajadus RSS-e lugeda.

Boonusena võimaldab Google Reader ülilihtsalt pidada “link blogi” ehk viiteid huvitavatele blogipostidele. Minu oma on nüüd näiteks siin. Põhimõte on sama kui del.icio.us teenusel. Aga kui ntx mina panen del.icio.us sisse ka igasuguseid filme, pilte ja suvalist rämpsu, siis Google Readeri jagatud lingiblogi räägib konkreetselt blogipostidest, mida ma ise Readeriga näinud olen. Huvitav, kas seda kuidagi träkkida ka saab, tal endal ei paista statistikat olevat.

Lennujaam ise oli muidugi paksult rahvast täis, pole ammu seal nii palju rahvast näinud. Muidugi jõulu- ja puhkusehooaja tõttu. Aga hea uudis oli see, et seekord ei võetud turvakontrollis mind vahele, sest mul on seal igasugu vidinaid täis reisikoti tõttu tihti mingid sekeldused, nt vaadatakse kott käsitsi läbi, kuigi seal midagi leidmisväärset pole.

Ootasime siis lennujaamas, kuni väljumisaega tõsteti veel edasi 20.50 peale. (Tegelikult väljus lõpuks 21.40).

Lennuk ise oli päris kole, leedukate Aurela. Põhiline probleem oli, et istmevahe oli märksa väiksem kui enamikus muudest lennukitest, ka business-klassis. Tavaliselt ma panen reisikoti eesoleva istme alla, kuhu ta ilusti mahub, aga seekord ei saanud seda teha, sest lihtsalt kott ei mahtunud kahe istme vahelt alla põrandale. Idiootsus.

Ainus päästev asjaolu oli, et istusime 2. reas, aga 1. rida oli tühi, kus ees rohkem istmeid ei olnud ja oli rohkem jalaruumi. Saime sinna kobida ja oli märksa inimlikum reis. Aga mida ülejäänud rohkem kui sada inimest pidid kannatama, seda ei taha mõeldagi.

Irooniliselt oli Estonian Airi pardaajakirja teema “1991-2006: thoughts and memories”. Samamoodi jätkates on see firma tõesti varsti “memory”.

Kunagi oli uhke, kui sai Estonian Airiga lennata. Nüüd on sellega ainult pidev jama. Ja eriti imelik, et Londoni liin on nende peaaegu et põhiliin ja alati suure täituvusega, aga sinna siis pannakse mingid suvalised lennukid lendama ja lastakse lennuplaan käest ära. Praegu on pigem kergendus, kui EA asemel saab nt SAS-i, LOT, CSA või Lufthansaga sõita, nendega pole mul kunagi selliseid jamasid olnud.

Ah ja Tallinnasse jõudsime muidugi loodetud 11 asemel hoopis öösel kell 2 ja koju sain 3. Lootsin veel õhtul ühele üritusele minna, aga nüüd jäi see loomulikult ära. Tänks, Estonian Air, hea töö.