Okupatsioon ja sümbolid

Probleemi põhjust iseloomustab lühidalt selline lõik, mis on tüüpiliselt lisatud lääne meedias enamikule viimase aja Eesti sündmusi käsitlevatest uudistest.

Soviet troops invaded the Baltic countries — Estonia, Latvia and Lithuania — in 1940, but were pushed out by the Nazis a year later. The Red Army retook them in 1944 and occupied them until the collapse of the Soviet Union in 1991.

Selline ajalookäsitlus kehtib nii Eestis kui läänes. See on neutraalne objektiivne ajalooline tõde.

Okupatsioon 1940-1991 tõi endaga kaasa inimsusevastaseid kuritegusid, terrorit ja Eesti elanike füüsilist ja vaimset hävitamist. Näiteks ka minu pereliikmetest ja tuttavatest küüditati mitmed loomavagunites Siberisse. Nende süü seisnes selles, et nad olid teistest rikkamad, töökamad või haritumad või töötasid esimese Eesti Vabariigi ajal riigi heaks avalikus teenistuses. Kui “kurjategijat” parajasti kodus polnud, võeti kaasa keegi teine, kes lihtsalt juhtus parajasti kodus olema, sest väljasaatmise plaan tuli täita.

Ka need, keda vägivaldselt ei küüditatud, pidid aastakümnete vältel tundma kommunistlikku terrorit ja tagakiusamist. Paljud sunniti astuma kommunistlikusse parteisse mitte veendumuste pärast, vaid lihtsalt selleks, et muul viisil polnud võimalik teha nt tööalast karjääri. Seejärel sunniti neid nt oma pereliikmete või kolleegide järel luurama või muudele kuritegudele vastu oma tahtmist.

Nõukogude võim paigaldas paljudesse kohtadesse Eestis oma üle- ja kohalolekut näitavaid monumente. Üks selline oli Tõnismäel asunud “pronkssõdur”. Kõigile Eestis kommunismi inimsusevastastes kuritegudes kannatanutele sümboliseeris see okupatsiooni, inimsusevastaseid kuritegusid ja nende täideviijaid. Oleks olnud moraalselt sobimatu, et okupatsiooni sümbol jäänuks Tallinna kesklinna Rahvusraamatukogu ette ja Tallinna ühe olulisema kiriku kõrvale. Monumendi oleks pidanud mujale viima juba iseseisvusaja algul samamoodi, nagu eemaldati nt Lenini ja muud ideoloogilised monumendid. Pronkssõdur oli aga punavägede kaitse all ja selle mujale viimine oleks olnud praktiliselt võimalik alles peale nende lahkumist augustis-septembris 1994.

Ma ei oska öelda, miks pronkssõdurit siiani mujale ei viidud. Tagantjärgi on alati lihtne tark olla. Nüüd võeti see lõpuks ette, kuna vastasel juhul oleks tõsisem rahvustevaheline konflikt edaspidi olnud vältimatu ja (inim)kaotused oleks olnud märksa suuremad, kui praeguste rahutuste puhul.

Venemaa

Kummalise sündmuste kokkusattumisena lahkus möödunud nädalal meie seast Venemaa esimene president Boriss Jeltsin, keda võib pidada kaasaegse demokraatliku Venemaa rajajaks. Eesti hindab Jeltsinit kõrgelt, kuna Eesti kaasaegse ajaloo seisukohalt on oluline tema roll 1991. aasta augusti sündmustes, kus Venemaa, Eesti ja teiste riikide demokraatiat armastavad elanikud seisid ühiselt vastu kommunistide riigipöördekatsele ja mille tulemusena sai võimalikuks Eesti taasiseseisvumine.

Jeltsin püüdis pöörata Venemaad demokraatlikule arengule ja mingil määral see tal esialgu ka õnnestus. Nüüdsel Putini-ajal on Venemaa aga pööranud imperialistlikule teele, sidudes end kõigiti Nõukogude Liidu pärandiga, kasvõi sümbolite, nagu Nõukogude Liidu hümn, taastamise kaudu. Venemaa ei ole tsiviliseeritud, kaasaegne demokraatlik Euroopa riik, vaid on miski, millele ei oskagi justkui nime anda, kuna maailmas ei ole sarnaseid näiteid kuskilt võtta. Igal juhul on Venemaa näol tegu täiesti ainulaadse nähtusega, mille valitsemine erineb oluliselt kaasaegsest Euroopa ja lääne poliitilisest kultuurist.

