Rõhuasetustelt olen kah nendega nõus, kes ütlevad, et film on neutraalne, ei ole ei Kremli ega Toompea poole liigselt viltu. Tõsist dokumentaalsust on siin vara tahta ja selles mõttes tuleks sellesse filmi pigem suhtuda kui uudistekaadrite põgusasse kokkuvõttesse, mis on kah kindlasti väga vajalik. Uudistekaadrid — eriti need, kus pätid linnas laamendavad ja mida Venemaa tsenseeritud meedia loomulikult ei näidanud ja selle asemel rääkis alusetust fašistlikust politseivägivallast — on väga kasulik materjal riiulile panna. “No comment”-stiilis uudised räägivad iseenda eest.

Kui edasi minna, siis pean nõus olema Andriga Postimehest, kes ütleb, et tausta avamise osas jääb film natukene õhukeseks. Selles mõttes kindlasti on see film arusaadav neile, kes Eestis elavad või siinseid sündmusi muidu hästi teavad. Kui ma mõtlen näiteks oma välismaa kolleegidele ja sõpradele, kes näiteks nägid lihtsalt uudiseid aprillirahutuste kohta, siis see film ei aitaks neil asjast lõpuni aru saada. Selleks oleks tarvis aru saada, kes ja miks Eestis elavad, ja kujutatud sündmustele peaks eelnema kokkuvõte Eesti 20. sajandi ajaloost DVD-le dokumentaalfilmi on seda kindlasti väga raske panna, aga üritada ju võiks.

Ülalviidatud kuskilt uudisest (ei mäleta täpselt, millisest) vihjatakse ka, et pronksöö filmidele on sügisel lisa oodata ja nüüd juba valitsuse raha eest. Loodame, et valitsuse raha ei tähenda tingimata kallutatud käsitlust, vaid tagab konstruktiivse objektiivsuse. St et seal näiteks ei tehtaks faktilisi vigu, mida Venemaa meedia ise päevast päeva otsesõnu valetades eetrisse paiskab, aga teisi nende tegemise eest tümitada armastab, ja mis filmi tõsiseltvõetavust ja levi võib-olla kahandaks.

Ja mind huvitab ka valitsuse raha eest toodetavate filmide levitamise plaan. Mina paadunud avatud infolevi propagaatorina ütlen, et kui need “pronksöö 2.0” filmid tehakse noh näiteks ETV egiidi all, siis oleks igati tore need ka kuhugi võrku üles panna, et ma saaks need endale soovi korral alla tõmmata. Ja eriti tore oleks veel, kui seda tehaks rahvusvahelisele turule suunatult, et seda allalaadimist saaks teha kõik soovijad ja vähemalt inglise keelde dubleerituna. Ja et nad ei peaks seda tegema napaka ETV Pluss keskkonna kaudu, mis eeldab, et sa valdad eesti keelt ja sul on kliendileping Elioniga (jep, enamusel maailmast, USA-st, Euroopast ja Venemaast on see, eksole), vaid mingil adekvaatsemal kujul.

Saage ometi aru, inimesed ja valitsus, noh kurat ma ei või! Eesti Vabariik on jätkuvalt info- ja propagandasõjas Vene Föderatsiooniga. Ma ei tea, miks Vene Föderatsioon jätkuvalt Eesti ja teiste rahumeelsete riikidega tüli norib, või noh, ütleme, et selle põhjuste üle võib filosofeerida, aga praktilisest seisukohast see polegi niiväga oluline. Igatahes on fakt, et nad seda teevad, ja meie kohus on selles olukorras omapoolselt adekvaatselt käituda. Ja kui öelda, et sarnased filmid on “küberpommid”, siis raha eest filme müües küsib Eesti välisauditooriumilt raha selle privileegi eest, et me neid adekvaatse infoga tulistaks (juhul kui seda üldse teha suvatsetakse), samas kui Vene Föderatsioon laseb kordades suurematest kahuritest kõigil rinnetel ööpäevaringselt ja täitsa tasuta. Seega, chop-chop filmikaamerad ja ajaloolased tööle ja tulemused kõigis keeltes võrku tasuta üles. Ma saan igati aru, et näiteks James Tusty, Kanal 2 ja teised väiksemad/kommertsiaalsed tegijad ei saa endale sellist tasuta levitust lubada, aga riik peaks ilmtingimata. Midagi on ka näiteks (riigiga otseselt mitte seotud, eraalgatusel tegutseva) Okupatsioonide muuseumi veebis, aga see on nats liiga keeruliselt seeditav materjal ja nagu mulle ja Larkole laekunud kommentaaridest näha, siis ka nende levi ja tõlkega ei ole rahvas päris rahul.

