Hotell oli mingi Sofitel, olin 16. korrusel. Pole ammu nii kõrgel öösel olnud. Öine Pariisi vaade tulede ja värkidega meenutas natuke Las Vegast, ainult tulesid oli vähem. Ja ma polnud ka kesklinna poole, vaid kuhugi suva rajooni, aga ikka oli palju tulesid.

Esmaspäev-teisipäev. Le Web 3. Huvitav, miks ma seal ainus eestlane olin jälle. Siia mõtlesin kirjutada jube targa ja pika jutu sellest, kuidas Kaljundi jt räägivad, kuidas eestlastel pole ettevõtlikkust jne jne. Muuhulgas oli seal ka startup corner ja tonnide viisi riskikapitaliste kohale aetud, kes jahtisid uusi ettevõtteid. Hea networkingu koht oleks olnud. Aga noh. Rohkem ei oska.

Soomlasi oli mitu tükki ja tegid huvitavaid asju. Ühte läti poissi nägin, keda ma varasemast ajast teadsin. Rääkis, et one.lv pidi Lätis olema kõva mobile social networking tegija. Eestis pole neist midagi kuulnud tükk aega, kuigi sait paistab suht sama.

Kolmapäeval oli plaan tulla Pariisist Tallinnasse. Aga teisipäeva hommikul sain ülemustelt maili, et kobi nüüd kiiremas korras Londonisse, kus iganes sa oled, vaja rääkida. Tehtud-mõeldud, Eurostar ju käib. Aga 3 tunnist sõidust ollakse tunnelis ainult 20 minutit, bah.

Kolmapäeval kerge shopping, riideid. Ma doseerin alati suht täpselt riideid ja pesu, mida kaasa võtan, lisapäevadega polnud arvestanud aga London on selle koha pealt muidugi kõike muud kui pommiauk, shopatavat leidub kõikvõimalikus hinna- ja stiiliklassis. Ühe elektroonikapoe juures nägin, kuidas üks kutt mängis vaateaknal Nintendo Wii-ga. Kusjuures täiesti ootamatut, aga samas väga loogilist mängu — bõulingut. Bowlingut. Tomeito tomaato. Olete kunagi kuulnud sellest, et konsooliga võiks bõulingut mängida? Aga wii ja nende güroskoopilise puldi puhul väga loogiline. Kolmapäeva õhtul veel ka väike pidu kolleegidega.

Neljapäev-reede tihe töö. Õed Tihedad.

Reedel Tallinnasse. Lootus oli veel ühele peole jõuda, aga ei.

Laupäeval üks jõulupidu. Ma polnud päevade kaupa söönud, seetõttu oli positiivne, et sai süüa. Ja kultuuriline meelelahutus rahvale teises ruumis seisnes selles, et keset ruumi olid puki peale pandud seisma paljas mees ja paljas naine, kes võtsid sisse erinevaid poose (siiski mitte omavahel) ja soovijad võisid siis väljendada oma kunstiannet neid skulptuurideks voolides. Ma polnud enne näinud sellist asja. Ise jätsin vahele.

Pühapäeval veel üks kergem koosviibimine.

Nüüd peaks juba ammu magama, 2 tundi käib uus nädal, aga laksisin eile-täna kõvasti asju teha, et uuel nädalal vähem oleks. Jõule ei paista veel kuskilt olen õnneks sellekordsest hüsteeriast kõrvale jäänud. Ja järgmine nädalalõpp tuleb rahulik.

Igasugu tehnoloogiauudiseid peaks veel kirjutama. Näiteks switchimise projekt edeneb, sealt mul on veel paar lugu, mida pole lihtsalt füüsiliselt jõudnud maha kirjutada. Jõulude ajal teeme. + selle blogi küljenduse remake ka sarnaselt inglise omale.

Aga kes tahab normaalset blogi/RSSi lugejat, julgen täiega soovitada Google Readerit. Parem kui kõik tasulised softid kokku, mida näinud olen, töötab kõigis arvutites ja ka arvutite vahel müstiliselt hästi. Üks väheseid asju, millega on ka tõeliselt hea lugeda. Inglise keeles ja sisulisemalt varsti ka pikemalt. Ainus põhjus, miks mitte kasutada, on see, kui toimub palju offline-lugemist. Aga ma analüüsisin enda elu ja leidsin, et väga vähe on hetki, mil mul pole internetti ja samas on vastupandamatu vajadus RSS-e lugeda.

Boonusena võimaldab Google Reader ülilihtsalt pidada “link blogi” ehk viiteid huvitavatele blogipostidele. Minu oma on nüüd näiteks siin. Põhimõte on sama kui del.icio.us teenusel. Aga kui ntx mina panen del.icio.us sisse ka igasuguseid filme, pilte ja suvalist rämpsu, siis Google Readeri jagatud lingiblogi räägib konkreetselt blogipostidest, mida ma ise Readeriga näinud olen. Huvitav, kas seda kuidagi träkkida ka saab, tal endal ei paista statistikat olevat.