Nõukogude ja praeguse Venemaa ajalookäsitlus nimetas Tõnismäe monumenti “vabastajaks”. Selle käsitluse kohaselt vabastas Punaarmee 1944. aastal Eesti okupatsioonist. Siiani on kõik õige. Kuid ajaloo teist osa, nimelt seda, et üks okupatsioon asendus teise, nõukogude omaga, pole Venemaa siiani tunnistanud.

Euroopaliku, demokraatliku poliitilise diskursuse juurde kuulub avatud ja aus suhtlemine, mõistete selgeksrääkimine ning erinevate arvamuste austamine. Totalitaarsete ja imperialistlike režiimide, nagu näiteks Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, retoorika arsenalis on aga alati olnud ajaloo valikuline tõlgendamine ja mõistete meelevaldne kasutamine. Näiteks kutsuti okupeerijat “vabastajaks”, võltsitud ja sunnitud valimisi “vabadeks” ja massilist näljahäda 1930ndatel “majanduslikuks õitsenguks”.

Venemaa otsib jätkuvalt võimalusi kunagi tema kontrolli all olnud riikide üle kontrolli taastamiseks ega austa nende suveräänsust. Pronkssõdur annab hea ettekäände Eesti moraalseks ründamiseks. Propaganda kannab vilja, kuna paljud inimesed Venemaal ja Venemaa infoväljas asuvad inimesed Eestis usuvad tõsimeeli, et Eesti pooldab fašismi ja teotab selle vastu võidelnute mälestust, mitte aga ei paigalda ümber okupatsioonivõimude paigaldatud häirivaid okupatsiooni sümboleid.

Samas tundub mulle, et Venemaa elanikud tahavad justkui kuuluda Euroopasse ja lääne kultuuriruumi. Miks tehakse Venemaal kõva äri “baksides”, USA dollarites, aga mitte oma kehtivas valuutas? Miks me näeme Euroopas ja USA-s nii palju Vene emigrante, aga Venemaal töötavad läänest ainult diplomaadid, ajakirjanikud ja üksikud ärimehed?

Teised rahvused Eestis ja sallivuse piirid

Eestil on pikk sallivuse ajalugu. 1925. aastal esimeses Eesti Vabariigis vastu võetud kultuurautonoomia seadus oli oma aja progressiivseim maailmas ja tagas Eestis elavatele teistele rahvustele õiguse oma kultuuri Eestis kaitsta ja arendada. Eesti on alati soovinud olla osa mitmekultuursest Euroopast. Kahjuks ei suuda me seda pärandit praegu veel täielikult välja kanda — Eestis võib praegu kohata ilminguid, kus teistest kultuuridest pärit inimesi ahistatakse nt rassitunnuse põhjal või tehakse neile põhjendamatult raskeks Eestis töötamine. Kõik see on parandatav.

Praegu elab Eestis palju inimesi, kes ise või kelle vanemad sattusid siia nõukogude okupatsiooni käsul. Võib-olla vabal tahtel, võib-olla vastu enda tahtmist. Ma tean, et paljud neist ja nende järeltulijaist mõistavad ajalugu teistmoodi kui mina. Me võime nende erinevuste üle arutleda näost näkku õlleklaasi taga, võib-olla ka Internetikeskkonnas või mõnel koosolekul. Kuid minu jaoks läheb sallivuse piir kuritegevuse ja vägivalla juurest. Kuritegevusele ja vägivallale ei ole õigustust üheski olukorras ja eriti mitte poliitilisel ettekäändel. Paljud vanema põlvkonna esindajad on viimase nädala sündmusi kommenteerides öelnud, et see, mis toimus Tallinna tänavatel aprillis 2007, ei erine kuigivõrd Punaarmee sissetungist 1940. ja 1944. aastal — samamoodi toimus siis röövimine ja märatsemine.

Suurim viga oleks praegu tegeleda rahvusliku vastandamisega. Siin tekstis ei kasuta ma meelega sõnu “venelane” ega “eestlane” muidu kui vaid isiklikult endast rääkides. On palju Eestis elavaid venelasi, kes vägivalla hukka mõistsid. Samuti osales kuritegudes kahetsusväärselt ka eestlasi. Pigem on valik selles, kas soovitakse olla nõukogude inimene, kõigele sülitav homo soveticus, või Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi, demokraatliku Eesti Vabariigi seaduskuulekas elanik. Selle valiku saab teha igaüks isiklikult sõltumata rahvusest või muudest tunnustest.

