Miks üldse teemaga tegeleda?

Ma tahan siinkohal jagada enda motivatsiooni, miks ma selle teemaga tegelema hakkasin ja miks otsustasin enda blogis selle aastaraamatu nädal tagasi avaldada.

Kindlasti on Eesti Vabariigis palju asju, mis võiks paremini olla. Olgu siis tegu kõikvõimalike seaduste või nende praktilise teostusega. Pean ausalt tunnistama, et suur osa neist läheb minust isiklikult mööda ja ei lähe väga palju korda.

Aga on üks asi, mis mulle väga-väga korda läheb. See on demokraatia ja täpsemalt selle element infovabadus. Ma usun, et kodanike võimalus ja õigus saada ja levitada vabalt ametlikust algallikast pärit informatsiooni on asjaolu, mis eristab demokraatlikke ja vabasid ühiskondi mõnel muul viisil korraldatud ühiskondadest, kuhu me keegi ilmselt kuuluda ei taha. Informatsioon on kas avalik või salajane — pole olemas vahepealseid variante, “halle alasid”. Samuti ei sõltu informatsioon kanalist ega adressaatidest — vabas ühiskonnas on avalik informatsioon saadaval kõigile endale sobival kujul, milleks on tänapäeval tüüpiliselt Internet. Lisaks Internetis levitamisele võib informatsioon olla väljendatud ka muul kujul, kuid Internetis PEAB informatsioon olema. Ei ole võimalik, et mingi asutus otsustab, et levitab maksumaksja raha eest kogutud ja toodetud olemuselt avalikku informatsiooni ainult paberkujul, aga seda Internetti ei pane.

Mind häiris, kui ma mõni nädal tagasi kuulsin, et kapo aastaraamat on info, mis on saadaval ainult valitud osale avalikkusest ja seda ainult paberkujul — ning et digitaalselt Internetis on küll avaldatud eelnevad aastaraamatud, kuid et 2006. aasta osas kavatsetakse seda teha “aasta pärast” või tont teab veel millal. Infoühiskonnas ei ole võimalik seada tingimusi stiilis “paberil avaldame info kohe, aga Internetis hiljem.” Kui info on avalik ja maksuraha eest toodetud, siis kuulub ta avaldamisele igas kanalis samaaegselt (kusjuures Internetis avaldatud infot on võimalik lihtsalt üle kanda muudesse kanalitesse, aga mitte vastupidi). Seda määratleb ka avaliku teabe seadus, mis ütleb, et riigiasutuste teave on kohustuslik avaldada veebilehel ja asutustel on ÕIGUS lisaks veebilehele avaldada seda ka muul kujul, aga mitte vastupidi.

Blogimaastiku määratlus?

Nii Eestis kui maailmas peetakse väga erinevaid blogisid. On näiteks “mina ja minu kass” tüüpi blogid, kus inimene lihtsalt pajatab oma kassi teemadel. Ja see on igati okei, loen ka ise mitmeid selliseid. Aga samas on blogide näol olemas võimalus reaalselt mõjutada oma riigikorda ja riigiasutuste toimimist. Henrik ütles kunagi:

… minu üks soove oli see, et peavoolumeedia ja ajaveebid veidi üksteisele läheneksid. Et ajaveebides üles võetud väärt teemad jõuaksid (korralikult viidatuna) peavoolumeediasse ning et ajaveebindus samas ise suudaks pakkuda selliseid teemasid, millest ka ühiskond laiemalt huvitatud oleks.

Ma ei tea, kas see kapo aastaraamatu juhtum kuulub siia alla? Ilus oleks ju uskuda, et blogijad suunasid riigiasutuse täitma avaliku teabe seadust ja tagasid selle kaudu eelnevast natukene rohkem avaliku teabe seaduse ja demokraatliku riigikorralduse kehtimist. Aga kindlasti oli selle aastaraamatu puhul hulk jõude, mis jäid blogidest väljapoole, ja selles suhtes ma ei loo endale erilisi illusioone. Aga sellegipoolest jätan ma endale õiguse uskuda, et selle “kapo aastaraamat 2006” aktsiooniga tegin mina koos oma Eesti blogikolleegidega Eesti Vabariiki pisut paremaks.

