Statement of Purpose

Type or print a concise statement containing the following information: Your objective …, Your background …., Any additional details you wish to give the Admissions Committee, including any projects on which you have worked.

Ma väidaks, et see on üks tähtsamaid dokumente, millega saab oma sissesaamise võimalusi mõjutada, ja seega tasub seda ehk ka kõige hoolikamalt kirjutada. Tihti on koolide puhul ka sõnade maht ette antud, mis annab kokku umbes poolteist lehekülge A4 formaadis tihedat 12-punktises šriftis teksti. CMU puhul otsest piirangut polnud, aga võiks piirduda ühe-kahe leheküljega — sellega saab kindlasti kõik olulise ära öelda.

Siin tasub rääkida oma eelnevast karjäärist, haridusest ja kõigest muust, millega loodad komisjonile silma paista. Hea on, kui suudad teha viiteid nt nende konkreetsele osakonnale ja seal tehtavale uurimistööle.

Oma eelnevatest kogemustest ei tasu kindlasti kõigist valimatult ja pikalt heietada, vaid tuleks välja valida paar-kolm huvitavamat ametit või projekti või toodet ja siis neile keskenduda.

Nagu iga “praktilise” teksti puhul, nii ka siin olen leidnud, et on abiks ütlemine: pole olemas head kirjutamist, vaid on ainult hea ümberkirjutamine. Lepi sellega, et esimene toorik pole kindlasti lõplik. Esimese matsuga tasub kirjutada “nii nagu torust tuleb” ja leppida sellega, et see on kindlasti rohkem kui lubatud/soovitatav maht. Ja kui on esimene toorik valmis, siis saab seda lühemaks toimetada ja tarbetuid sõnu vahelt välja visata ja sisu täpsustada ja muid detaile lihvida.

Résumé

Provide a complete up-to-date résumé. Order the relevant work experiences chronologically with the most recent first. Clearly distinguish part-time, co-op, or intern work from full-time positions.

Ei midagi erilist, tavaline lakooniline ingliskeelne CV. Eelmises punktis (Statement of Purpose) said oma eelmiste tööde teemal pikalt heietada, siin tuleb kõik asjad lihtsalt punktikaupa üles loetleda. Ameeriklastele meeldivad igasugused tunnustused, nii et siin on paslik lugeda üles nii osalemine igasugustes vabatahtlikes organisatsioonides kui ka kõikvõimalikud autasud, tunnustused, preemiad jms, mis võivad olla nii tööalased kui ka muud (a la “Uppuja päästmise eest”). Samas igasugu poolepäevased koolitused ei pruugi väga olulised olla ja need võib ka ära jätta. Maht peaks ka siin kahe leheküljega piirduma. Loomulikult peaks asi olema loetavalt ja professionaalselt vormistatud, ilma kirjavigadeta. Pilti ei tuleks ei tööle ega ka ülikooli kandideerides kunagi CV-le lisada, sellist kommet läänemaailmas ei ole.

Transcripts

Submit official transcripts (photocopies are not acceptable) from all undergraduate and graduate institutions that you have attended.

Eesti keeles võiks seda nimetada “inglisekeelne õpingutulemuste väljavõte (diplomi lisa) ja diplomi koopia”. Ülikooli lõpetamisel saab Eestis tüüpiliselt eestikeelse diplomi ja selle lisa ehk õpingutulemused. Magistrisse sisseastumisel nõutakse tüüpiliselt nende ametlikke, väljastava ülikooli poolt kinnitatud tõlkeid. Seda on kõige mõistlikum küsida otse ülikoolist, kus bakalaureuse said. Näiteks Tartu Ülikooli puhul vaata lisainfot siit. Eelmisel aastal oli nii, et esimese koopia sai tasuta ja järgmiste eest küsiti sümboolset tasu (a la 20 kr tükk). Need on mõistlik lasta otse endale koju saata, et siis koos muude materjalidega vastuvõtvasse ülikooli edasi saata.

