Alustasin laupäeva hommikul kl 7 Tallinnast. Eestis ei olnud midagi huvitavat. Lätis olid suvel suured teeparandused ja ümbersõidud. Nüüd on need enamuses lõppenud ja tee parem kui enne. Ainus asi on veel Saulkrasti ümbersõit, mida nad teevad, see paistab kah et saab nt järgmine aasta valmis. Saulkrasti on selline huvitav koht, kust tee läheb 10-15 km pikkuselt asulast läbi ja suht tüütu. Ümbersõit parandab asja.

Poolas läks juba pimedaks ja tee nagu ikka käänuline ja palju rekkasid. Aga asfalt oli enamuses värske, nii et vähemalt aukude pärast ei pidanud muretsema.

Lodzist Poznanisse on väga äss kiirtee, kuigi enamuses tasuline. Et kui on transiit Saksamaale, ei tasu otse lääne poole uhada Varssavist, vaid linnast välja hoopis 8/E67 teed mööda ja suund Lodzile ja sealt A2 kiirtee peale, saab 400 km muretult lasta. Aga viimane 100 km Saksa piirini on muidugi jälle õudus kuubis.

Esimesed 12 tundi või nii oli OK, siis tuli väsimus peale. On oluline teha vahet lihtsalt väsimusel, mis tekib juba peale paari tundi, ja sellel, kui juba hakkab pilt taskusse minema ja näed eessõitvaid autosid õhus hõljumas vms. Kukkus välja nii, et öösel kuskile hotelli ei läinudki, vaid lihtsalt tõmbasin bensukasse ja magasin kolm korda tund aega auto tagaistmel täitsa toimiv variant ja raha hoidis ka natuke kokku, kuigi selle kokkuhoiu väärtus on muidugi väga kahtlane.

Kõige rõvedam oligi pimedus + pidevalt muutuv vihm. Suvel, kui ainult paar tundi pimedat, poleks eriti keeruline seda kunsttükki järgi teha, aga praegu sõitsin enamus aega pimedas ja see automaatselt lülitab keha tuimemale režiimile ja uni tuleb kergemini.