Moraalne vankumatus

Mul on heameel Eesti võimude, valitsuse ja politsei tegevuse üle kriisi ohjamisel. Rahutustes on hukkunud kõigest üks inimene, seegi tõenäoliselt märatsejate omavahelises kakluses. Põhjustatud on kõigest varalist kahju, aga see on kõik korvatav valitsuse ja kindlustuse poolt. Nagu ühe rüüstatud pubi omanik poolnaljaga märkis, “oligi juba ammu plaanis remonti teha”. Politsei suudab hoida olukorra kontrolli all, kasutamata samas liigset vägivalda. Ja neile, kellele olukord ebanormaalne tundub, soovitan vaadata Euroopa uudiseid — kahetsusväärselt võime seal näha sarnaseid sündmusi nt suuremate poliitiliste kogunemiste või spordisündmuste ajal. Eks ole see vaba demokraatliku ühiskonna varjukülg, kuid sellegipoolest tuleb kuritegevust kõigiti ära hoida ja sellele vastu seista.

Võrrelgem seda Venemaa võimude valikulise tegevusega, kus ühest küljest surutakse äärmiselt vägivaldselt ja “strike first”-põhimõttel maha kõikvõimalikud demokraatlikud meeleavaldused, teisalt aga ei suudeta (ei taheta) tagada isegi elementaarset Eesti Moskva saatkonna turvalisust.

Ma usun, et paralleelselt on võimalik teha kahte asja.

Ühest küljest seab Eesti põhiseadus oma eesmärgiks “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kultuuri lahutamatu osa on ka identiteet, ajalookäsitlus ja ajalooline mälu. Minu kui eestlase kohus on seda mälu säilitada ja teistele rahvastele ning tulevastele põlvedele õppimiseks edasi kanda. Eesti Vabariik on loodud “Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel” ja ma ei tüki oma seisukohti mujal peale suruma, vaid piirdun selle maalapiga. Ma pean alati olema valmis läbi rääkima ja ära kuulama, aga on asju (näiteks küsimus sellest, kas Eesti oli okupeeritud või “vabastatud”), kus oma seisukohtade muutmine tähendaks ajaloolisest mälust loobumist ja seda ei ole mul kuidagi võimalik teha — kuid on võimalik elada ja töötada koos nendega, kes rahumeelselt teisiti arvavad.

Selles valguses ei saa ma päriselt aru Edgar Savisaarest, kes ütleb:

… meie vabariigi pealinna elanike turvalisus, tervis ja heaolu lähevad mulle palju enam korda kui vanad nõukogudeaegsed monumendid.

Kas sarnane avaldus järgneb varsti ka “vanade nõukogudeaegsete inimsusevastaste kuritegude” kohta?

Teisest küljest on võimalik olla osa mitmekultuursest Euroopast ja maailmast, kus valitseb arvamuste paljusus ja kus rahvusliku šovinismi ja ksenofoobia asemel on hoolimine ja koostöö. Meil tuleb veel harjuda sellega, et avatud ühiskond avatud maailmas toimib teistmoodi kui kinnine riik raudse eesriide taga. Minu jaoks on selle õppimine ja avastamine olnud huvitav. Soovin sama teistelegi.

Tegelikult pole muidugi tegemist pronkssõduriga, aga motiiv on tegelikult sama. Kuju ise asub Strasbourgi kesklinnas, mille ajalugu väärib pronkssõduri raames mõistmist.

Eesti on Strasbourgist ja selle piirkonnast õnnelikum, vähemalt on meil riigil suht üks ja sama nimi olnud kogu aeg. Strasbourg on kogu aeg pidanud mõistatama, kas ta asub Alsace-Lorraine’i või Elsass-Lothringeni piirkonnas. Nimelt jääb see maajupp täpselt Prantsus- ja Saksamaa vahele ja aastasadade kaupa on nad selle pärast ka sõdinud, niikaua kui üldse kõik mäletavad. Uuemal ajal okupeeris Saksamaa piirkonna Teise maailmasõja käigus loomulikult samal ajal kui kogu ülejäänud Prantsusmaa. Kuigi okupeeritud aladelt ei tohtinud Wehrmachti sõdureid värvata, pidas Saksamaa Elsass-Lothringeni “põliseks saksa alaks” ja värbas sealt hulga prantslasi, keda sunniti teiste prantslaste vastu sõdima. Hmm… tuleb Eesti ajaloost tuttav lugu ette?