Kelle võit?

Oleks lihtne öelda, et kui blogid ja demokraatlik riigikorraldus kapo aastaraamatu ametliku kiire avaldamise näol võitsid, siis keegi teine (nõiteks kapo või selle mõned ametnikud) sellest kaotasid. Erinevates blogides on ka viidatud kapo ja e-riigi kübersõja ebakompetentsusele. Ma jätan neile ütlejatele õiguse sellest rääkida, aga mina nii ei ütle. Sest digitaalse demokraatliku infolevi eripära ongi see, et demokraatia ja avalikkus võidab sellest ilma, et keegi peaks tingimata kaotama. E-riik ei ole tingimata nullsumma mäng, “zero-sum game”. Minu sügav veendumus on, et ametliku, ausa ja objetiivse info avaldamine (juhul, kui see info pole ebaseaduslikult hangitud ega seadusliku juurdepääsupiiranguga) ei saa kuidagi ega kellelegi halba teha — vastupidi, see tagab jätkuva demokraatliku riigikorralduse kehtimise. Ja et mõned vaenuliku positsiooni valinud naaberriigid otsustavad avaliku info põhjal toota oma propagandat — eks see jääb juba nende südametunnistusele.

Aitäh

Üks asi on küll kindel. Ma poleks seda aastaraamatu aktsiooni viitsinud ajada, kui ma oleks selles üksi olnud. Seega suur tänu, Peetertehnokrattmarvet, sepp, Teller, Larko ja paljud teised asjalised — teilt kõigilt sain inspiratsiooni ja jõudu asja edasi pushimiseks.

Ma loodan, et ka aastaraamatu paberversiooniga tegelenud Smile Groupile ei tulene sellest juhtumist mingeid äriliselt negatiivseid tagajäŕgi ning et nad saavad nii kapo kui oma teiste klientidega jätkata koostööd puhtalt ärilistel ja professionaalsetel alustel.

Miks ma selle PDFi üles panin?

Nädal tagasi panin siia oma blogisse üles kapo “aastaraamat 2006” trükiversiooni PDF-variandi, mille otsustasin peatselt eemaldada. Pean tunnistama, et ülespaneku hetkel oli mul kerge kõhklus. Ma teadsin päris hästi, mida ma teen, sest viimased paar aastat olen töötanud USA suurkorporatsiooni organisatsioonis, mille eelarve on suurusjärkude osas võrreldav… noh näiteks Eesti Vabariigi riigieelarvega. Seega on mul olnud väga palju kokkupuudet äriliselt tundliku informatsiooniga ja ma tean väga hästi, mida tähendab nii salajane kui ka avalik informatsioon (ja et halle alasid nende vahel ei ole lihtsalt olemas).

Aga ma otsustasin selle aastaraamatu siiski sellisel kujul üles panna ja seega käivitada sellele järgnenud blogipostituste ja uudiste ahela, kuna ma otsustasin, et see on Eesti julgeolekule ja demokraatlikule riigikorraldusele ja infolevile kasulik ja vajalik. Tegin seda avalikult ja oma nime all, nii et kui kellelgi on selles osas mingeid pretensioone või küsimusi, on alati võimalik otse minu poole pöörduda või ka ametlikult vastutusele võtta, kui selleks peaks mingi alus olema. Aga sellegipoolest ei kahetse ma midagi ja arvan, et kõik läks lõppkokkuvõttes hästi ja alati ja edaspidi saab paremini — ehk on nii kapol kui teistel riigiasutustel sellest loost ka avaliku infolevi osas midagi edasiseks õppida ja järeldada.

Ehk oleks Eestil siinkohal ka õige koht vaadata üle oma riigi julgeoleku seisukohast oluliste andmebaaside majutuse tingimused ja turvalisus? Natukene irooniline tundub, et loogilise ja tarkvaralise turbe seisukohast on meil asjad päris hästi ja X-tee tagab, et andmed liiguvad sinna, kuhu vaja, aga mitte kuskile mujale. Aga nagu see uudis näitab, siis loogilisest turbest on vähe kasu, kui andmed ise igas asutuses piltlikult öeldes kuskil saras vihmaveetoru all istuvad.