Selles valguses (käitumine infosõja ja uue sotsiaalmeedia kontekstis) on ka huvitav kuulata uusimat Tehnokratti, kus asjaosalistega käsitletakse “Rein Langi sünnipäeva ja vikipeedia” juhtumit (Henrik pakub, et hakkame seda kutsuma “vikigeit”… noh maitea). Pets ja Henrik tulistavad kohati ikka päris jõhkralt, aga samas kõik on õige. Ja vaene ministeeriumi ja Langi esindaja võeti kohati pihtide vahele küsimustega, mis ilmselgelt jäid tema teemadest väljapoole. Vanakooli ministeeriumiPR-i seisukohast oli muidugi õige, et ta seal väga julgelt improviseerima ei hakanud, aga samas nüüd jäigi selline mulje, et ega riigil ja valitsusaparaadil tervikuna ei ole nüüd ikka üldse mingit sõnumit ja selle väljaütlejat. Aga Alexia Death oli tore (ma olen natuke eelarvamustega ka… miskipärast kogu aeg arvasin, et ta on meesterahvas, aga ei olnudki), talle tervitused ja jõudu teiste vikipeedlastega edasi toimetamisel

Nüüd ma läksin esialgsest teemast täitsa mööda, nii et tulen korra veel algse pronksöö filmi juurde tagasi. Nimelt selle pealkiri on “Pronksöö — vene mäss Tallinnas”. Ma pean ütlema, et selle pealkirja teine pool mulle tegelikult väga ei meeldi, sest nii eestikeelne “vene”, venekeelne “russkij” kui ka ingliskeelne “russian” kui ka kõigis teistes keeltes seesama sõna on selles kontekstis natuke liiga mitmetähenduslik. Mida see siis nüüd tähendab? Suurt vene hinge? Ajaloolist Venemaad? Vene Föderatsiooni? Kogu vene rahvust? Venelasi, kes Eestis elavad? Pealiskaudsel lugemisel võib aru saada, et kõik Tallinna venelased hakkasid äkki mässama. Ei hakanud ju — ei kõik ega iseenesest. Seega kindlasti annaks panna ka pisut neutraalsema pealkirja, sest eelkõige räägime me siiski Vene Föderatsiooni administratsiooni ja nende hääletoruks oleva seal riigis tegutseva meedia ajupesust ja propagandast ja selle ohvritest. Ja noh, mõnest hullust Eesti rahvuslasest ka. Ja peale selle ka hulgast normaalsetest inimestest, kes kumbagi ekstreemsust ei toeta.

Riigipiirid ja nende ületamine on mulle alati huvi pakkunud — nii isiklikult kui ka oma sügavama tähenduse ja sisu poolest. Piir tähistab jaotust riikide ja rahvaste vahel — ja mõnikord, nagu ka varem Saksamaa puhul, eraldab tsivilisatsioone ja ideoloogiaid. Aga Saksamaa ja Korea traagika oli selles, et piir ei tekkinud loomulikul, looduslikul ja ajaloolisel teel nagu näiteks mujal maailmas (Eesti ja Läti vahel, või Eesti ja Soome vahel), vaid oli loodud kunstlikult, lõhestades rahvust, elusid ja perekondi ja riiki, mis oli harjunud olema ja elama ühes tükis.

Seega on minu jaoks Marienborn sügava sümboolse tähendusega. Ta oli midagi enamat kui lihtsalt piiriületuskoht — koos muu kahte Saksamaad lõhestava piiriga olid piiripunktid külma sõja ja raudse eesriide füüsilised väljendused. Kindlasti võib Saksa-sisest piiri oma ajalooliselt ja sümboolselt tähenduselt võrrelda kahe Korea vahelisega — ainult et seda on võimalik eurooplastel lihtsamini külastada.

