Aga miks ma rahul olen, et Savisaar ja Sepp blogid tegid? Sest see on järjekordne samm blogi kui kanali legitimiseerimise, teadvustamise ja populaarsemaks muutmise suunas. Kui blogid oleks mõttetu nišiasi (nagu nad ka veel paar aastat tagasi olid), siis ei hakkaks seltsimehed sellega ka vaeva nägema. Nüüd on aga asi ette võetud ja kutsuks ka teisi poliitikuid eeskuju järgima.

Mõned kommentaatorid on küsinud või kahelnud, kas Edgar ja Evelyn ikka ise kirjutavad ja postitavad oma blogisse. Mina ütleks, et seal pole mitte mingisugust vahet, seni kuni seda tehakse nende “kaubamärgi all”, teadmisel ja heakskiidul. Ega presidendid ju endale ise kõnesid ei kirjuta (mõni rohkem, mõni vähem), aga ette kannavad küll. Ja kuna asi on avalikult ette võetud, siis juhul, kui see on “turundustrikk”, tuleb ta ka varsti välja, sest kindlasti hakkab “tavameedia” ja teised poliitikud neid blogisid jälgima ja neile viitama. Kui Marko Mihkelson endale mõni aeg tagasi blogi tegi, siis oli nii tore kuulata ETV “Foorumi” saates, kuidas Kristiina Ojuland või keegi ütles, et “Marko, selle teemaga seoses ma lugesin su blogist seda ja teist…” See teeb diskussiooni efektiivsemaks, enam pole vaja kõigile nullist peale kõigi seisukohti ette kanda, vaid saab edastada “metainfot”. St et mitte ei pea nullist rääkima, mida Mihkelson parajasti kirjutas, vaid see, keda huvitab, saab ise minna Mihkelsoni blogist edasi lugeda. Aga selles olukorras, kui kellelgi on justkui blogi, aga seda peavad teised ja ta ise ei loe seda ja ei ole sisuga nõus, siis tuleb see välja.

Blogid vs kodulehed

Eesti on nii väike, et siin ei pakuta eraldi blogi- ja sotsiaalmeedia juurutamise teenuseid. Seetõttu on enamiku erakondade kodulehed “web1.0” tüüpi bukletid, kuhu on hulk pappi sisse taotud ja mis kenad välja näevad, aga kust peale esimest külastust enam midagi vaadata ega lugeda pole. Kuna lihtsalt see on ainus, mida on veebifirmad siiani suutnud tarnida. Seevastu blogi on märksa odavam teha ja selle kaudu ka võrdsustab parteisid, kuna nii suurel kui väikesel erakonnal või kandidaadil on võimalik lihtne blogi püsti panna null krooniga. Ja samas toob oluliselt rohkem lugejaid kui partei kodulehekülg. (Üks asi, mida olen erakondade kodukatelt otsinud, on reklaamid. Ja tõepoolest KE puhul on need ka juba olemas. Nii enda kui teiste reklaamide postitamine ja kommenteerimine nii enne kui peale valimisi võikski olla poliitblogide oluline ja huvitav teema.)

Hea näide on Sepa ja Savisaare blogid vs Keskerakonna kodulehekülg. Kahe esimese peal ma vist täna veetsin rohkem aega kokku kui ma KE kodukal aastate jooksul kokku veetnud olen. Ja hakkan neid ka RSS-i kaudu jälgima. Kodulehekülg ja muu meedia on liiga agressiivsed, surudes mulle peale enda ajakava ja formaadi. Seevastu blogide puhul ma saan väga täpselt valida, millal ja mida lugeda soovin, ja samuti ei ründa mind mingid kujundusnõksud, kuna kõigi RSS näeb lugedes samasugune välja.

Kes veel?

Hakkasin mõtlema, kes üldse Eesti tegevpoliitikutest blogisid peab. Siin on üks segamini nimekiri blogidest ja kodulehtedest, aga kodulehed mind ülaltoodud põhjustel ei huvita, kui nad pole just blogiga koos tehtud. Siin on nimekiri Eesti poliitblogidest, mida ma loen. Kui olen mõne kahe silma vahele jätnud, siis öelge.