Ma ei ütle üldse, et peaks olema mingi NORAD-i moodi majutuskeskus, kuigi ka see poleks ju paha. Aga igatahes on serverimajutus teema, mis on keeruline ja millega õigesti tegemine on kuradi kallis ja mis pole ühegi riigiasutuse põhikompetents, kui ehk RISO, CERT jms infosüsteemidele spetsialiseerunud asutused välja arvata. Et võiks äkki asutused läbi käia, olukorda pisut kaardistada ja mõelda rohkem konsolideerimisele. Et oleks mingi a la riigi infosüsteemide majutuskeskus, mis on tõesti umbe turvaline ja korralikult tehtud ja millel oleks ka nõuetele vastavad tagavarakeskused jms. Ja igal õigustatud riigiasutusel oleks seal siis a la serverikapis oma määratud koht, kuhu nad saavad oma andmebaasiserveri paigaldada ja siis see keskne majutus tagab füüsilise turvalisuse ja võibolla ka võrgutasemel turvalisuse nt küberrünnete ärahoidmise ja tõrjumise mõttes.

Hankimine ja paigaldus

Mobiil-ID hankimise protseduur ise on lihtne. Lähed EMT ja Elioni esindusse, lööd ID-kaardi letti ja nõuad uut SIM-i. Mingitel regulatiivsetel põhjustel on justnimelt ID vajalik, muust dokumendist ei piisa. Aga kuna see mul on olemas, siis polnud probleemi.

Antakse siis mobiil-ID SIM. Muidu on kõik nagu SIM-i puhul ikka, aga kaasas on tal ei rohkem ega vähem kui SEITSE (7!!!) PIN-koodi:

• mobiiliteenuste PIN
• mobiiliteenuste PIN2
• mobiiliteenuste PUK
• mobiiliteenuste PUK2
• mobiil-ID PIN
• mobiil-ID PIN2
• mobiil-ID PUK

Esimesed neli nagu mobiili puhul ikka ja viimased kolm siis spetsiaalselt mobiil-ID jaoks. Eks mina sain asjast aru, aga mõnedel, kes asjaga vähem kursis, on see kindlasti esimene koht, kus juhe kolaki kokku jookseb.

Lisaks oli veel kodus vaja teha “mobiil-ID aktiveerimise” nimeline toiming. Lähed lihtsalt id.ee õigesse kohta, logid ID-kaardiga sisse ja “aktiveerid” ära ja valmis.

Sisselogimine

Hea uudis mobiil-ID kohta on, et sisselogimine on tõsiselt lihtne ja lollikindel. Lähed kuskile saidile ja ütled, et tahad mobiil-ID-ga sisse logida. Siis näitab sait sulle koodi ja sama kood tuleb mobiili ekraanile. Seejärel paned PIN1 mobiilis sisse ja valmis — veebisait saab ise aru, et asi korras, ja läheb edasi. See oli tõsiselt lihtne ja lollikindel ja selline kummaline “warm and fuzzy” tunne tuli peale. kui ometi kord arvuti ja mobiil omavahel otseses ühenduses olemata suutsid mingit turvalist rakendust teostada, ilma et midagi persses oleks olnud.

Mul on nii mobiil kui ID-kaart enamasti käepärast, aga läpaka külge pean kaardilugeja ühendama, kui soovin ID-ga sisse logida, samuti peab enamasti (vähemalt Macil nii Firefoxi kui Safariga) tegema brauserile restardi, et ta kaardilugeja külge võtaks. Selles mõttes on mobiil-ID sisselogimiseks kasutaja vaates mugavam.

Kogu selle ID-teema juures on keeruline asjaolu, et on hulk uusi ja inimese seisukohast üsna mõttetuid mõisteid, nt mingid avalikud ja salajased võtmed ja sertifikaadid ja tont teab veel mis. Aga mobiil-ID on suutnud neist kuidagi mööda hiilida ja kasutaja peab end igapäevase kasutuse käigus nendega märksa vähem vaevama.

