Mälestusmärk ise ongi selline, nagu siin näha. Kuna 8. ja 9. maist on vaid mõni päev möödas, olid veel värskelt näha lilled ja pärjad nt Vene ja Tšehhi saadikute poolt.

Tagaküljel on lühike kiri eesti ja heebrea keeles.

Ma olin ainus inimene piirkonnas, muidu paistis olevat tegu üsna kõrvalise paigaga. Metsas oli enne mälestusmärki mingi järv, seal mingid tegelased toimetasid, aga mälestusmärgi juures polnud kedagi.

Infopuudus

Üks asi, mis mind selle mälestusmärgi juures häiris, oli täielik infopuudus. Oli lihtsalt üks kivi püsti ja seal lühike kiri peal, aga ei olnud rohkem infot, millega tegu. Mis koht see selline üldse on? Kes laagri püsti pani ja seal oma kuritegusid toimetas? Kas pandi toime inimsusevastaseid kuritegusid ja kas neid inimesi on karistatud? On ju kummaline, kui ma tean näiteks Poola laagrites toimunust märksa rohkem kui ma tean oma kodumaa omadest, ja kohalik info on üsna raskesti kättesaadav. Kõigi muude sarnaste mälestusmärkide asukohtades, kus ma käinud olen, nt ka Treblinka, mis on samamoodi metsa sees ja üsna kõrvalises kohas, on külaliste jaoks üles pandud hulgaliselt korrektseid infotahvleid. Ma arvan, et Eesti peaks tegema sama nii Kloogal kui ka muudel holokausti ja Teise maailmasõjaga seotud mälestusmärkidel.

Ja samal teemal natuke üldisemalt ning Vene Föderatsiooni jätkuva laimukampaania olukorras peaks maailmale jätkuvalt pakkuma rohkem omapoolset objektiivset infot nii füüsiliselt kui veebis. Näiteks suurimate nõukogude võimu poolt sooritatud eestlaste vastase kuritegude, 1941. ja 1949. aasta küüditamiste kohta, on olemas artikkel eesitkeelses vikipeedias, aga selle inglisekeelne vaste on üldine artikkel deporteerimise teemal, mis mainib Balti rahvaste vastaseid kuritegusid ainult põgusalt ja üldises Nõukogude kuritegude kontekstis. Me peaks ise tegema rohkem tööd selleks, et selle tragöödia sisu ja mõjusid maailmale rohkem avada. Ma võtaks selle vikipeedia jutu kasvõi ise inglise keelde tõlkida, aga ma pole ajaloolane ja ei suuda hinnata eestikeelse materjali kvaliteeti — ka see on märgitud kui “vajab toimetamist”. Nii et peaks panema rohkem ressurssi selliste materjalide toimetamiseks, mis asuvad nt vikipeedias ja muudes maailmast külastatavates kohtades, ja samuti parandama ka näiteks Okupatsioonide muuseumi saidi kvaliteeti. Ehk selle viimase alt peakski nii mälestusmärkide infotahvlite rajamist kui ka veebiinfo toimetamist korraldama — ja kui küsimus on rahas, võiks ju korraldada organiseeritud korjandusi. Ma ise oleks küll valmis mingis mahus panustama konkreetselt infolevi arendamiseks.

Tallinna kaitseväe kalmistu

Läksin siis edasi kaitseväe kalmistule, et vaadata, kuhu pronkssõdur viidud on ja kuidas ta sinna jääb. Ma polnud siin kalmistul enne käinud. Võib loota, et üks hiljutiste sündmuste tulemus on, et inimesed üldiselt hakkavad ajaloo ja mälestusmärkide vastu rohkem huvi tundma ja rohkem ise kohal käima.

Ja vähemalt siin kalmistul käidi küll. Ei saaks öelda, et ta just ülerahvastatud oli, aga oli üsna palju inimesi, kes lihtsalt uudishimulikult ringi vaatasid. Kuulda oli nii eesti kui vene keelt, lisaks mõned soome turistid. Kõik oli rahulik ja inimesed olid tulnud lihtsalt seda paika uurima või siis langenuid mälestama.

Koht pole eriti suur ja pronkssõdur on seal üsna keskses asukohas. Seda ümbritses lillemeri nii neist lilledest, mis inimesed olid ise sinna toonud, kui ka neist lilledest, mis Tõnismäel piirdeaia külge pandi. Ja kui piirdeaed maha võeti, toodi lilled siia.

Oli näha palju vene nimedega hauakive, paljud neist langesid nõukogude ajal.