Tasub ka jälgida vastuvõtja nõudeid. Mõned tahavad, et need väljavõtted oleks kindlasti suletud ja pitseeritud ümbrikus, teistele pole see oluline. Mõni tahab ainult “transcripti”, teine ka diplomi koopiat. Mõistlik on oma elu lihtsustamiseks kõigile nii transcript kui diplomi koopia saata, vastavalt siis kinnises ümbrikus muusse “paketti” lisatuna, või lihtsalt lahtiselt “paketi” koosseisu.

Mõnes koolis nõutakse veel sellist asja, et esitad ametliku väljavõtte ja selle omapoolse ümberarvutuse USA-s kasutatavasse neljapunktilisse GPA-süsteemi, ja pead sealt omakorda arvutama välja mingi kummalise keskmise näiteks iga õppeaasta kohta eraldi. Seda ei ole mõtet lasta Eesti ülikoolil teha, kuna see on nii ehk naa ainult üks tekstiväli vastuvõtuavalduses — võid ise teha ja samas ka oma metoodikat selgitada. Mul oli selles mõttes naljakas arvutus, et ma olin bakalaureuseõppes ajal, kui Tartu Ülikool läks viiepallisüsteemilt üle tähtsüsteemile (A kuni F). Tähtede jaoks on seal wikipedias valem olemas, numbrite kohta ma leiutasin ise midagi, ei mäletagi mida. Lisaks, kuidas arvutada GPA-süsteemi ümber nt “läbitud/mitteläbitud” tüüpi kursuse hinne? jm naljakad küsimused. Aga seda ei nõua mitte päris kõik koolid.

Letters of Recommendation

Request three letters of recommendation. If possible, at least one recommendation should be from an instructor and one should be from a professional supervisor. If you have little or no work experience, it is acceptable to provide three academic references. The recommenders you choose should know you relatively well and be able to discuss the quality of your work.

Statement of Purpose’i kõrval on soovituskirjad teine kriitiline allikas, mille põhjal vastuvõtjad sind ja sinu senist tööd hindavad. Kindlasti peaks vähemalt üks soovitaja olema eelnevast ülikoolist bakalaureuseõppest, nii et hea, kui ülikooliga ei ole side veel päriselt kadunud. Soovitust ei maksa lasta kirjutada emal või muul pereliikmel, kuna see peaks olema ikkagi tööga seotud hea on, kui saab lasta nt ühe soovituse kirjutada bakalaureuseõppe juhendajal ja teised kaks juhtivatel kolleegidel. Kui on otse bakalaureuseõppest magistrisse minek, on lubatud ka kolm ülikoolipoolset soovitust, kuna mujalt pole veel kedagi võtta.

Kindlasti tuleb mõelda sellele, et soovitajad on (loodetavasti) elus edasi jõudnud ja hõivatud inimesed ning neil ei ole huvi ega aega kuulata pikki heietusi sinu magistriõppest. Nad on nõus sind aitama, kui konkreetselt neile kirjutad, kuhu astuda kavatsed, annad ette soovituse põhja ja juhendad väga täpselt ja konkreetselt, mida ja kuhu ja mis kujul esitada tuleb. Eelnevalt ütlesin, et mõni kool võib kasutada nt mingit kummalist elektroonilist süsteemi, kuhu pead oma soovitajad ära registreerima, nad saavad mingi kummalise automaatse maili ja neil tekib kohe küsimus, mis toimub. See kõik tuleb konkreetselt ära seletada. Samuti tasub tähtaegu jälgida — inimlikult võib soovitajatel mõnikord meelest ära minna sinu soovitusega tegeleda. Et asi tehtud saaks, on sinu, mitte nende mure. Nt kord nädalas tasub kindlasti kontrollida, mis seis on — elektroonilisest süsteemist näed, kas asi juba esitatud. Jälgi kindlasti ülikooli juhendit — nt tihti on variant, et soovitaja saadab oma soovituse otse ülikoolile kas paberil või elektrooniliselt, ja sina seda otseselt ei puutugi.

