Miks üldse teemaga tegeleda?

Ma tahan siinkohal jagada enda motivatsiooni, miks ma selle teemaga tegelema hakkasin ja miks otsustasin enda blogis selle aastaraamatu nädal tagasi avaldada.

Kindlasti on Eesti Vabariigis palju asju, mis võiks paremini olla. Olgu siis tegu kõikvõimalike seaduste või nende praktilise teostusega. Pean ausalt tunnistama, et suur osa neist läheb minust isiklikult mööda ja ei lähe väga palju korda.

Aga on üks asi, mis mulle väga-väga korda läheb. See on demokraatia ja täpsemalt selle element infovabadus. Ma usun, et kodanike võimalus ja õigus saada ja levitada vabalt ametlikust algallikast pärit informatsiooni on asjaolu, mis eristab demokraatlikke ja vabasid ühiskondi mõnel muul viisil korraldatud ühiskondadest, kuhu me keegi ilmselt kuuluda ei taha. Informatsioon on kas avalik või salajane — pole olemas vahepealseid variante, “halle alasid”. Samuti ei sõltu informatsioon kanalist ega adressaatidest — vabas ühiskonnas on avalik informatsioon saadaval kõigile endale sobival kujul, milleks on tänapäeval tüüpiliselt Internet. Lisaks Internetis levitamisele võib informatsioon olla väljendatud ka muul kujul, kuid Internetis PEAB informatsioon olema. Ei ole võimalik, et mingi asutus otsustab, et levitab maksumaksja raha eest kogutud ja toodetud olemuselt avalikku informatsiooni ainult paberkujul, aga seda Internetti ei pane.

Mind häiris, kui ma mõni nädal tagasi kuulsin, et kapo aastaraamat on info, mis on saadaval ainult valitud osale avalikkusest ja seda ainult paberkujul — ning et digitaalselt Internetis on küll avaldatud eelnevad aastaraamatud, kuid et 2006. aasta osas kavatsetakse seda teha “aasta pärast” või tont teab veel millal. Infoühiskonnas ei ole võimalik seada tingimusi stiilis “paberil avaldame info kohe, aga Internetis hiljem.” Kui info on avalik ja maksuraha eest toodetud, siis kuulub ta avaldamisele igas kanalis samaaegselt (kusjuures Internetis avaldatud infot on võimalik lihtsalt üle kanda muudesse kanalitesse, aga mitte vastupidi). Seda määratleb ka avaliku teabe seadus, mis ütleb, et riigiasutuste teave on kohustuslik avaldada veebilehel ja asutustel on ÕIGUS lisaks veebilehele avaldada seda ka muul kujul, aga mitte vastupidi.

Blogimaastiku määratlus?

Nii Eestis kui maailmas peetakse väga erinevaid blogisid. On näiteks “mina ja minu kass” tüüpi blogid, kus inimene lihtsalt pajatab oma kassi teemadel. Ja see on igati okei, loen ka ise mitmeid selliseid. Aga samas on blogide näol olemas võimalus reaalselt mõjutada oma riigikorda ja riigiasutuste toimimist. Henrik ütles kunagi:

… minu üks soove oli see, et peavoolumeedia ja ajaveebid veidi üksteisele läheneksid. Et ajaveebides üles võetud väärt teemad jõuaksid (korralikult viidatuna) peavoolumeediasse ning et ajaveebindus samas ise suudaks pakkuda selliseid teemasid, millest ka ühiskond laiemalt huvitatud oleks.

Ma ei tea, kas see kapo aastaraamatu juhtum kuulub siia alla? Ilus oleks ju uskuda, et blogijad suunasid riigiasutuse täitma avaliku teabe seadust ja tagasid selle kaudu eelnevast natukene rohkem avaliku teabe seaduse ja demokraatliku riigikorralduse kehtimist. Aga kindlasti oli selle aastaraamatu puhul hulk jõude, mis jäid blogidest väljapoole, ja selles suhtes ma ei loo endale erilisi illusioone. Aga sellegipoolest jätan ma endale õiguse uskuda, et selle “kapo aastaraamat 2006” aktsiooniga tegin mina koos oma Eesti blogikolleegidega Eesti Vabariiki pisut paremaks.