Oli ka näha Eesti ja liitlassõdurite haudu, näiteks Briti meremehed, kes langesid Eesti vabadussõjas, samuti Kaitseliidu ülem Benno Leesik. (Miks on Kaitseliidu venekeelne vikipeedialeht palju sisukam kui eestikeelne?

Aih, ingliskeelses tekstis on “unvailed” näpukas ka sisse läinud loodan, et selle monumendi juurde tulevad ka infotahvlid, nagu ma ülalpool rääkisin.

Nagu oodatud, oli õhkkond rahulik. Eesti on näinud palju sõdu ja vallutajaid ja nüüd on sobilik, et kõik langenud phkavad kõrvuti, sest paljuski olid kõik sõdurid ka ise kuritegelike režiimide ohvrid ja enda arvates vabaduse kaitsjad. On küll üks ülesanne tulevikuks, kuidas taastada kalmistul Eesti sõdurite hauad, mis Nõukogude ajal meelega nõukogulike haudadega asendati ja Eesti poolt püstitatud mälestusmärgid ja hauakivid hävitati. Aga ma olen kindel, et on võimalik leida väärikas lahendus, mis austab kõiki langenuid. Loe siit ja siit lähemalt.

Toimus ka üks ebameeldivat sorti väiksem juhtum. Nimelt istus otse pronkssõduri taga ja otse hauakivi peal kolm vene rahvusest ja suht asotsiaalset joodikut, kes seal inimesi häirisid ja muidu sobimatult käitusid. Ja nende peale läks siis karjuma üks korrektse olemisega vene naine, kes rääkis, kuidas nad on “pozor” kõigile venelastele ja kuidas ta kohe politsei välja kutsub. Ma ei tea, kas ta seda tegi, igaks juhuks helistasin ka ise politseisse ja teatasin avaliku korra rikkumisest. Ja kui mõne aja pärast sinna läksin, olid joodikud igatahes kadunud. Ei tea siis, kas viis politsei nad ära või läksid ise minema. Igatahes oli lõpuks kõik jälle rahulik.

Tõnismägi

Pronkssõduri endisest asukohast algasid aprilli lõpus “pronksiööd”, kui politsei ja inimeste vahel asi vägivaldseks läks, politsei hakkas rahvast laiali ajama ja inimestest said märatsejad.

Nüüdseks on kõik Tõnismäel ja vahetus läheduses ära koristatud. Pronkssõduri asemel on suur “Euroopa värvides” lillepeenar. Olid küll mõned provokatiivsed üleskutsed “vaenlase lilled” maha trampida, aga õnneks seda tehtud pole ja kõik on rahulik. Ma ei olnud algul kindel, kas parkida saab, aga kõik endised parkimiskohad on Kaarli kiriku ja Rahvusraamatukogu juures olemas. Alates eelmisest maist olid nad vist tihti kuude kaupa suletud. Kogu õhustik on selline, nagu poleks midagi kunagi olnudki ja jätkub tavaline linnaelu.

Nüüd on tekkinud küsimus, mida selle väljakuga teha. Lillepeenar on ju kena, aga selline oluline koht linnas võiks kanda mingit olulisemat sümbolit ja mitte lihtsalt olla tühi. Laupäeval jalutades tuli mulle järsku pähe, et see koht oleks väga sobilik Lennart Meri mälestuseks. On ta ju sümboolselt Rahvusraamatukogu (teadmised) ja Kaarli kiriku (euroopalikud kristlikud väärtused) vahel ja Lennart Meri kandis kahtlemata neid mõlemat. Meil ei ole ju veel ühtegi Merile pühendatud avalikku paika ja minu meelest see sobiks igati. Isegi siis, kui lennujaam tema auks ümber nimetatakse, sobib ka siia üks kena väljak koos kuju ja kõige muu asjassepuutuvaga. Ja mõnes mõttes oleks ju tegu ka ajaloolise järjepidevusega. Varem mälestati siin sõdureid ja Teises maailmasõjas hukkunuid, keda nüüd saab meenutada kaitseväe kalmistul. Aga Meri oli Euroopa väärtuste, rahu, solidaarsuse ja ülesehituse ideede kandja, mis on märksa rohkem tulevikku suunatud kui sõjakoledused, häving ja kuriteod. Samuti oli Meri ju populaarne nii eestlaste, (vähemalt Euroopa-meelsete) venelaste ja kõigi teiste Eestis elavate inimeste hulgas ja suutis rahvast ühendada ning kaitses üldinimlikke väärtusi, mis on olulised rahvusest sõltumata.