Fotol olev monument kujutabki leinavat ema, kelle üks poeg sõdis Saksa ja teine Prantsuse sõjaväes. Võib-olla ka üksteise vastu, ei tea. Igatahes mõlemad on enne surma haavatuna jälle kokku saanud ja vaenu lõpetuseks käed ühendanud. Oli kunagi üks mees, kes ütles “Die Fahne ist mehr als der Todt!” — see monument sõdib sellele ütlemisele sõnatult vastu niipalju, kui üldse üks monument midagi sõdida saab.

Hästi kummaline on see, et umbes täpselt enne või peale seda, kui ma Strasbourgis selle pildi tegin, vaatasin “Kahvlit”, kus pronkssõduri teemal rääkis Dmitri Klenski. (Tsekkisin, saade oli 1. märtsil.) Teda tunneme ju ühe vene rahvusluse (ei tea, kas päris maru-) esindajana Eestis. Ja tema rääkis, et asi tuleks rahulikult lahendada ja pronkssõduri asemel võiks olla selline monument, kus on “eesti ema ja tema kaks poega, üks oli vene ja teine saksa poolel ja hoiavad käest kinni”. Ei tea, kas ta oli Strasbourgis käinud ja rääkis just sellest kujust, aga igatahes siin see on.

Saksa- ja Prantsusmaa on suutnud asjad omavahel ära lahendada ja keegi ei sõdi ega hävita kujusid ega korralda mingeid vägivaldseid-natsistlikke-kommunistlikke meeleavaldusi. Selles valguses mulle tundub, et seda pronkssõduri asja saaks kah kuidagi väärikamalt ajada ja mitte tüli üles kergitada, vaid rääkida natuke rahulikumalt — muidugi nendega, kes üldse suudavad rääkida, sest mõne inimesega pole lihtsalt võimalik suhelda. Aga kui mõlemad osapooled võtavad juba ette vaenuliku hoiaku, siis saame Tõnismäel kardetavasti veel palju kaklemist näha.

Mul on tehnoloogilise arengu kohta öelda midagi sellist (küll mitteasjalikku, aga abiks ikka), et Novaator ei hakka toimima enne, kui Äripäev teeb korda oma veebi, mis hetkel on üsna peldik ja lugejavaenulik. Kogu Novaatori ja ka muud ÄP sisu pean ma läbi lukuaugu piiluma (kasulik sisu hõlmab 10% nähtavast ruumist ja on mingi kummalise freimi sees), normaalseid linke asjadel ei ole ja toimuvad mingid kummalised ümbersuunamised jne. Lisaks muidugi tahaks selliseid pisiasju nagu Novaatori sisu RSS-kujul kättesaamine. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et Maci põhibrauseri Safariga võiks asi bugivabam välja näha, Macid on veel liiga kauge UFO.

Äripäev võiks siin “käia enda sõnade järgi”, lõpetada emakontsernist peale surutud värdja veebilahenduse kasutamise ja installeerida midagi adekvaatsemat. Kasvõi ÄP veebi mõne eelmise versiooni, mis oli igatahes normaalsem kui praegune jubedus. Vastasel juhul võite kogu Novaatori arendus- ja turunduskulu korstnasse kirjutada, kuna inimesed, kellel võib-olla oleks isegi midagi asjalikku teema kohta öelda, lihtsalt ei tule enam ühelegi Äripäevaga seotud veebiküljele, kuna neil on ammu Pavlovi okserefleks tekkinud nendega seoses.

Äripäev oli kunagi aastaid tagasi kahtlemata üks Eesti tegijamaid veebikülgi, mis väljendus ka külastajate ja reklaami aktiivsuses. Tänaseks paistab, et kuigi paberlehe tegemisele panustatakse kõvasti, on veebiversioon teise või kolmanda järgu tähtsusega. Näiteks Äripäeva enda pakutav lugejaskonna statistika uhkustab küll lehelugejate hea profiiliga, aga veebiversiooni kohta pole seal sõnagi. TNS Metrixis on reiting kah suht kehvakene. Ajalehtede kategoorias konkureeritakse Ekspressiga, kes ju ometi ei panusta online-uudiste vahendamisele ja portaalindusele. Äripäeva ootaks pigem võistlema EPL kategooriasse, kellest tal aga kolm korda vähem külastusi on. Väidaks, et just ülaltoodud põhjusel.

Nii et tehke oma veeb korda ja siis äkki prooviks Novaatoriga uuesti.