Kelle võit?

Oleks lihtne öelda, et kui blogid ja demokraatlik riigikorraldus kapo aastaraamatu ametliku kiire avaldamise näol võitsid, siis keegi teine (nõiteks kapo või selle mõned ametnikud) sellest kaotasid. Erinevates blogides on ka viidatud kapo ja e-riigi kübersõja ebakompetentsusele. Ma jätan neile ütlejatele õiguse sellest rääkida, aga mina nii ei ütle. Sest digitaalse demokraatliku infolevi eripära ongi see, et demokraatia ja avalikkus võidab sellest ilma, et keegi peaks tingimata kaotama. E-riik ei ole tingimata nullsumma mäng, “zero-sum game”. Minu sügav veendumus on, et ametliku, ausa ja objetiivse info avaldamine (juhul, kui see info pole ebaseaduslikult hangitud ega seadusliku juurdepääsupiiranguga) ei saa kuidagi ega kellelegi halba teha — vastupidi, see tagab jätkuva demokraatliku riigikorralduse kehtimise. Ja et mõned vaenuliku positsiooni valinud naaberriigid otsustavad avaliku info põhjal toota oma propagandat — eks see jääb juba nende südametunnistusele.

Aitäh

Üks asi on küll kindel. Ma poleks seda aastaraamatu aktsiooni viitsinud ajada, kui ma oleks selles üksi olnud. Seega suur tänu, Peetertehnokrattmarvet, sepp, Teller, Larko ja paljud teised asjalised — teilt kõigilt sain inspiratsiooni ja jõudu asja edasi pushimiseks.

Ma loodan, et ka aastaraamatu paberversiooniga tegelenud Smile Groupile ei tulene sellest juhtumist mingeid äriliselt negatiivseid tagajäŕgi ning et nad saavad nii kapo kui oma teiste klientidega jätkata koostööd puhtalt ärilistel ja professionaalsetel alustel.

Miks ma selle PDFi üles panin?

Nädal tagasi panin siia oma blogisse üles kapo “aastaraamat 2006” trükiversiooni PDF-variandi, mille otsustasin peatselt eemaldada. Pean tunnistama, et ülespaneku hetkel oli mul kerge kõhklus. Ma teadsin päris hästi, mida ma teen, sest viimased paar aastat olen töötanud USA suurkorporatsiooni organisatsioonis, mille eelarve on suurusjärkude osas võrreldav… noh näiteks Eesti Vabariigi riigieelarvega. Seega on mul olnud väga palju kokkupuudet äriliselt tundliku informatsiooniga ja ma tean väga hästi, mida tähendab nii salajane kui ka avalik informatsioon (ja et halle alasid nende vahel ei ole lihtsalt olemas).

Aga ma otsustasin selle aastaraamatu siiski sellisel kujul üles panna ja seega käivitada sellele järgnenud blogipostituste ja uudiste ahela, kuna ma otsustasin, et see on Eesti julgeolekule ja demokraatlikule riigikorraldusele ja infolevile kasulik ja vajalik. Tegin seda avalikult ja oma nime all, nii et kui kellelgi on selles osas mingeid pretensioone või küsimusi, on alati võimalik otse minu poole pöörduda või ka ametlikult vastutusele võtta, kui selleks peaks mingi alus olema. Aga sellegipoolest ei kahetse ma midagi ja arvan, et kõik läks lõppkokkuvõttes hästi ja alati ja edaspidi saab paremini — ehk on nii kapol kui teistel riigiasutustel sellest loost ka avaliku infolevi osas midagi edasiseks õppida ja järeldada.