Kolm soovitajat tähendabki täpselt kolme, ei rohkem ega vähem. Ei ole mõtet kolmele juurde otsida, mingeid lisapunkte see ei anna.

Soovitajale on kindlasti abiks lühidalt ette anda oma eesmärgid magistriõppes (miks mitte seesama eelnev Statement of Purpose) ja samuti magistriõppe seos teie eelneva koostööga. Samas ei tasu soovitajalt küsida lõplikku soovituse sisu näha ja sisseastumisreeglites on see tüüpiliselt ka otseselt keelatud. Loodetavasti oled soovitajale teie eelneva koostöö käigus piisavalt silma paistnud, et ei peaks soovituse sisu pärast muretsema.

GRE ja TOEFL

Need on mõlemad siis standardsed akadeemilised testid. Aga nad on nii huvitavad, et neist kirjutan järgmine kord eraldi ja pikemalt

Lisanõuded: Prerequisite form ja Portfolio

Please complete the prerequisite form included in this packet. Include on the form any courses which you believe to fulfill our program prerequisites in Programming, Statistics and Design. Please attach copies of syllabi and/or web pages containing course descriptions.

If you have a portfolio or any design work you would like to submit to the Selection Committee, please include a list of URLs.

Need on näited lisanõudmistest, mis võivad mõne programmiga kaasneda. Nende sisu sõltub väga palju sellest, mida täpselt õppima lähed. Näiteks võidakse siin nõuda ka eelnevaid publikatsioone vms.

Application Fee

$65 application fee is due with your application.

Magistrisse sisseastumine on suht kulukas ettevõtmine ja see on üks väiksemaid kulusid, mis asjaga kaasneb. Internetiavalduste puhul on asi lihtne, maksad krediitkaardiga ära ja asi tahe. Mõnel pool (CMU) tahetakse USA pangatšekki, mida ka Eesti pangad lahkesti vastava teenustasu eest väljastavad. Pöördu oma panga poole.

Üldist

Kogu selle kupatuse haldamiseks tasub teha näiteks üks suur fail, kus on kirjas, mida miski kool nõuab, ja siis linnukestega jälgida, et mis materjal juba kuskile esitatud või parajasti teel on. Ja tasub valmis panna üks suur ümbrik per kool, kuhu siis järjest pabereid koguda, kuni kogu “pakett” koos. Koolid eelistavad saada kogu paketti koos, mitte nt transcripte ja avaldust ja CV-d eraldi, see lihtsustab ka nende asjaajamist. Osa asju võib saada Internetis esitada, aga teatud asjad, nt transcript, tuleb paratamatult paberil saata.

Järgmine kord: GRE ja TOEFL.

Kuna aga tahtsin kirjutada aprillikriisi ja PR-i suhetest, siis jätkan siinkohal Lucase postitusega. Lühidalt kokku võttes on asja mõte, et jah, Eestil läks hästi, aga tuleb aprilliga seoses lõpetada “orgy of mutual congratulation” ja mõelda, mida sarnase järgmise ürituse ajal PR-rindel teha. Et ei oleks nii, et välisajakirjanikel pole adekvaatset infot kuskilt saada ja Venemaa sõna jääb peale.

Pakutud on ka mõned konkreetsed, teada-tuntud ja toimivad vahendid. Näiteks Eesti välissaadikute poolt keskselt toodetud PR-materjalide kohalikku meediasse kohandamine ja edastamine. Mainitud “op-ed” tähendab seda formaati, mida Eesti meedias tähistab mõiste “arvamuslugu”.

Ära märkimist leiab ka uus meedia. Sellele kirjutan igati alla. Et kuidas on ümber saamas selle veebisaidi formaadi aeg, mida Eesti valitsusasutused igati edukalt valdavad — nimelt et maitsekalt kujundatud sait, kus pressiteated kõik kenasti reas, aga muidu tuimavõitu. Natuke irooniline on siinkohal, et Eesti peab ennast e-riigiks, aga Venemaa ja tema toetajad valdavad selliste kriiside puhul uue sotsiaalmeedia võimalusi märksa paremini.