“Klass”. Hea!!!!! Kasvõi juba vormiliselt, kinotehniliselt. Muusika, pildis erinevad kohad erinevate värvi- ja valgusfiltritega. Kiirendused, aeglustused. Tempo. Super.

Aga sisu on kah aktuaalne. Ja tuli tuttav ette. Meil koolis kedagi ei tapetud ja relvi ei olnud, aga nõrgemat ahistamist oli küll. Ja ma ise olen olnud mõlemal pool “rindejoont”. Nii et tean, millest jutt. (Mõni ütles, et film oli nii realistlik, et lõpuks hakkas päris halb vaadata. Aga ju siis oligi hästi tehtud. Pidigi halb hakkama, sest asi ju tõsine.)

Hea oli kinos palju põhikooli vanuses noori näha. Neile ju see tehtud oligi. Ja kuigi nende jututeema peale lõppu keerles selle ümber, et “hea et ikka pahade juht surma sai”, siis äkki neile ikka jõuab ka põhilugu lõpuks kohale. Mis seisneb selles, et miks üldse keegi peab surma saama.

Filmil on hea blogi ka. Peale filmi äranägemist tekkis kohe tahtmine sealt asju üle lugeda. Sealt viidatakse hulgale arvustustele, mida peaks ka lugema. Ja et kuidas noored ise kommenteerivad asja adekvaatsemalt kui kultuurikriitikud.

Üldse ütleks, et seni kuni Eestis on adekvaatseid tegijaid nagu Ilmar Raag (ma teadsin juba enne, et ta asjalik on, filmiga ta lihtsalt “tegi seda jälle”), siis ei ole ehk veel kõik kadunud.

Ja parasjagu kui ma seda postitan, käib Virginia tehnikaülikoolis tulistamine… “deadliest school attack in U.S. history”. Karm.

“Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ei tea. Kahtlane. Ma ei olnud tol hetkel roadmovie-tujus. No kohati oli jah naljakas. Või siis realistlik-traagiline. Aga erinevalt nt “Klassist” ei jäänud ühtegi mõtet pähe sellest. Ja no nii naljakas kah ei olnud kui nt Kreisiraadio või kasvõi Peeter Võsa, kes igapäevaelust leiab kah sügavamat traagikat kui see.

“Küpsuskirjand 2005”. Kah hea. 8. ja 9. mai on tulekul. Ei tea, kas selle tüki jaoks oli nii valitud, aga venelaste kirjandid olid vähemalt siin palju huvitavamad. Eestlastel oli palju mõttetut euromaitselist ilma sisuta metateksti, kus oli küll palju keerulisi sõnu, aga suurt midagi ei öeldud. Venelased ütlesid palju lihtsamalt, südamlikult, et elan Paldiskis ja siin on nii või naa. Ja et kuidas Eesti on või ei ole minu kodumaa. Eestlastest bürokraatide puudust meil niipea ei tule. Aga neid on vähe, kes midagi ka otse, lihtsalt ja sisuga öelda oskavad. Ja lavastus oli kah vaimukas. Kuigi sisus ei tehtud midagi muud kui loeti teksti ette, illustreerisid poisid seda nii, et kohati oli inimestel ikka tõsiselt tilk püksis. Ja ma sain kahe lennukiga pihta, mida nad lavalt viskasid.

Noh hea küll. Kindlasti on sellisteks muutusteks alati olemas mingi hea tehniline ja äriline põhjendus, mis õigustab kliendile ebamugavuse tekitamist (iga muutus on ju ebamugav ). Eks siis muudetagu, kui vaja.

Ja muutus ise läks nii, nagu lubatud — sain sõnumi nii enne kui peale “ümbertõstmist” ja uue teenusega vahetasin, turvateadlik inimene nagu ma olen, kohe PIN-i ilusti jälle ära ja kontrollisin, et kõik toimib. (Ma kahtlustan, et paljud ei vaheta seda PIN-i — ei tea, kas viimasel ajal on ka mingeid kõneposti pettusetüüpi juhtumeid olnud, kus inimesed teavad, et suur vahetamiskampaania käimas ja kõigil on mõnda aega kood 0000 ja et selle abil saab kellegi teise kõnepostis parajat diskot korraldada…)

Ma kasutan oma mobiili poolt pakutavaid asünkroonseid vahendeid, eriti SMS ja kõnepost, tegelikult päris palju ja üha rohkem. Tuleb ette erinevates ajatsoonides ringi kolistamist või ei soovi ma lihtsalt olla kättesaadav või olen parasjagu lennuki peal vms. Ja tihti on vaja asju jooksvalt ajada või ümber korraldada. Seega minu jaoks on kõneposti teenuse juures kõige olulisem teenuse stabiilsus ja teiseks kasutajamugavus. Et esiteks asjad toimiksid (selles suhtes ei ole EMT-le midagi ette heita, kõnepost on igati OK olnud ) ja teiseks kuluks mul võimalikult vähe võhma nende kasutamisele.

