Tegelikult pole muidugi tegemist pronkssõduriga, aga motiiv on tegelikult sama. Kuju ise asub Strasbourgi kesklinnas, mille ajalugu väärib pronkssõduri raames mõistmist.

Eesti on Strasbourgist ja selle piirkonnast õnnelikum, vähemalt on meil riigil suht üks ja sama nimi olnud kogu aeg. Strasbourg on kogu aeg pidanud mõistatama, kas ta asub Alsace-Lorraine’i või Elsass-Lothringeni piirkonnas. Nimelt jääb see maajupp täpselt Prantsus- ja Saksamaa vahele ja aastasadade kaupa on nad selle pärast ka sõdinud, niikaua kui üldse kõik mäletavad. Uuemal ajal okupeeris Saksamaa piirkonna Teise maailmasõja käigus loomulikult samal ajal kui kogu ülejäänud Prantsusmaa. Kuigi okupeeritud aladelt ei tohtinud Wehrmachti sõdureid värvata, pidas Saksamaa Elsass-Lothringeni “põliseks saksa alaks” ja värbas sealt hulga prantslasi, keda sunniti teiste prantslaste vastu sõdima. Hmm… tuleb Eesti ajaloost tuttav lugu ette?

Fotol olev monument kujutabki leinavat ema, kelle üks poeg sõdis Saksa ja teine Prantsuse sõjaväes. Võib-olla ka üksteise vastu, ei tea. Igatahes mõlemad on enne surma haavatuna jälle kokku saanud ja vaenu lõpetuseks käed ühendanud. Oli kunagi üks mees, kes ütles “Die Fahne ist mehr als der Todt!” — see monument sõdib sellele ütlemisele sõnatult vastu niipalju, kui üldse üks monument midagi sõdida saab.

Hästi kummaline on see, et umbes täpselt enne või peale seda, kui ma Strasbourgis selle pildi tegin, vaatasin “Kahvlit”, kus pronkssõduri teemal rääkis Dmitri Klenski. (Tsekkisin, saade oli 1. märtsil.) Teda tunneme ju ühe vene rahvusluse (ei tea, kas päris maru-) esindajana Eestis. Ja tema rääkis, et asi tuleks rahulikult lahendada ja pronkssõduri asemel võiks olla selline monument, kus on “eesti ema ja tema kaks poega, üks oli vene ja teine saksa poolel ja hoiavad käest kinni”. Ei tea, kas ta oli Strasbourgis käinud ja rääkis just sellest kujust, aga igatahes siin see on.

Saksa- ja Prantsusmaa on suutnud asjad omavahel ära lahendada ja keegi ei sõdi ega hävita kujusid ega korralda mingeid vägivaldseid-natsistlikke-kommunistlikke meeleavaldusi. Selles valguses mulle tundub, et seda pronkssõduri asja saaks kah kuidagi väärikamalt ajada ja mitte tüli üles kergitada, vaid rääkida natuke rahulikumalt — muidugi nendega, kes üldse suudavad rääkida, sest mõne inimesega pole lihtsalt võimalik suhelda. Aga kui mõlemad osapooled võtavad juba ette vaenuliku hoiaku, siis saame Tõnismäel kardetavasti veel palju kaklemist näha.