It is also necessary to have much more detailed and lively material available. The traditional model of a website with links to neatly produced press releases looks out-of-date. The “new new media” means using blogs, using sites such as Youtube and Flickr, and Myspace, taking part in chatrooms. These techniques are not hard—and Estonia’s enemies have used them to great effect: just look on Youtube for videos tagged “eSStonia”.

Üks indikaator on siin ka see, et Edward Lucas väidab selle jutu olevat ilmunud või ilmumas ajakirjas “Diplomaatia”, mille esileht räägib veebrurarist 2007. “Arhiivi” lehelt saab ka uuemad numbrid, aga mitte veel Lucase juttu (ma ei tea, kas ta ka tegelikult ilmunud on). Inglisekeelsel lehel toimub neil üldse mingi umbluu arhiivi osas. Et kui ajakiri tahab ennast selliselt kvaliteetselt positsioneerida, võiks ka veebi teostus ju kvaliteetne olla

Eesti puhul on küll mõned saidid, kes dünaamilist materjali edastavad, a la infopartisan.com, aga nende puhul jääb tegijate taust ja agenda tihti varjatuks ja ei teki eri tegijate ja saitide omavahelist võrgustikku ja sünergiat. Kui nüüd räägitakse suurte sõnadega NATO küberkaitse keskusest, siis loodan, et madala taseme võrguturbe ja bittide-baitide kõrval võetakse ka need teemad (“online PSYOPS”?) seal ka uurimise alla.

Kindlasti pole see ainult valitsuse asi — ka tavalised kodanikud saavad valepropaganda vastu eri foorumites jms sõdida. Aprillikriisi aegu olid mõnede poliitikute blogides neil teemadel mõned päris asjalikud viited nt konkreetsetele jutulõimedele jms, praegu lambist küll ei leidnud üles. Aga nüüd, kus on kuum periood möödas ja peab rahulikumalt mõtlema, mis edasi, tahaks jätkuvalt näha mõttetegevust selles suunas mitte ainult välisajakirjanikelt, vaid ka Eesti vastutavatelt tegelastelt. Näiteks konkreetne küsimus:

Kohati on küll tunne, et Eesti võimud võiksid teha rohkem ja me teeme hetkel seda tööd, mida võiks teha mõni valitsuse teenistus: s.o. valgustada maailma sellest, mis toimub. Ka YouTube’i videote linkidele on maailma foorumites aktiivselt osutanud tavalised eestlased. Hetkel ma isegi ei leidnud venekeelset lehte, mis oleks korralik ja kus oleks Eesti ajalugu erapooletult ja kokkuvõetult kirjas. Ei ole head infoallikat, mida inimestele linkida.

Infoallikas võiks ju olla kasvõi vikipeedia. Ma paraku ei valda nii palju vene keelt, et hinnata, kas seal kirjutatu ka õige on — ülal otsas on igatahes märkus, et lehe neutraalsus on kahtluse all. Samateemaline ametlik ja korralikult toimetatud materjal peaks kindlasti olema avaldatud mõnes Eesti valitsusasutuse veebis. Ja Okupatsioonide muuseumi kodulehel on saadaval küll Eesti ajalugu käsitlevad filmid, aga ainult inglise keeles.

Miks üldse edasi õppida? Ja mis ajal seda teha?

Kõige tähtsam on isiklik motivatsioon. Enamikul inimestest ei ole ega tule magistrikvalifikatsiooni ja nad saavad sellegipoolest väga hästi hakkama. Aga õppimine on alati võimalus tutvuda oma tööstuse trendidega laiemalt kui igapäevatöö seda võimaldab, võimalus karjääris “aeg maha võtta” ja oma suhtevõrku laiendada ja stressi maandada.

