Vot huvitav küsimus. Kas endised firma töötajad peaks suvepäevadel jm üritustel osalema?

Ma olen kõigi Kaja toodud punktidega nõus. Põhimõtteliselt arvan, et ei peaks. Ja kuna olen ka ise lausa juba mitmekordne “endine”, siis ka praktikas see mudel toimib. Firmaüritused peaksid siiski olema hetkel kehtivale kollektiivile suunatud, mitte mingi “vilistlaste” ümber käiv tants, kus uuemad olijad oleks paratamatult kaugemale jäetud.

Mul on mitmetest oma eelmistest töökohtadest palju häid sõpru ja tuttavaid, kellega ka hetkel suhtlen kas mingites täiesti teistes rollides või ka lihtsalt kui endised kolleegid. Miski ei takista mul nendega vabas vormis vabal ajal ja kohas kokku saamast ja tihti ka teeme seda. Aga ma arvan, et minust või ükskõik kellest teisest “endisest kolleegist” on äärmiselt ebaprofessionaalne käia ennast ise üritustele toppimas ja sellised “toppijad” ei jäta mulle isiklikult küll kuigi head muljet. Selles mõttes olen ma kindlasti jõhker kapitalistihing, et usun, et firma ei pea ennast pidama oma endiste töötajate ees eriti millegagi vastutavaks, kui vastastikused kohustused said töösuhte lõppedes korrektselt täidetud ja lõpetatud. Võib-olla on erand siin, kui inimene tõepoolest millegi erakordsega silma paistis ja midagi firma arengule põhjapanevat tegi, näiteks selle asutas — siis on ehk mingi “erikülalise” staatus õigustatud. Ja kui tõesti tekkis mingisugune “soe ja siiras emotsioon ja mälestustepagas”, siis seda on võimalus alati realiseerida ja edasi arendada enda kulul enda poolt valitud ajal ja kohas ja mitte sellega firmat ja teisi asjasse mittepuutuvaid töötajaid koormata.

Kindlasti võtan ma alati kaaluda kõik kutsed, kui endine firma või kolleegid vms peavad millegipärast vajalikuks mind eraldi ja isiklikult kuskile kutsuda. Aga ma arvan, et ilma kutsumata end üritustele toppida ei ole hea toon ja näitab, et töösuhte lõpetamine jäi millegi poolest vildakaks või ei suuda inimene ise eristada tööalast elu sõpradest vms, halb maitse igatahes.