Edgar Savisaar, Evelyn Sepp. Värsked tulijad, saab näha, kus nad nädala/kuu/aasta pärast on, praegu vara öelda. Üks nii blogimise kui ka üldse suhtluse häid tavasid on anda inimestele võimalus, inglise keeles “benefit of doubt”, seetõttu rohkem ei ütle midagi nende kohta praegu. (KE)

Hannes Rumm. Kah alles täna leidsin, ei oska veel suurt midagi öelda. (SDE)

Sirje Kingsepp. Poliitikas marginaalne, aga blogi on äss. Palju häid viiteid. Vt näiteks reklaamklipid. Vt ka Vasakpartei uudised. (Vasakpartei)

Marko Mihkelson. Väga hea välispoliitika-info. (IRL)

Silver Meikar. Vist kõige esimene ja kindlasti ka kõige sümpaatsem poliitiku blogi, väga hästi on formaati tabanud, räägib just nii nagu vaja — isiklikult, mitte liiga pikalt, piltidega. (Reformierakond)

SDE arvamusartiklid. Selline pool-blogi, sisaldab trükitud (ja trükkimata, aga samas formaadis kirjutatud, st ametlike ja kuivade) tekstide veebivariante. Pool punkti, vähemalt RSS on olemas, kustkaudu uuel kraamil saab silma peal hoida. (SDE)

Tõnis Palts. Väga erineva aktiivsusega eri aegadel, “toodetud” maitsega. (IRL)

UPDATE (via Sander): Ott Lumi. Sisusse ei jõudnud süveneda, aga ilusti tehtud poliitiku minisait, blogi + põhiseisukohad kergesti saadaval. 8 punkti 10st. (Kaks puuduolevat punkti: sisu poolest annaks kindlasti areneda, ei usu, et kohe laksust tippu jõuti; ja mina kui veebinohik ei anna kunagi maksimumpunkte saidile, mille HTML ei ole standarditekohane ja ei valideeru. ) (IRL)

Parteide veebidest ei ole suurt midagi rääkida, Reform oli ainuke, kellel nt uudiste osas RSS oli.

Üks pettumus uue meedia osas siiani on kindlasti olnud Roheline Erakond. Alguses oli nende koduleht paljulubav, algatusgrupi tegemised olid kõigile wikis näha. Nüüd on suurem osa sisu ainult liikmetele juurdepääsetav, isegi mingit uudiste RSS-i ei ole ja ühtegi sisukat blogijat ka ei oska sealt erakonnast nimetada. Noh okei, siin on üks, aga tegu ei ole vist erakonna juhtfiguuriga ja ka sisu pole väga poliitikast rääkinud.

Mis edasi?

blog.tr.ee rahval on nüüd paari kuu jooksul supervõimalus oma kanal tõsiselt tööle panna ja “peavoolumeediale” konkurentsi pakkuma hakata. Ei poliitikud ega valijad ega meedia ega keegi kurat jõua kõiki blogisid pulkadeni järgida, seetõttu on igasugune agregeerimine abiks. Ma ise küll eelistan Technoratit, aga saab näha, mille uuega blog.tr.ee välja tuleb, just Eesti ja valimised on märksõnad, mille seljas võiks nüüd kõvasti sõita.

Puhtalt kõhutunde põhjal (ühtegi siseinfot pole) ei välista ka uute poliitblogijate saabumist enne valimisi, nii parteidest/kandidaatidest kui ka “rahva seast”, kas siis üksi või lausa grupiviisiliselt tulevad toredad ja sisutihedad paar kuud.

Ja pange “valimised2007” täägiks/teemaks kõikidele oma sellistele postidele, eks. Ja kui mingeid mõistlikke lisalinke on pakkuda, siis tehke aga kommentaari.