Ma tunnen, et minu jaoks on praegune variant kõige õigem — omandasin bakalaureusekraadi Tartus hoopis muul erialal, siis töötasin mõned aastad siin ja seal ja sain aru, mis valdkonnad mind lähemalt huvitavad. Ma tunnen, et ma lähen õppele vastu tunduvalt enesekindlamalt kui siis, kui ma oleks otse koolipingist edasi teise koolipinki läinud. Ja ei kavatse endale võtta ühtegi tööalast kohustust õppe ajaks, kuna õpe tuleb suhteliselt intensiivne ja sisaldab nii ehk naa praktikat eri firmades. Bakalaureuseõppe kõrvalt tegelesin töötamisega ja natuke kehv maitse jäi suhu — mõlemad said tehtud, aga midagi oleks nagu puudu jäänud.

Kindlasti on siin eri variante — näiteks õppimine töö kõrvalt osalise koormusega või siis otse bakalaureusest edasi minek. Mina ei oska teistele selles osas nõu anda, igaüks peab ise leidma, mis talle sobivaim on.

Magistriõpe on väga suur isiklik, ajaline ja rahaline investeering. Peab olema veendunud, et see on mõttekas. Eestis on kohati suhtumist, et kui inimene asju teha oskab, siis tema haridustaust pole väga tähtis. Kindlasti kehtib see nii Eestis kui mujal ka edaspidi, aga minu puhul on konkreetne huvi enda karjääri rahvusvaheliselt edasi arendada ja selles suhtes on tunnustatud ülikoolist tulev haridus nagu kvaliteedimärk, mis hulga kindlust mõlemale poolele (nii mulle kui tööandjale) juurde annab. Rääkimata sellest, et eriala on ka ise huvitav.

Eesti olukorra teemal vt ka Sten.

Eriala valik

Kui on selge, et tahaks edasi õppida, siis järgmine küsimus on, mis eriala valida. Eelnev karjäär ja isiklikud huvid on siin kindlasti abiks. Aga üks asi on isiklik huvi ja teine on töövaldkond — ülikoolide erialad ja õppekavad ei kattu päris täielikult ja eri kohtades rõhutakse natuke erinevatele asjadele.

Tasub kindlasti kodutööd teha. Näiteks viia end natuke kurssi huvipakkuva eriala uurimistööga, et mida huvitavat kuskil tehakse — näiteks, mis on selle eriala juhtivad teaduskonverentsid ja mida keegi kuskilt neil huvitavat avaldanud on. Kui leidub samal erialal tegutsevaid kolleege või tuttavaid, siis kindlasti tasub ka neilt nõu küsida. Samuti on ülikoolid ise väga hea infoallikas — koduleheküljed on tänapäeval üsna informatiivsed.

Kui huvi on natuke selgem, siis üks asi, mida võib vabalt teha, on võtta ühendust mõnes ülikoolis vastava eriala professoriga ja natuke n-ö “otse allikast” nõu küsida. Heal tasemel akadeemiline seltskond on suhteliselt muhe ja ei ole otse müügi peal väljas — tasub enda huvid läbi mõelda ja professoriga arutada ja nad oskavad soovitada nii enda kui teiste ülikoolide õppekavasid. Mina olen õnnelikus olukorras, sest hea kolleegi kaudu jõudsin (küll mitte päris sama, aga siiski seotud) eriala korüfeedeni välja ja sain väga palju abi ülikoolide nimekirja osas, mida võiks kaaluda.

Oma poolt soovitaks juhul, kui ideid pole, kindlasti kaaluda inseneri- või tehnilisema eriala õppimist. Ükskõik, kas see on arvutiteadus, matemaatika-füüsika-keemia vms. Näiteks oluline osa Skype’i asutajatest on Tartus füüsikat õppinud ja minu jaoks isiklikult on selge, et tehnilised erialad aitavad elus hakkama saada. Lihtne näide: ma tean väga palju häid insenere, kes on nt majanduses või poliitikas tegevad ja väga hästi hakkama saavad, aga ma ei tea eriti sotsiaalteadlasi, kes oleks vastutava tehnilise koha peal. Ma lihtsalt usun, et inseneriteadustest saadav struktureeritud maailmapilt aitab hakkama saada, ja seda võiks kõik kaaluda, selle asemel et ainult ärijuhiks saada üritada.

