Lennujaam ise oli muidugi paksult rahvast täis, pole ammu seal nii palju rahvast näinud. Muidugi jõulu- ja puhkusehooaja tõttu. Aga hea uudis oli see, et seekord ei võetud turvakontrollis mind vahele, sest mul on seal igasugu vidinaid täis reisikoti tõttu tihti mingid sekeldused, nt vaadatakse kott käsitsi läbi, kuigi seal midagi leidmisväärset pole.

Ootasime siis lennujaamas, kuni väljumisaega tõsteti veel edasi 20.50 peale. (Tegelikult väljus lõpuks 21.40).

Lennuk ise oli päris kole, leedukate Aurela. Põhiline probleem oli, et istmevahe oli märksa väiksem kui enamikus muudest lennukitest, ka business-klassis. Tavaliselt ma panen reisikoti eesoleva istme alla, kuhu ta ilusti mahub, aga seekord ei saanud seda teha, sest lihtsalt kott ei mahtunud kahe istme vahelt alla põrandale. Idiootsus.

Ainus päästev asjaolu oli, et istusime 2. reas, aga 1. rida oli tühi, kus ees rohkem istmeid ei olnud ja oli rohkem jalaruumi. Saime sinna kobida ja oli märksa inimlikum reis. Aga mida ülejäänud rohkem kui sada inimest pidid kannatama, seda ei taha mõeldagi.

Irooniliselt oli Estonian Airi pardaajakirja teema “1991-2006: thoughts and memories”. Samamoodi jätkates on see firma tõesti varsti “memory”.

Kunagi oli uhke, kui sai Estonian Airiga lennata. Nüüd on sellega ainult pidev jama. Ja eriti imelik, et Londoni liin on nende peaaegu et põhiliin ja alati suure täituvusega, aga sinna siis pannakse mingid suvalised lennukid lendama ja lastakse lennuplaan käest ära. Praegu on pigem kergendus, kui EA asemel saab nt SAS-i, LOT, CSA või Lufthansaga sõita, nendega pole mul kunagi selliseid jamasid olnud.

Ah ja Tallinnasse jõudsime muidugi loodetud 11 asemel hoopis öösel kell 2 ja koju sain 3. Lootsin veel õhtul ühele üritusele minna, aga nüüd jäi see loomulikult ära. Tänks, Estonian Air, hea töö.