PIN-ide vahetus

Kuskil mobiilide menüüs on ka koht, kus saab oma mobiil-ID PIN-koodid ära vahetada endale sobivamate vastu. PIN1 ja PIN2 saab vahetada, PUK-i ei saa. Osa inimesi on öelnud, et see oli neil “Mängude” all minu suht vanal juustul SonyEric T610-l on “Sideseadete” menüüs esimene asi. Suurt kunsti pole, ütled, et tahad vahetada, paned ühe korra vana PIN-i ja kaks korda uut ja tehtud.

Digiallkiri — ei funka

Mõtlesin, et proovin siis ka karmimat rakendust ehk digiallkirja anda. Ma kujutasin ette, et nt DigiDoc-portaalis võiks see võimalik olla. Aga kuigi saiti sisse sai ilusti, siis esimese pauguga allkirjastamine ei õnnestunud. Kas ei tahtud sait minu saadetud faili vastu võtta või näitas allkirjastamisel dialoogi, kus ma sain küll öelda oma asukoha, aga ühtegi “Edasi”-tüüpi nuppu ei olnud. Või kui laadisin üles juba valmis konteineri, siis tuli veel mingi kolmas error… ohh. Ega mul hetkel ka midagi polnud vaja allkirjastada reaalselt, eks proovin mõni päev uuesti. Uue asja tekitamisvalud lihtsalt.

Arendajatele ja fanaatikutele

Kindlasti saame mobiil-ID kohta kuulda hulka täpsustavaid küsimusi ja jauramist. Näiteks võib olla hetkel seadustes öeldud, et tuleb kasutada sertifikaate, mis on isikutunnistusel. Ja ei tea, kas mobiili sisse pistetav vidin on ikka sama usaldatav kui riiklik dokument. Ja kuskohas on võtmed ja sertifikaadid? Kas ma saan oma sertifikaati kuidagi näha ka? Kuidas täpselt hakkab papp liikuma, kui keegi väljastpoolt EMT-Elion-Swedbank-SEB seltskonda tahab bisnessiga liituda? Kas kogu sellel bisnessil võiks olla äkki ka mingi seos minu @eesti.ee meiliaadressiga? Jne.

Arendaja vaatest tuleb oma saidi mobiil-ID-tuvastuse võimeliseks tegemiseks natuke rohkem tööd teha. Kui tavaID puhul lülitad sisse standardse kliendisertifikaadiga isikutuvastuse, siis mobiil-ID puhul tuleb teostada mingi veebiteenus. Aga positiivne asjaolu on siin, et kuna ei toimu otsest suhtlust kaardilugeja ega muude lisaseadmetega, siis on ka kliendipoolele esitatavad tehnilised nõudmised väiksemad. Näiteks minu teada ei ole siiani võimalik kasutada ID-kaarti koos Operaga, aga mobiil-ID puhul on see täiesti võimalik, sest brauser tegeleb tehnilisest seisukohast tavalise sisu näitamisega (pluss natukene JavaScripti).

Igatahes kokkuvõttes on abiks, et EMT asjaga välja tuli. MInu sügav veendumus on, et asjadest saab asja siis, kui nendega võimalikult vara välja tulla ja siis tsüklitena edasi arendada, mitte püüda pikka aega “ideaalset teenust” leiutada. Kui mobiil-ID-st juttu tuli (aktiivsemalt ja avalikult vist vahetult enne selle aasta Riigikogu valimisi), siis ma arvasin, et läheb märksa kauem aega ja asi ei saa veel niipea valmis. Aga nüüd saigi

Mälestusmärk ise ongi selline, nagu siin näha. Kuna 8. ja 9. maist on vaid mõni päev möödas, olid veel värskelt näha lilled ja pärjad nt Vene ja Tšehhi saadikute poolt.

Tagaküljel on lühike kiri eesti ja heebrea keeles.

Ma olin ainus inimene piirkonnas, muidu paistis olevat tegu üsna kõrvalise paigaga. Metsas oli enne mälestusmärki mingi järv, seal mingid tegelased toimetasid, aga mälestusmärgi juures polnud kedagi.