Kui Teine maailmasõda lõppes, jagati Saksamaa neljaks enam-vähem võrdeks okupatsioonialaks, mida valitsesid USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL. Kolm esimest ühinesid Saksamaa Liitvabariigiks, normaalseks lääneriigiks. Nõukogude tsoonist sai eraldi riik, mis püstitas tohutult massiivsed piiritõkked, sealhulgas Berliini müüri. Ja Ida-Saksamaa sees oli Berliini linn samamoodi jagatud neljaks tsooniks, millest kolmest sai Lääne-Berliin — kummaline asi, mis ei olnud ei linn ega riik, vaid enklaav vaenulikus tsoonis.

Kõige märkimisväärsem on Ida-Saksamaa piiritõkete puhul muidugi asjaolu, et kõik relvad ja muud tagakiusamismehhanismid olid suunatud sissepoole, ida-sakslaste vastu, kes tahtsid Läände põgeneda, mitte “sissetungijate” vastu lääne poole (kuigi Berliini müüri nimetas Ida-Saksa administratsioon sellegipoolest “fašistidevastaseks kaitserajatiseks”). See asjaolu vastab väga selgelt küsimusele, milline kahest ideoloogiast oli kuritegelik ja milline oli vaba.

Marienborn oli peamine maantee-piiriületuspunkt Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel ja lühimal teel Lääne-Berliini. Nii et siia ehitas Ida-Saksamaa massiivse piiripunkti, mille peamine eesmärk oli tabada võimalikud põgenejad ja salakaup.

Veterinaarkontrolli rajatis, siin kontrolliti elusloomade saadetisi.

Läbiotsimisruum.

Sõidukite kontrolli ruum.

Teisaldatav peegel ja stetoskoop (sõidukite kontrolliks).

Ida-Saksa piirivalvurite relvad ja vorm. (Kalašnikovi automaadid näevad natuke imelikud välja, sest neil puudub padrunisalv, mis muidu nende tavalise tuntud silueti annab.)

Ülekuulamisruum.

“Palun avage kohver!”

“Meil oli üks laul: Marienborn, jumalast unustatud paik, oled piir ida ja lääne vahel.”

“Ja nüüd me oleme rõõmsad, sest tegelikult on see ju ilus koht.” — endine (Ida-Saksa) tollitöötaja Marienborni piiritollipunktis

“Me olime viis kolleegi, ja täna me teame, et kolm meist olid julgeoleku informaatorid.”

Konfiskeeritud kaubad.

Selliste muuseumide ja mälestusmärkide pidamine on oluline, sest ta võimaldab oma mälestusi säilitada neil, kes siin töötasid või piiripunkti kasutasid. Aga samas illustreerib ka kuritegelikku ideoloogiat, kes pidi püstitama piiripunkte oma kodanike vastu, mitte nende kaitseks. Ja et nõukogude okupandid sundisid sakslasi teiste sakslaste kehaõõnsusi läbi otsima, on nukker osa külma sõja ajaloost, mis Lääne- ja Kesk-Euroopas loodetavasti igaveseks lõppenud on.

Marienborni on lihtne külastada — sõidad lihtsalt mööda A2 autobahni ja viidad näitavad, ta on kohe ühe “raststätte” (bensujaam + söögikohad) juures.

Minu lühikokkuvõte teemast: Rein Langile või tema alluvuses Eesti Vabariigi justiitsministeeriumis töötavatele inimestele ei meeldinud, kuidas oli Langi juubeli teema Langi Wikipedia lehel kajastatud. Selle asemel aga, et käsitlust täpsustada või parandada, kustutasid need inimesed vastava info wikipediast lihtsalt ära. Seda tegid nad korduvalt. Kui teised wikipedia toimetajad nii Eestist kui mujalt soovitasid lehemuutjal oma muutusi korrektselt teha ja viitasid wikipedia poliitikatele ja standarditele, vastati sellele ähvardustega, mis on ülalviidatud gerog112 lehel nähtavad. Näiteks:

Sa ei saanud aru, ma helistan Flordiasse, peakorterisse. Viimane võimalus sulle Alexia, järgmine on politsei.

Hoiatan Sander Säde, et ma olen olnud juba ühenduses Florida peakorteriga, kes on juba olnud sunnitud minu märguannete peale redigeerima petturartikleid Eesti autoritelt. Palun lõpetada valeinformatsioonil levitamine elus oleva inimese kohta. Sellel on tõsised õiguslikud tagajärjed.

