Aga selle kokkuvõtte kohta, mis on välja toodud, et…

“Eesti e-riigi kiitjatel ja kriitikutel on ilmselt mõlemail õigus. Häbenema me ei pea, kuid teha saame veel palju. Infotehnoloogia mõistlikus kasutamises peitub palju võimalusi inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, majandusarengu tagamiseks ja riigi tõhusaks toimimiseks.”

Ja samuti hulk lahendusi, millele jutus viidatakse — ID-kaart, X-tee… kõigi nende ühisnimetaja on, et nad on juba viis või rohkem aastat vanad. Midagi uut tahaks, seltsimehed. Jah, kõik värk tuleb ära ka juurutada. Aga seda ma ju räägingi, et nende peale tuleb nüüd ehitada rohkem asju, millest ka midagi kasu oleks.

Paar huvitavat asja on veel välja toomata, näiteks ID-pilet, mis on, ma saan aru, andnud ka reaalset majanduslikku kasu Tallinna linnale, ühtlustanud registreid jne. Aga ka piletiga on nii, et kui ma näiteks praegu lähen bussiga sõidan mõnikord, siis pean neid pileti koode eraldi vaatamas käima, ja näiteks peatustes pole ühtegi infot selle kohta. Rääkimata nt ingliskeelsest infost, mida küll veebis on, aga füüsilises maailmas “not so much”.

Mul on oma ema üle väga hea meel. Paar kuud tagasi ta helistas mulle ja tahtis täitsa omal algatusel m-parkimisest rääkida. Eks siis juhendasin teda ja ta hankis ka selle EMT voldiku endale, kus piirkonnad ja muu kõik ilusti kirjas. Varem oli tal parkimise, piletite, raha ja jumal teab millega igavene jama, nüüd m-pargib ja on rahul. Selles mõttes on m-parkimine näide mõistlikust infoühiskonna teenusest, kus igasugune valitsusasutuste ja eraettevõtjate vaheline backoffice on mõnusalt ära peidetud ja inimesel on olemas konkreetsed juhendid, et mida ja kuidas teha ja on märksa mugavam kui piletitega variant.

Aga kokkuvõttes infoühiskonna ja Savisaare/MKM teemal see punkt, et MKM ise oli see, kes lõi viis aastat tagasi “infoühiskonna nõuniku” või mingi sarnase ametikoha, kes pidi riigis hakkama sellel teemal lippu lehvitama, infot koondama ja levitama. Aga vaikselt susisedes hääbus asi ära ja nüüd pole sellest midagi kuulda. Nii et Savisaar, kui sa asja tõsiselt võtaks, siis küsiksid sel teemal vähem küsimusi ja pakuksid rohkem vastuseid oma maja seest.

Alustasin laupäeva hommikul kl 7 Tallinnast. Eestis ei olnud midagi huvitavat. Lätis olid suvel suured teeparandused ja ümbersõidud. Nüüd on need enamuses lõppenud ja tee parem kui enne. Ainus asi on veel Saulkrasti ümbersõit, mida nad teevad, see paistab kah et saab nt järgmine aasta valmis. Saulkrasti on selline huvitav koht, kust tee läheb 10-15 km pikkuselt asulast läbi ja suht tüütu. Ümbersõit parandab asja.

Poolas läks juba pimedaks ja tee nagu ikka käänuline ja palju rekkasid. Aga asfalt oli enamuses värske, nii et vähemalt aukude pärast ei pidanud muretsema.

Lodzist Poznanisse on väga äss kiirtee, kuigi enamuses tasuline. Et kui on transiit Saksamaale, ei tasu otse lääne poole uhada Varssavist, vaid linnast välja hoopis 8/E67 teed mööda ja suund Lodzile ja sealt A2 kiirtee peale, saab 400 km muretult lasta. Aga viimane 100 km Saksa piirini on muidugi jälle õudus kuubis.