Infopuudus

Üks asi, mis mind selle mälestusmärgi juures häiris, oli täielik infopuudus. Oli lihtsalt üks kivi püsti ja seal lühike kiri peal, aga ei olnud rohkem infot, millega tegu. Mis koht see selline üldse on? Kes laagri püsti pani ja seal oma kuritegusid toimetas? Kas pandi toime inimsusevastaseid kuritegusid ja kas neid inimesi on karistatud? On ju kummaline, kui ma tean näiteks Poola laagrites toimunust märksa rohkem kui ma tean oma kodumaa omadest, ja kohalik info on üsna raskesti kättesaadav. Kõigi muude sarnaste mälestusmärkide asukohtades, kus ma käinud olen, nt ka Treblinka, mis on samamoodi metsa sees ja üsna kõrvalises kohas, on külaliste jaoks üles pandud hulgaliselt korrektseid infotahvleid. Ma arvan, et Eesti peaks tegema sama nii Kloogal kui ka muudel holokausti ja Teise maailmasõjaga seotud mälestusmärkidel.

Ja samal teemal natuke üldisemalt ning Vene Föderatsiooni jätkuva laimukampaania olukorras peaks maailmale jätkuvalt pakkuma rohkem omapoolset objektiivset infot nii füüsiliselt kui veebis. Näiteks suurimate nõukogude võimu poolt sooritatud eestlaste vastase kuritegude, 1941. ja 1949. aasta küüditamiste kohta, on olemas artikkel eesitkeelses vikipeedias, aga selle inglisekeelne vaste on üldine artikkel deporteerimise teemal, mis mainib Balti rahvaste vastaseid kuritegusid ainult põgusalt ja üldises Nõukogude kuritegude kontekstis. Me peaks ise tegema rohkem tööd selleks, et selle tragöödia sisu ja mõjusid maailmale rohkem avada. Ma võtaks selle vikipeedia jutu kasvõi ise inglise keelde tõlkida, aga ma pole ajaloolane ja ei suuda hinnata eestikeelse materjali kvaliteeti — ka see on märgitud kui “vajab toimetamist”. Nii et peaks panema rohkem ressurssi selliste materjalide toimetamiseks, mis asuvad nt vikipeedias ja muudes maailmast külastatavates kohtades, ja samuti parandama ka näiteks Okupatsioonide muuseumi saidi kvaliteeti. Ehk selle viimase alt peakski nii mälestusmärkide infotahvlite rajamist kui ka veebiinfo toimetamist korraldama — ja kui küsimus on rahas, võiks ju korraldada organiseeritud korjandusi. Ma ise oleks küll valmis mingis mahus panustama konkreetselt infolevi arendamiseks.

Tallinna kaitseväe kalmistu

Läksin siis edasi kaitseväe kalmistule, et vaadata, kuhu pronkssõdur viidud on ja kuidas ta sinna jääb. Ma polnud siin kalmistul enne käinud. Võib loota, et üks hiljutiste sündmuste tulemus on, et inimesed üldiselt hakkavad ajaloo ja mälestusmärkide vastu rohkem huvi tundma ja rohkem ise kohal käima.

Ja vähemalt siin kalmistul käidi küll. Ei saaks öelda, et ta just ülerahvastatud oli, aga oli üsna palju inimesi, kes lihtsalt uudishimulikult ringi vaatasid. Kuulda oli nii eesti kui vene keelt, lisaks mõned soome turistid. Kõik oli rahulik ja inimesed olid tulnud lihtsalt seda paika uurima või siis langenuid mälestama.

Koht pole eriti suur ja pronkssõdur on seal üsna keskses asukohas. Seda ümbritses lillemeri nii neist lilledest, mis inimesed olid ise sinna toonud, kui ka neist lilledest, mis Tõnismäel piirdeaia külge pandi. Ja kui piirdeaed maha võeti, toodi lilled siia.

Oli näha palju vene nimedega hauakive, paljud neist langesid nõukogude ajal.

Oli ka näha Eesti ja liitlassõdurite haudu, näiteks Briti meremehed, kes langesid Eesti vabadussõjas, samuti Kaitseliidu ülem Benno Leesik. (Miks on Kaitseliidu venekeelne vikipeedialeht palju sisukam kui eestikeelne?