Üks asi, mida ei maksa karta, on see, kui bakalaureuse- ja magistriõpe on hoopis erinevatelt elualadelt. USA magistrisse astumisel kaalutakse erinevaid asjaolusid — nii bakalaureuseõppe tulemusi kui ka töökogemust, soovitusi, testitulemusi ja isiklikku avaldust ja esseed. Kui bakalaureuseõpe pole samast valdkonnast, saab seda töökogemusega kindlasti kompenseerida.

Magistri puhul eristatakse, nagu ka Eestis, kutse- ja teadusmagistreid. Kutsemagister on ikkagi ka akadeemiline haridus, aga praktilise suunitlusega ja eelkõige mõeldud selleks, et saaks tööturul rokkida. (Mina olen kah kutsemagister.) Mingit erilist teadusetegemist ei eeldata, nt Eestis tuntud “lõputöö” mõistet mul vist õppekavas ei olegi, selle asemel on hulk praktikat. Ja selline magister ei sobi ka kõige paremini doktoriõppesse edasiminekuks — kindlasti on see võimalik, aga see pole siin peamine eesmärk. Ja teine variant on siis teadusmagister või otse doktoriõpe, kus on eesmärk rohkem akadeemiline karjäär ja teadustöö.

Ülikooli ja riigi valik

Kui eriala on enam-vähem valitud, tekib küsimus, mis riigis ja mis mandril haridust omandada. Siingi on hulk ressursse, mida kasutada saab. Üldisema pildi annavad reitingud. Samas ei pruugi üldine reiting konkreetse eriala suhtes väga midagi öelda — võib olla, et ülikooli üldine reiting pole väga tugev, aga konkreetsel erialal ollakse maailmas parimate seas.

Minu isiklik veendumus on, et tehnoloogia tipptasemel õppimiseks on USA hetkel läänemaailmas ainus mõistlik koht. Selle võtab minust paremini kokku Paul Graham, vt neljas punkt.

I asked a handful of American computer science professors which universities in Europe were most admired, and they all basically said “Cambridge” followed by a long pause while they tried to think of others. There don’t seem to be many universities elsewhere that compare with the best in America, at least in technology.

In some countries this is the result of a deliberate policy. The German and Dutch governments, perhaps from fear of elitism, try to ensure that all universities are roughly equal in quality. The downside is that none are especially good. The best professors are spread out, instead of being concentrated as they are in the US. This probably makes them less productive, because they don’t have good colleagues to inspire them. It also means no one university will be good enough to act as a mecca, attracting talent from abroad and causing startups to form around it.

Ei taha siin kellelegi liiga teha, kindlasti on ka Eestis ja mujal Euroopas arvutivallas ja muudel tehnilistel erialadel võimalik omandada head kõrgemat haridust. Samuti ei räägi ma humanitaarvallast, kuna humanitaarteemat ma ei valda. Samuti tehakse tehnoloogia osas väga huvitavaid asju Hiinas ja Jaapanis ja nt krüptoloogia osas on Hiina ülikoolide teadlased maailma parimate seas, aga lääne inimesele on vast tegu natuke liiga eksootilise keskkonnaga ja mul pole õrna aimugi, kuidas sealkandis vastuvõtt käib. Seega jään praegu USA juurde.

Praegune suveaeg ja puhkus on mõistlik eriala valikule mõelda järgmine kord kirjutan sellest, kuidas sisseastumise protsess täpsemalt välja näeb — laias laastus on ta kõigi ülikoolide puhul sama, väikeste erinevustega mõnedes detailides.