Esimesed 12 tundi või nii oli OK, siis tuli väsimus peale. On oluline teha vahet lihtsalt väsimusel, mis tekib juba peale paari tundi, ja sellel, kui juba hakkab pilt taskusse minema ja näed eessõitvaid autosid õhus hõljumas vms. Kukkus välja nii, et öösel kuskile hotelli ei läinudki, vaid lihtsalt tõmbasin bensukasse ja magasin kolm korda tund aega auto tagaistmel täitsa toimiv variant ja raha hoidis ka natuke kokku, kuigi selle kokkuhoiu väärtus on muidugi väga kahtlane.

Kõige rõvedam oligi pimedus + pidevalt muutuv vihm. Suvel, kui ainult paar tundi pimedat, poleks eriti keeruline seda kunsttükki järgi teha, aga praegu sõitsin enamus aega pimedas ja see automaatselt lülitab keha tuimemale režiimile ja uni tuleb kergemini.

iMaci osas panin kuulutuse ka eMug foorumisse. eMug = Estonian Mac Users Group ehk eesti mäkikasutajate seltskond, paistab, et seal foorumis on aktiivne liiklus kõige Maciträna osas ja sealt ka leidsin iMacile ostja, peale seda kui hinda oli alla lastud. Mis teha, tehnika lihtsalt aegub kiiresti. Mac toob uusi asju järjest peale ja turuväärtus kukub. Varem oli vist suht püsivama kraamiga tegu, aga tänapäeval vananeb moraalselt nagu iga teinegi asi.

PSP-ga oli veel vahvam lugu. Siin blogis oli selle kuulutus üleval, kuskil mujal polnud. Varsti kirjutaski mulle üks tore daam, et ta pole ise küll kindel, misasi see PSP üldse on, aga ta poeg leidis siit selle kuulutuse ja tahab asja mis seal ikka, helistasime, saime kokku, müük tehtud, kõik rahul.

Ma arvan, et see lugu illustreerib päris hästi trendi, kuhu üldse kommunikatsioon ja isiklik publitseerimine ja suhtlus on liikumas. Laias kasutuses me näeme seda alles aastate pärast, aga esimesed juhtumid on juba siin. Nimelt, et kui inimene tahab midagi enda kohta üles panna, a la ostu- või müügikuulutusi, siis ei pea mitte kulutama aega sellele, et minna kuskile kuulutustesaidile või avaldama Soovis/Kuldses Börsis, vaid ma lihtsalt panen selle oma blogisse, mis on mu online-identiteedi “keskus”, ja varustan sobiva robotloetava metainfoga. Ja kuulutustesaidid siis lihtsalt korjavad selle minu saidilt üles ja agregeerivad kokku.

Oliver, ae, kuule. Ma ei tea, kellega sa sellest blogivärgist rääkisid. Aga mul on tunne, et sind on rämedalt haneks tõmmatud ja keegi tegi sulle päris hea tünga. Sind isiklikult ma ei tunne ja ei oska selles osas eriti kaasa tunda, aga ma lihtsalt ei salli seda, kui uut moodsat tehnoloogiat ettekäändeks tuues inimestele tünga tehakse.

Iseenesest mõtete avaldamiseks on oma blogi igati paslik koht. Su sõber Savisaar just tegi oma blogi lahti, rääkimata Sepast, Kalle Mihkelsist ja muudest tegijatest. Mõtted jooksevad vabalt ja noh nii. Ma usun, et kui ilusti küsid, siis äkki Savisaar kirjutab sulle ka pooled jutud valmis või laenab oma neidusid selle jaoks. Et ei peaks nagu üldse vaeva nägema.

Aga Päevalehe esikülg pole nüüd küll kõige targem koht blogi jaoks, ehkki võib äss välja näha. Ja seda kolmel põhjusel.

Esiteks, blogi mõte on selles, et ta on ikkagi internetis. Ja vaata, Oliver, Päevaleht vana sindrinahk ei pane oma esikülgi ju veebi üles. Seega mina ja paljud teised, kes tunnevad sinu blogi vastu huvi, ei saa seda lugeda, kuna me Päevalehe paberversiooni ei telli. Sellest oleks pagana kahju, sest näiteks Keskerakonna reklaamid mulle ei meeldi, aga Savisaare ja Sepa blogisid loen küll. Sinu blogi, Oliver, tahaks ka lugeda, aga paberlehe esiküljelt on seda raske teha.