Aih, ingliskeelses tekstis on “unvailed” näpukas ka sisse läinud loodan, et selle monumendi juurde tulevad ka infotahvlid, nagu ma ülalpool rääkisin.

Nagu oodatud, oli õhkkond rahulik. Eesti on näinud palju sõdu ja vallutajaid ja nüüd on sobilik, et kõik langenud phkavad kõrvuti, sest paljuski olid kõik sõdurid ka ise kuritegelike režiimide ohvrid ja enda arvates vabaduse kaitsjad. On küll üks ülesanne tulevikuks, kuidas taastada kalmistul Eesti sõdurite hauad, mis Nõukogude ajal meelega nõukogulike haudadega asendati ja Eesti poolt püstitatud mälestusmärgid ja hauakivid hävitati. Aga ma olen kindel, et on võimalik leida väärikas lahendus, mis austab kõiki langenuid. Loe siit ja siit lähemalt.

Toimus ka üks ebameeldivat sorti väiksem juhtum. Nimelt istus otse pronkssõduri taga ja otse hauakivi peal kolm vene rahvusest ja suht asotsiaalset joodikut, kes seal inimesi häirisid ja muidu sobimatult käitusid. Ja nende peale läks siis karjuma üks korrektse olemisega vene naine, kes rääkis, kuidas nad on “pozor” kõigile venelastele ja kuidas ta kohe politsei välja kutsub. Ma ei tea, kas ta seda tegi, igaks juhuks helistasin ka ise politseisse ja teatasin avaliku korra rikkumisest. Ja kui mõne aja pärast sinna läksin, olid joodikud igatahes kadunud. Ei tea siis, kas viis politsei nad ära või läksid ise minema. Igatahes oli lõpuks kõik jälle rahulik.

Tõnismägi

Pronkssõduri endisest asukohast algasid aprilli lõpus “pronksiööd”, kui politsei ja inimeste vahel asi vägivaldseks läks, politsei hakkas rahvast laiali ajama ja inimestest said märatsejad.

Nüüdseks on kõik Tõnismäel ja vahetus läheduses ära koristatud. Pronkssõduri asemel on suur “Euroopa värvides” lillepeenar. Olid küll mõned provokatiivsed üleskutsed “vaenlase lilled” maha trampida, aga õnneks seda tehtud pole ja kõik on rahulik. Ma ei olnud algul kindel, kas parkida saab, aga kõik endised parkimiskohad on Kaarli kiriku ja Rahvusraamatukogu juures olemas. Alates eelmisest maist olid nad vist tihti kuude kaupa suletud. Kogu õhustik on selline, nagu poleks midagi kunagi olnudki ja jätkub tavaline linnaelu.

Nüüd on tekkinud küsimus, mida selle väljakuga teha. Lillepeenar on ju kena, aga selline oluline koht linnas võiks kanda mingit olulisemat sümbolit ja mitte lihtsalt olla tühi. Laupäeval jalutades tuli mulle järsku pähe, et see koht oleks väga sobilik Lennart Meri mälestuseks. On ta ju sümboolselt Rahvusraamatukogu (teadmised) ja Kaarli kiriku (euroopalikud kristlikud väärtused) vahel ja Lennart Meri kandis kahtlemata neid mõlemat. Meil ei ole ju veel ühtegi Merile pühendatud avalikku paika ja minu meelest see sobiks igati. Isegi siis, kui lennujaam tema auks ümber nimetatakse, sobib ka siia üks kena väljak koos kuju ja kõige muu asjassepuutuvaga. Ja mõnes mõttes oleks ju tegu ka ajaloolise järjepidevusega. Varem mälestati siin sõdureid ja Teises maailmasõjas hukkunuid, keda nüüd saab meenutada kaitseväe kalmistul. Aga Meri oli Euroopa väärtuste, rahu, solidaarsuse ja ülesehituse ideede kandja, mis on märksa rohkem tulevikku suunatud kui sõjakoledused, häving ja kuriteod. Samuti oli Meri ju populaarne nii eestlaste, (vähemalt Euroopa-meelsete) venelaste ja kõigi teiste Eestis elavate inimeste hulgas ja suutis rahvast ühendada ning kaitses üldinimlikke väärtusi, mis on olulised rahvusest sõltumata.