Esimene pauk tuli muidugi juba sinna sõites, kus kogu aeg raadiost rääkis, et paar tundi varem Kosel auto alla jäänud tüdruk suri haiglas. Kurb. Tallinn-Tartu tee on ikka päris hirmus koht. Aga mingi ehitus vist hakkab käima? Igatahes peale Vaidat, kus neljarealine tee lõpeb, oli arvatava 2+2 trassi pealt hulk metsa juba maha võetud ja mingeid liivakoormaid juba paigutati ka. No oleks ka aeg seda teed juba edasi ehitada. Hea nähtavusega neljarealine tee ja Kose ümbersõit oleks selle tüdruku ilmselt päästnud. Palju veel surnuid vaja on, et hakata lõpuks riigi esindusteesse ja turvaliste teede näol liiklusohutusse korralikult investeerima??????????? Ma olen Saaremaa silla poolt ka sõna võtnud, aga Tartu tee on kindlasti olulisem. Aga kõik jutt sellel teemal on mõttetu plära senikaua, kuni mina ja teised inimesed ei saa konkreetselt uue tee peal ise sõita, seni on ainult soe õhk.

Eks järgmiste valimiste ajal vaatame… võiks mürgiselt öelda, et Keskerakond on suutnud Tallinnas küll kõvasti varastada, aga selle kõrvalt ka ikka päris hulga teid ehitada, mis minu elu väga positiivselt mõjutavad — nt Vabaduse pst, Tammsaare pikendus ja Tammsaare-Pärnu mnt ristmiku korralik kahetasandiline ristmik ja raudteeviadukt, ka Ülemiste ristmikud ja nüüd Suur-Sõjamäe ja Smuuli viadukt… mida on parempoolsetel riigivalitsustel viimase kümne aasta jooksul tee-ehituses ette näidata? Ma mõtlen ikka suuremaid projekte — see, et paneme lihtsalt Euroopa Liidu raha eest samale teele uue asfaldi ja võtame natuke laiemalt võsa maha, ei ole ehitus.

Aga tulles siis tagasi minu enda pühapäeva juurde siis positiivne oli see, et Tallinnas ja kogu tee jooksul sadas erineva tugevusega vihma, aga Tartus see lõppes. Tartus ma ei saanud tilkagi vihma, kuigi oli pilvine, ja pühapäeva õhtul sai korra isegi ka selget taevast näha. Enne Tartut läks liiklus ka väga-väga tihedaks, nii et praktiliselt oli linna sõites auto autos kinni, sealhulgas ka rekkasid ja muud, aga enamus neist suundus siiski ringteed pidi lõunapiirile edasi. Ja tegin veel liikluseksperimendi — sõitsin enamvähem täpselt piirangute järgi, võibolla vahepeal oli +5, aga ka mitte eriti. Ja niipalju kui mina nägin, siis paar maniakki jugas mööda, aga tegelikult liiklus oli ikka rahulikum kui enamasti. Ei tea, kas on viimase aja uudised ohutusest ja järelevalvest ikka inimestele mõjunud, aga oma osa oli kindlasti ka kehval ilmal.

Aga jõudsin lõpuks Tartusse ja asusin meeldivalt aega veetma. Tahaks kiita sellist kohta nagu Beer Colors. Ma saan aru, et on legendaarse Zum Zumi asemele tehtud ja mõned kurdavad. Aga minul ei õnnestunud vist kordagi Zumis käia ja ei oska sellest ka puudust tunda. Aga BC on väga-väga hea tsill koht. Eriti pühapäeva õhtul ilusa ilmaga, kus seal ka väga vähe inimesi oli. Sai väljas istuda, maailma asju arutada ja möödaroomavat elu vaadata. Üks paremaid õhtuid väga pika aja jooksul. Ei tea, kas ma olen nüüd trendipede? Mulle igatahes meeldis.