Paraku just selle teise punkti osas on uus kõnepost vanast minu jaoks ebamugavam. Ja konkreetselt siis alljärgnevates punktides.

Esiteks, hääljuhendid on uues kõnepostis ebamugavamad ja pikemad, kui ma hakkan kõneposti kuulama. Näiteks loetakse mulle numbrikaupa ette kõneposti saatja number. Minu jaoks isiklikult on see ebaoluline, kuna kõneposti sisust ma saan niigi aru, kes helistab, ja tean tema numbrit (või jätab ta mulle selle kõnepostis). Ja niimoodi kuulates on ka suht ebamugav seda üles kirjutada. Kui ma neid sõnumeid otse näiteks veebis näeks, oleks teine asi, aga seda võimalust ei paista olevat, on ainult e-mail. Ei tea, kuidas seal numbrid välja näevad, pole veel kasutanud.

Veel üks väike, aga väga oluline asi hääljuhendi juures. Vanas kõnepostis, juhul kui ma sain sõnumi samal päeval (täna), ütles neiu, et “Vastu võetud kell 11:47”. Oli hea lihtne — kui päeva ei öeldud, siis järelikult on täna. Teine variant oli, et öeldi “eile” või siis varasemate päevade kohta juba täpsem kalendripäev.

Aga nüüd on nii, et alati öeldakse “Vastu võetud kell 11:47 7. aprillil”, ka siis, kui täna on 7. aprill. Esiteks on selline järjekord eesti keeles ebaloomulik (kuupäev tuleb ikka enne kellaaega) ja teiseks paneb ta minule kui kasutajale suurema koorma — ma pean kalendrit peast teadma ja hakkama käigupealt arvutama, kas 7. aprill on täna, eile või veel mingi kolmas päev. Selles suhtes oli vana süsteem märksa parem.

Ja lõpetuseks on iseteenindus veebis. Näeb välja selline.

Siin on paar kummalist asja.

Esiteks — kood 0000 — mismõttes??? Nagu ma ülalpool kirjutasin, siis koodivahetus on üks esimesi asju, mida ma tegin, ja just kontrollisin, et ikka uus/õige kood toimib. Miks veebis mulle siis 0000 näidatakse?

Siis veel, mis vahe on “TEATE E-POSTI AADR” ja “Sõnumi e-posti aadr”? Kas teate oma on kuidagi tähtsam ja sellepärast tuli suurte tähtedega kirjutada? Infomaterjalis oli kirjas, et nüüd saan ma lasta endale kõneposti e-maili peale saata. Aga kumb variant siin selle aadressi määrab, kuhu saata, ja mida teine variant teeb, see on arusaamatu ja ühtegi juhendit ka pole. Mingi heuristika alusel võiks ju oletada, et “teate” aadress on see, kuhu tuleb teade, kui sõnum tuleb, ja “sõnum” on siis sõnum ise (koos mp3 kõnepostiga?), aga see on liiga segane selleks, et viitsiks katsetada.

Ja mis asi on “automaatvastaja”?

Lisaks on siit puudu üks väga oluline bitt infot — nimelt, kuhu numbrile helistada, kui ma tahan nt välismaalt või Skypest vms oma sõnumeid kuulata. Lühinumber on 147, aga olemas on ka pikk number, mis igalt poolt toimib. See number kah muutus ja oli kuskil paberi pealv vms kirjas, aga siin ei ole. Eelnevalt olin selle telefoni salvestanud ja sealt sain kätte. Selle numbri võiks ka siia lisada. (Ja miks number muutus — paistab, et enne oli kõnepost EMT oma leiutis, aga nüüd sinna uuele kõnepostile helistades öeldakse mulle “tere tulemast EMT ja Elioni ühisesse sõnumikeskusesse” vms. Ehk siis toimub mingi kõnepostide liitmine.)

Ma loodan, et kõige siinoleva juures on tegu lihtsalt uue asja väljapanemisest tulenevate näpukatega, mitte mingite põhimõtteliste valikutega, ja et kõik saab aja jooksul fixitud vähemalt lihtsate asjade osas nagu abiinfo veebis.