Tehnilisest küljest tahan viriseda e-hääletuse test- ja pärisrakenduse teemal. Nimelt kui oli veebruaris “e-hääletamise prooviperiood”, siis minu arusaamise järgi see tähendaski just seda, et seadistad oma arvutis kõik tarkvara ära ja pärast enam midagi näppima ei pea, vaid õigel päeval saad lihtsalt e-hääletusele sama tarkvara ja süsteemiga läheneda ja kõik toimib. Aga tuhkagi. Nimelt see e-hääletuse eraldiseisev rakendus, mida sai alla laadida, kui kasutad mõnda IE-st erinevat brauserit, oli proovi- ja pärishääletuse jaoks erinev. Vähemalt mulle teatas ta pärishääletusel, et “unknown host demo.valimised.ee” vms, ja pidin minema ja uue tõmbama. Ei tea, kuidas need inimesed tegid, kelle jaoks olin sisteema eelnevalt ära seadistanud, teades et programm jääb samaks. Aga tarkvaratehnika ja süsteemiarhitektuuri ja kvaliteedi tagamise seisukohast on see minu meelest lollus, et on kaks erinevat programmi. Kui kogu muu süsteem on suudetud üle Interneti käima panna, siis saab ka proovi- ja pärishääletusel sama programmi kasutada, mis oma andmeid (nt kandidaatide nimekirja) turvaliselt üle neti liigutab. Kaks eraldi füüsilist programmi tähendab ka topelt testimist, faili allkirjastamist jms, ühesõnaga mõttetu ja peaaegu et ohtlik töö (kui pärisprogrammi ehitamise või üleslaadimise ajal nt tehakse mõni näpukas, mis testis välja ei tulnud või kahe silma vahele jäi). See on asi, mida saab kindlasti järgmine kord paremini teha.

Üks huvitav asi veel. Nimelt näiteks Skype’i Tallinna kontoris pandi e-hääletamise ajaks püsti õigesti ära seadistatud arvutid kaardilugejatega jms, ilusti eraldatud nurgakeses nagu peab, et kõik soovijad saaks oma e-hääle otse töökohas anda. Selle peale mõned teadlikumad inimesed viitasid e-Hääletamise Hea Tava alljärgnevatele punktidele ja küsisid, kas nende punktide valguses eelviidatud tegevus mitte taunitav pole.

e-hääletamise päevadel ei korraldata kollektiivseid e-hääletamise üritusi (e-hääletamise kontorite või teeninduslettide avamine jms), selliseid üritusi käsitletakse valimisvabaduse rikkumisena;
e-hääletamise päevadel ei kihutata inimesi e-hääletamisele pakkudes selleks arvutit või muul moel valijaid mõjutades nende häälte kogumise eesmärgil;

Esmapilgul justkui oleks e-hääletuspunkti loomine nendega vastuolus. (Erinevalt näiteks sellest, kui lihtsalt arvuti ID-kaardi lugejaga varustada, mida valimistevahelistel ajal ja aastaringselt erinevateks otstarveteks pruukida saab.) Aga silmas tuleb pidada seda, et see hea tava võeti omal ajal vastu erakondade omavahelise kokkuleppena. Ja valimiste sõltumatuse seisukohast on suur vahe, kas e-hääletama julgustab ja aitab inimest ühest küljest mõni konkreetne poliitiline erakond või teisest küljest apoliitiline ametiasutus, firma, saatkond, raamatukogu, Nägemispuuetega Inimeste Fond vms. Ehk siis edaspidi võiks seda e-Hääletamise Hea Tava täpsustada selles osas, et mis punktid kehtivad ainult erakondadele ja mis osad ka laiemale üldsusele.

Iseenesest paistab, et selline mitte-seaduse-jõudu-omav, aga inimkeeles kirja pandud ja mõistlikke mõtteid sisaldav Hea Tava on igati asjalik ja praktikas toimiv dokument, millele ka nende valimiste kontekstis on laialt viidatud, isegi kui see sai tegelikult kokku pandud eelmiste, 2005. aasta valimiste tarbeks, ja viimasel ajal pole seda uuendatud ega suurt reklaami tehtud.