Aga kui hilisem õhtu kätte jõuab, on Tartu pühapäevasel juuniõhtul ikka täielik pommiauk. Kõik kohad pannakse kell 23 kinni ja ühtegi inimest enam konkreetselt ei ole linnas. Kõik. Lõpp. Finito. Krõska. Mine koju. Eks siis vaatasimegi õhtul hoopis Bondi lõppu telekast. Asi seegi.

Täna käisin veel natuke linna mööda ringi isiklikes ajaloolistes paikades ja siis lõuna paiku Tallinna poole jugama. Aga et asja huvitavaks teha, tulin Piibe maanteed mööda. Aga alles linnast välja sõites selgus asjaolu, et Tartu-Jõgeva jupp on totaalses remondis ja ümbersõit toimub algul Jõhvi poole ja hiljem mööda mingeid kummalisi väiksemaid teid. Maanteeameti kiituseks tuleb öelda, et olgu nende suurte projektidega kuidas on, aga vähemalt ümbersõit oli väga korralikult tähistatud kõigil ristmikel, ei tekkinud ühtegi korda äraeksimise tunnet. Ja sain paljudest kohtadest läbi sõita, kus jälle kunagi varem käinud pole. Ma ei teadnud näiteks, et Eestis on asula nimega Maarja-Magdaleena.

Ehk siis — jah, on teedel olukord sitt. Kirjutan kahe käega alla. Samas on põhiline probleem need, kes sõidavad purjus peaga või turvavöö lahti. Või uuema aja trend on ka “juhtimisõiguseta” ehk juhiloata sõitmine — no mis moodi sellised ahvid üldse rooli taha saavad? Kuidas üldse saab selle peale tulla, et niimoodi sõitma hakata? Ja miks neid ei karistata?

Kui lugeda neist suurel kiirusel juhtunud õnnetustest, siis ei ole seal sugugi +10, vaid on näiteks 90 alas 150-ga sõitmine. Ma ei saa aru, kuidas +10 sõitjate karistamine seda olukorda muudaks.

Tegelikult peaks tegema hoopis rohkem “kõik puhuvad” tüüpi asju koos dokumentide kontrolliga ja karmilt väänama asjade eest, mis ka tõesti turvalisust mõjutavad, näiteks ilma turvavööta sõitmine ka tagaistmel ja valesti (märke eirates) sõitmine. +10 ränk karistamine on suures osas politsei ressursi raiskamine.

Laagri tagasipööre linna poole

Üks asi, mis turvalisust mõjutab, on ka vale sõidutrajektoori valimine ja liiklusohtlike olukordade tekitamine. Üks näide on Laagri tagasipööre linna poole, mida ma ise tihti kasutan. Tuleb sõita vastassuunast (Pärnu poolt tulevad autod) risti üle ja siis kiirendusraja abil jälle teega ühineda. Seda näitab selgelt ka märk “kohustuslik sõidusuund”. Paraku ei suuda kari lolle märki vaadata ja keerab tagasi otse Pärnu mnt peale, seega jäädes praktiliselt seistes ette neile, kes suurel kiirusel Pärnu poolt tulevad. Ma pole seal ise veel ühtegi õnnetust näinud, aga politseile oleks seal hea koht ennetustööd teha, sest kui inimene ei suuda märki ühes kohas lugeda, ei oska ta seda ka tõenäoliselt mujal ja põhjustab varem või hiljem nt vales kohas peateele ette sõites õnnetuse.

Politsei töö hõlbustamiseks siin ka konkreetselt kaart, kus asi asub ja mida valesti tehakse Minge mehed passige seal natuke ja saate hulga rumalaid inimesi rajalt maha. Roheline joon on siis see, kuidas peaks sõitma, ja punane on see, kuidas paljud tegelikult sõidavad ja kuidas ei tohiks. (Ja kaart on nüüd fixitud ja töötab kah tegelikult, thanx Joonathan… window.onload abiks.) Või kui allolev kaart ikka ei taha töötada, siis vaata seda kaarti.