Igatahes. Tundub, et on traditsiooniks saamas, et vabariigi aastapäeva ajal olen Eestist ära. Eelmisel aastal olin kah Londonis või Luksemburgis, ei mäleta kummas. Aga samas kõndisin kolm päeva mööda Washingtoni ringi ja vaatasin riiklikke mälestusmärke ja muidu linna. (Enne seda oli üks tööalane üritus, aga kui juba nii kaugele esimest korda tulla — ma pole enne Washingtonis käinud — siis võib paar päeva ringivaatamiseks juurde võtta.) Ilmaga vedas — reedel ja laupäeval oli ilus ilm, kuigi külmavõitu. Aga sademeid/pilvi polnud ja päike paistis, nii et sai kõik olulisemad “turistikad” ära teha. Täna, pühapäeval, oli halb ilm ja käisin hoopis aeronautikamuuseumis. Pildid panen ka varsti üles.

Mõtlesin ka natuke selle Ameerika ja riigi värgi peale üldse, kui mööda monumente ringi kõndisin. Ameerikaga seoses on Eestil viimasel ajal ainus teema olnud viisavabadus. Et ikka meie tahame, andke meile nüüd ja kohe. Mina ei saa üldse aru, millest jutt käib. Kas on nii raske viia paberid sisse ja käia viisaintervjuul? Eesti enda viisa saamine on oluliselt raskem, nagu minust targemad on ka varem viidanud. Äkki teeks kõigepealt kodus asjad korda ja siis läheks välja teistega tuututama?

Või kui öelda teistmoodi ja teiste sõnadega. Tahaks tuua siinkohal paralleeli John F. Kennedy ja Tammsaare vahel nimelt Tammsaarel on üks tuntud lause “tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Ja järgmine lause, millest oluliselt vähem räägitakse, oli sealsamas tekstis “aga armastust ei tulnud”. Kennedyga on sama lugu. Nimelt tuntud ütelus tema ametissepühitsemise kõnest on “And so, my fellow Americans, ask not what your country can do for you; ask what you can do for your country.” Aga kohe sellele järgneb üks teine, millele äkki Eesti ja eestlased peaks ka aeg-ajalt mõtlema. “My fellow citizens of the world, ask not what America will do for you, but what together we can do for the freedom of man.”

Näiteks Arlingtoni riiklikul sõjaväekalmistul asub tundmatu sõduri haud ja selle juures väljapanek riiklikest autasudest ja mälestustahvlitest, mille erinevad riigid on Ameerika tundmatule sõdurile annetanud tema teenete eest maailmas vabaduse kaitsmisel. Eesti oma sealt ei leia. (Käisin otsisin isiklikult. Ei ole noh.) Samas on seal olemas näiteks Leedu mälestusmärgid, rääkimata Poolast, Bulgaariast, Makedooniast ja muudest rohkem ja vähem kummalistest riikidest üle maailma. Kodus jagatakse igal aastapäeval hulgaliselt koduste teenete eest autasusid — minu meelest ka Ameerika tundmatu sõdur vääriks ühte. Vähemalt muudaks see viisavabaduse nõudmise vähem imelikuks minu jaoks.

Igasuguseid asju võiks veel kirjutada, aga nüüd pean lennukile kimama. Kuna hotellitoas internetti polnud (st pidi olema, aga mingi süsteem/ühendus oli panges), siis pidin aeg-ajalt käima lobbys “väljasõidul levialas” ja pidi valima, mida kirjutada ja mida mitte. Samas sain toas hulga muid asju tehtud, nt videosid vaadatud jms, mis olid arvutisse laaditud ja alati “paremat aega” ootavad

Üks värk Washingtonist veel on näiteks seesama minibusside värk. Kuna vahemaad on pikad, aga ühistransport imab (v.a metroo, mis on iseenesest OK, aga ei ulatu päris igale poole), siis on välja mõeldud süsteem, et igal hotellil on oma minibussiliin, mis autota inimesi siia-sinna sõidutab. Ja D.C-suguses linnas/piirkonnas on täiesti võimalik rendiautota hakkama saada. Californias vms ei kujuta hästi ette.