Asjaolu, et justiitsministeeriumi ametnik ähvardab Eesti Vabariigi kodanikku ja arvab, et avatud meediaruumis on jätkuvalt võimalik rakendada mingit telefoniõigust, paneb mind sügavalt muretsema Rein Langi pikemaajaliste eesmärkide üle. Kas äkki tahab ta endale Naši-sugust organisatsiooni, kes “teisitimõtlejatele” kaigastega aru pähe peksaks? Eriti kui vaadelda asju kontekstis ja mõelda näiteks samalt autorilt pärinevale “Delfi-eelnõule”, mis Eesti internetis oluliselt rohkem tsensuuri kehtestaks.

Sanderi blogi kommentaaridest võib aru saada, et Peeter “tehnokratt” Marvet võtab teema lähiajal koos asjaosalistega üles. Jään huviga sealtpoolset käsitlust ootama. Aga kuna ma oman sellelaadsete küsimuste osas, mis puudutavad Internetis toimivat tsensuuri, arvamuste paljusust, info omandiküsimust jms, nii arvamust kui ka mõningast praktilist töökogemust, siis pakuks paar omapoolset mõtet kah välja.

Internetis ei ole võimalik kogu enda kohta käivat infot omada. Ei minul, Rein Langil ega kellelgi teisel, ei ühelgi isikul ega firmal, ei ole monopoli enda nime ja meie kohta käiva info kasutamise üle. Jah, on olemas teatud seadused, mis kehtivad nt laimu levitamise ja selle takistamise kohta. Aga praegusel juhul polnud laimuga midagi tegemist — vaidlus käib puhtalt selle ümber, milliste rõhuasetustega toimunud faktilist sündmust kajastada. Tuleb leppida sellega, et kui tegu on tehtud, siis erinevad inimesed arvavad sellest erinevalt ja kajastused sünnivadki arvamuste summana. Neid on võimalik mõjutada, aga mitte vägisi muuta ega olematuks teha. Vägisi muutmist ja elimineerimist on küll ajalooliselt harrastatud näiteks inimeste koonduslaagrisse ja GULAG-i saatmise teel, aga ma ei usu, et Eesti minister ja ministeerium peaks selliseid meetodeid kasutama. Praegusel juhul jääb Langil üle veelkord peeglisse vaadata ja endalt küsida, oli seda kuradi näidendit siis niiväga vaja — see segadus on tal puhtalt iseenda tekitatud. Poleks “Adolfi” esitamist olnud, ei peaks üldse sellise “probleemiga” praegu tegelema.

Usaldus ja lugupidamine (respekt) on valuutad, arveldusvahendid. Seda nii Internetis kui poliitikas. Neid on võimalik teenida ja maha mängida. Oma juubeli juhtumiga, esiteks seda totakat näidendit Püssikas näidates, ja nüüd wikipedia-teemalise tõmblemisega, on Lang suutnud kahandada usaldust ja lugupidamist rahvusvahelisel areenil Eesti riigi vastu, aga eriti Eesti-siseselt omaenda isiku ja oma poliitilise tegevuse ja mis parata, ka erakonna vastu. Ega ma temast ka juba varem eriti lugu ei pidanud, aga igasugu tsensuuri teemaline lahmimine ja selle praktiline väljendus wikipedia tõmblemise ja ähvardamise näol sõi ka suure osa neist riismetest, mis veel alles olid.

Seestpoolt vaadates tunduvad asjad suuremad, kui nad tegelikult on. Kui ma Skype’is olin, siis mõnikord viitasid inimesed meie kohta wikipedias ja mujal avaldatud infole, mis võis seestpoolt vaadates tunduda ebaõiglaselt karm ja negatiivne, ja küsisid, mis me nüüd peaks tegema. Minu vastus oli: “mitte midagi”. Konkreetselt wikipedia puhul on nende toimetajaskond piisavalt suur ja hästi toimiv, et tasub usaldada toimetajate professionaalsust — mis siis, et neil ei pruugi vastavat ametialast tausta olla, aga seda kompenseerib wikipedia kogukond, “community”, koos reeglite ja sisemise järelevalvega. Seega minu soovitus oli ja on jätkuvalt, et enda kohta käivat infot wikipedias ei tasuks lihtsalt näppida — neil on piisavalt head reeglid ja toimetajad, et ebaõige või valede rõhuasetustega info ära koristatakse. Ja jällegi, see oli nõukogude aeg ja NSVL, kus oli olemas “minu arvamus ja vale arvamus”. Paraku tundub, et Langil on jätkuvalt nii. Sest kui mingi käsitlus ei meeldi, ei tähenda see veel wikipedia lugejate ja toimetajate vaatepunktist, et midagi valesti oleks.