Teine põhjus on see, et inimesed tänapäeval on treenitud reklaame mitte lugema. Ma usun, et sinu EPL esikülje blogis kindlasti ilmub palju toredaid mõtteid vaheldumisi piimakombinaadi Tere ja kommivabriku Kalev nimel, aga kui ka inimesed EPL-i kätte võtavad, siis nad ajavad su blogi reklaamiga sassi ja keeravad lugemata lehte. Ja mõtted jäävadki lugemata. Seega oled küll blogipidamiseks vaeva näinud, aga pingutus läheb tühja. Internetis olevast blogist on inimesed valmis oluliselt rohkem sinu mõtteid lugema kui kuskilt reklaami haisuga esiküljelt.

Kolmandaks maksab EPL-i esikülg kuuks ajaks sittakanti palju raha. Nende tavahinnakirja järgi on üks esikaas ümmarguselt 60 000 kr, ja ütleme et 6 korda nädalas ja 4 nädalat teeb kokku rohkem kui 1,4 miljonit krooni. Sa kindlasti said ka päris head alet, aga usu mind, mina või palju teisi inimesi oleks võinud sulle näidata, kuidas internetis võib blogi pidada märksa odavamalt, kasvõi lausa tasuta. Ja konsultatsiooni eest ma oleks võinud piirduda ka noh näiteks poolega sellest summast, mille sa oma blogi eest nüüd EPL-ile ära maksad.

Nii et Oliver, otsi nüüd need tegelased uuesti üles, kes sulle ütlesid, et blogi peab tingimata EPL-i esiküljel olema. Kui Savisaarele kõlbab blogi internetis pidada, siis ma ei näe põhjust, miks sulle see ei võiks sobida. Ja internetis saab ka blogi pidada oluliselt kauem kui kuu aega. Sa oled rikas mees küll, aga ühel hetkel niimoodi laksides võib ikkagi raha otsa saada või siis saaksid sa sama raha eest oluliselt mõttekamaid asju teha.

Aga teisest küljest muidugi, kurat sind teab. Eks alati on geeniuste üle irvitatud. Võib-olla on tegu hoopis epohhiloova uue meedia paberile jõudmisega ja varsti näeme veelgi radikaalsemaid samme. Näiteks teatab Raivo Palmaru, et järgmised kuu aega täidab Vikerraadio hoopis tema isikliku taskuhäälingu ehk podcasti ülesannet. Enn Eesmaa taasilmub TV3 eetrisse oma videoblogiga. Kõigisse Tallinna valgusfooridesse ja Viru keskuse bussiterminali infotahvlile ilmuvad Jüri Ratase bännerreklaamid. Kuna 2007. aasta algas niivõrd sürrilt, siis praegusel ajal ma ei imestaks enam millegi üle.

Selliseid leide on hea blogidest leida, ja neid edasi aretada, aga eriti eesti blogides on tihti oletused, arvamused ja faktid sassis nagu pudru ja kapsad. Võibolla ma hakkan jääma vanaks ja küüniliseks, aga sellistest asjadest, kui asi päris selge pole, olen ma tihti võitjana välja tulnud “ootame-vaatame” lähenemisega, mitte heleda leegiga laksides.

Väidetakse igal pool ka, et Savisaar on “arvutivõhik”. Sellele väitele tahaks küll näha kah natuke rohkem tõendust, enne kui hakata takka kaasa kiitma. Ma tunnen päris palju temavanuseid ja vanemaid päris osavaid arvutikasutajaid.

Ma ei ole võib-olla Savisaare ja Keskerakonna poliitika pooldaja. Aga ma olen päris kindlasti mõttetu sisutu laksimise vastane.

Ah ja see, et Evelin ja Edgar koos kirjutavad või kirjutab keegi nende eest… neil on siis see mehhanism päris peenikeselt välja töötatud, viskab Evelynile kirjavigu sisse ja Edgarile mitte. Ma elu sees ei usu, et Savisaar laseks oma nime alt Guantanamo nime valesti, Q-ga kirjutada.

