Elundidoonori kaardi reklaam. Aga üks bitt on puudu. Miks peab üldse järjekordne totakas kaart mul taskus olema? Kas mul on vähe rämpsu rahakotis ja mujal? Asjad kipuvad ka kaduma või näiteks õnnetustes ära põlema.

Mina igatahes ei kavatse ühtegi sõrme liigutada, et füüsilist elundidoonori kaarti endale hankida ega seda täita. Aga kui see oleks kuskil e-kodaniku portaalis saadaval, siis käiks ja märgiks oma nõusoleku ära küll. Sest olgem täpsed, oluline ei ole ju mingi totakas papi- või plastikutükk, vaid informatsioon, et keegi on lubanud enda elundeid peale surma kellegi teise heaks kasutada. Ja tänapäeva Eestis on ju olemas vahendid nii inimeste jaoks seda nõusolekut märkida kui ka meditsiiniasutustele süsteemist asju järgi kontrollida. Võib küll rääkida siin privaatsusest jms ja viidata riskidele a la e-terviselugu vms, aga kui tegu on lihtsa jah/ei tüüpi nõusolekuga, ei ole ju tegu ka mingi eriliselt tundliku meditsiinilise informatsiooniga.

Üks vastuargument on veel, et välismaal ei ole Eesti süsteemidele ligipääsu. Tõsi. Kuigi kindlasti EL-is sinna ka jõutakse, nt tegeletakse ju praegu Schengeni viisade jms osas väga tulemuslikult infosüsteemide sidumisega. Ei jää ka meditsiin tulemata. Ja ma olen suhtkoht kindel, et nagunii on see elundidoonori kaart (sarnaselt näiteks niinimetatud Euroopa Liidu haigekassakaardiga) ainult eestikeelne ja pole olemas mingit ülemaailmset või EL ühtset vormi, vaid ikka iga riik teeb oma asja. Eestis võiks siis juba teha elektrooniliselt.