Pärast USA läbikukkumist Iraagi sõjas, pärast liitlasvägede põhimõttelise väljamarsi algust, pärast Quantanamot ja ohjeldamatut kodusõda…

Aga miks ma rahul olen, et Savisaar ja Sepp blogid tegid? Sest see on järjekordne samm blogi kui kanali legitimiseerimise, teadvustamise ja populaarsemaks muutmise suunas. Kui blogid oleks mõttetu nišiasi (nagu nad ka veel paar aastat tagasi olid), siis ei hakkaks seltsimehed sellega ka vaeva nägema. Nüüd on aga asi ette võetud ja kutsuks ka teisi poliitikuid eeskuju järgima.

Mõned kommentaatorid on küsinud või kahelnud, kas Edgar ja Evelyn ikka ise kirjutavad ja postitavad oma blogisse. Mina ütleks, et seal pole mitte mingisugust vahet, seni kuni seda tehakse nende “kaubamärgi all”, teadmisel ja heakskiidul. Ega presidendid ju endale ise kõnesid ei kirjuta (mõni rohkem, mõni vähem), aga ette kannavad küll. Ja kuna asi on avalikult ette võetud, siis juhul, kui see on “turundustrikk”, tuleb ta ka varsti välja, sest kindlasti hakkab “tavameedia” ja teised poliitikud neid blogisid jälgima ja neile viitama. Kui Marko Mihkelson endale mõni aeg tagasi blogi tegi, siis oli nii tore kuulata ETV “Foorumi” saates, kuidas Kristiina Ojuland või keegi ütles, et “Marko, selle teemaga seoses ma lugesin su blogist seda ja teist…” See teeb diskussiooni efektiivsemaks, enam pole vaja kõigile nullist peale kõigi seisukohti ette kanda, vaid saab edastada “metainfot”. St et mitte ei pea nullist rääkima, mida Mihkelson parajasti kirjutas, vaid see, keda huvitab, saab ise minna Mihkelsoni blogist edasi lugeda. Aga selles olukorras, kui kellelgi on justkui blogi, aga seda peavad teised ja ta ise ei loe seda ja ei ole sisuga nõus, siis tuleb see välja.

Blogid vs kodulehed

Eesti on nii väike, et siin ei pakuta eraldi blogi- ja sotsiaalmeedia juurutamise teenuseid. Seetõttu on enamiku erakondade kodulehed “web1.0” tüüpi bukletid, kuhu on hulk pappi sisse taotud ja mis kenad välja näevad, aga kust peale esimest külastust enam midagi vaadata ega lugeda pole. Kuna lihtsalt see on ainus, mida on veebifirmad siiani suutnud tarnida. Seevastu blogi on märksa odavam teha ja selle kaudu ka võrdsustab parteisid, kuna nii suurel kui väikesel erakonnal või kandidaadil on võimalik lihtne blogi püsti panna null krooniga. Ja samas toob oluliselt rohkem lugejaid kui partei kodulehekülg. (Üks asi, mida olen erakondade kodukatelt otsinud, on reklaamid. Ja tõepoolest KE puhul on need ka juba olemas. Nii enda kui teiste reklaamide postitamine ja kommenteerimine nii enne kui peale valimisi võikski olla poliitblogide oluline ja huvitav teema.)

Hea näide on Sepa ja Savisaare blogid vs Keskerakonna kodulehekülg. Kahe esimese peal ma vist täna veetsin rohkem aega kokku kui ma KE kodukal aastate jooksul kokku veetnud olen. Ja hakkan neid ka RSS-i kaudu jälgima. Kodulehekülg ja muu meedia on liiga agressiivsed, surudes mulle peale enda ajakava ja formaadi. Seevastu blogide puhul ma saan väga täpselt valida, millal ja mida lugeda soovin, ja samuti ei ründa mind mingid kujundusnõksud, kuna kõigi RSS näeb lugedes samasugune välja.

Kes veel?

Hakkasin mõtlema, kes üldse Eesti tegevpoliitikutest blogisid peab. Siin on üks segamini nimekiri blogidest ja kodulehtedest, aga kodulehed mind ülaltoodud põhjustel ei huvita, kui nad pole just blogiga koos tehtud. Siin on nimekiri Eesti poliitblogidest, mida ma loen. Kui olen mõne kahe silma vahele jätnud, siis öelge.

Edgar Savisaar, Evelyn Sepp. Värsked tulijad, saab näha, kus nad nädala/kuu/aasta pärast on, praegu vara öelda. Üks nii blogimise kui ka üldse suhtluse häid tavasid on anda inimestele võimalus, inglise keeles “benefit of doubt”, seetõttu rohkem ei ütle midagi nende kohta praegu. (KE)

Hannes Rumm. Kah alles täna leidsin, ei oska veel suurt midagi öelda. (SDE)

Sirje Kingsepp. Poliitikas marginaalne, aga blogi on äss. Palju häid viiteid. Vt näiteks reklaamklipid. Vt ka Vasakpartei uudised. (Vasakpartei)

Marko Mihkelson. Väga hea välispoliitika-info. (IRL)

Silver Meikar. Vist kõige esimene ja kindlasti ka kõige sümpaatsem poliitiku blogi, väga hästi on formaati tabanud, räägib just nii nagu vaja — isiklikult, mitte liiga pikalt, piltidega. (Reformierakond)

SDE arvamusartiklid. Selline pool-blogi, sisaldab trükitud (ja trükkimata, aga samas formaadis kirjutatud, st ametlike ja kuivade) tekstide veebivariante. Pool punkti, vähemalt RSS on olemas, kustkaudu uuel kraamil saab silma peal hoida. (SDE)

Tõnis Palts. Väga erineva aktiivsusega eri aegadel, “toodetud” maitsega. (IRL)

UPDATE (via Sander): Ott Lumi. Sisusse ei jõudnud süveneda, aga ilusti tehtud poliitiku minisait, blogi + põhiseisukohad kergesti saadaval. 8 punkti 10st. (Kaks puuduolevat punkti: sisu poolest annaks kindlasti areneda, ei usu, et kohe laksust tippu jõuti; ja mina kui veebinohik ei anna kunagi maksimumpunkte saidile, mille HTML ei ole standarditekohane ja ei valideeru. ) (IRL)

Parteide veebidest ei ole suurt midagi rääkida, Reform oli ainuke, kellel nt uudiste osas RSS oli.

Üks pettumus uue meedia osas siiani on kindlasti olnud Roheline Erakond. Alguses oli nende koduleht paljulubav, algatusgrupi tegemised olid kõigile wikis näha. Nüüd on suurem osa sisu ainult liikmetele juurdepääsetav, isegi mingit uudiste RSS-i ei ole ja ühtegi sisukat blogijat ka ei oska sealt erakonnast nimetada. Noh okei, siin on üks, aga tegu ei ole vist erakonna juhtfiguuriga ja ka sisu pole väga poliitikast rääkinud.

Mis edasi?

blog.tr.ee rahval on nüüd paari kuu jooksul supervõimalus oma kanal tõsiselt tööle panna ja “peavoolumeediale” konkurentsi pakkuma hakata. Ei poliitikud ega valijad ega meedia ega keegi kurat jõua kõiki blogisid pulkadeni järgida, seetõttu on igasugune agregeerimine abiks. Ma ise küll eelistan Technoratit, aga saab näha, mille uuega blog.tr.ee välja tuleb, just Eesti ja valimised on märksõnad, mille seljas võiks nüüd kõvasti sõita.

Puhtalt kõhutunde põhjal (ühtegi siseinfot pole) ei välista ka uute poliitblogijate saabumist enne valimisi, nii parteidest/kandidaatidest kui ka “rahva seast”, kas siis üksi või lausa grupiviisiliselt tulevad toredad ja sisutihedad paar kuud.

Ja pange “valimised2007” täägiks/teemaks kõikidele oma sellistele postidele, eks. Ja kui mingeid mõistlikke lisalinke on pakkuda, siis tehke aga kommentaari.