Ja isegi, kui kuskil on sinu kohta mingi vale või mittemeeldiv info — mis siis? Astudes samm tagasi, on enamik Internetis leiduvat tegelikult väärtusetu ja tähtsusetu. Ja nähtuvalt järgmisest punktist, saab valeinfo olulisust ja nähtavust oluliselt kahandada.

Infoga saab võidelda konkureeriva info abil. Infot ei ole võimalik ära keelata, küll aga on võimalik pakkuda välja omapoolne versioon. See on muuhulgas viga, mida teevad näiteks paljud Ameerika suurkorporatsioonid. Kui nende kohta näiteks kuskil blogides midagi halvasti kirjutatakse, siis üritatakse rakendada omapoolseid “Delfi eelnõusid”, selle asemel, et näiteks panna püsti oma blogi, kus ausalt ja asjalikult ära seletada, kuidas asjad tegelikult on.

Sama võiks teha ka Rein Lang. Ma näiteks tahaks hirmsasti tema blogist lugeda objektiivset kommentaari kogu selle wikipedia tantsu kohta — et kes, miks ja mida tegi. Ja kas justiitsministri ja -ministeeriumi jaoks on telefoniõigus ja ähvardamine juba ammu tavapärane praktika või on see mingi uuema aja trend, mida nüüd edaspidi hakatakse sihikindlamalt kasutama? Kindlasti jõuab ametlik blogi ka otsimootoris suhteliselt kõrgele tasemele, kui keegi Google’isse “Rein Lang” sisse lööb. Kui seda praegu teha (Langi nime otsida), leiab küll igasugust meediapudi ja sellesama wikipedia artikli, aga mitte sõnagi nt Langi enda blogist. Seega, kui ise ei viitsi konkureerivat infot välja pakkuda, pole mõtet ka teisi ähvardada, kes sisutootmisega aktiivsemalt viitsivad tegeleda. Pole teada ühtegi juhtumit, kus sisutootjate ja toimetajate ähvardamine oleks soovitud tulemust andnud — väljund on pigem vastupidine ja ähvardaja ise jääb lolliks ning kahandab usaldust ja lugupidamist enda vastu, nagu ma ülalpool kirjutasin.

Anonüümse sitaga pole mõtet võidelda. Kõige eelneva tulemusel suhtun üsna külmalt Delfi kommentaaridesse ja muusse anonüümsesse prahti. See on rämps, müra ja puhas pask. “Suure pildi” seisukohast pole mitte mingit tähtsust, mida keegi kuhu anonüümselt kommenteerib — erinevalt blogidest, mis võivad otsimootorites üsna nähtavaks saada. Aga kui ma olen varem töötanud nähtavamates kohtades, on ka minu kohta igasugust anonüümset paska kirjutatud. Korraks see mind häiris, aga nüüd ma suudan asja suhteliselt külma kõhuga võtta — lihtsalt ei loe selliseid kommentaare (küll aga blogisid) ja isegi kui loen, suhtun asjasse pigem huumoriga. Otsimootorites sellised kommentaariumid mingit nähtavust ei saavuta, seega neid kommentaare 99% maailma jaoks ka ei eksisteeri.

Aga tundub, et Rein Lang on ikka veel selles faasis, kus tuleb kõike väga isiklikult ja traagiliselt võtta ning amatöörlikult tõmblema hakata. Hoolimata sellest, et Internetis on selline võitlus määratud ette kaotusele. Pole teada ühtegi võidukat juhtumit, küll aga hulk vastupidiseid, kus võitleja ise lolliks jääb. Nagu öeldud, oleks mõistlikum ja tsiviliseeritum variant oma versioonide välja pakkumine. Wikipedia puhul näiteks artikli mõistlik ja tasakaalustatud toimetamine ja praeguse sellega seotud PR-ämbri puhul võimalikult kiire sündmusi kajastava oma versiooniga väljatulek nt Langi enda blogis (… mida tal ei paista olevat? No aga kas ei võiks just praegune sündmus ollagi hea põhjus selleks? Kas saab tõesti Savisaarest kehvem mees olla? ). Nii-öelda PR-klassika (“räägi tõtt”, “reageeri kiiresti ja adekvaatselt”) riietatud sotsiaalmeedia ja wiki-rüüsse.

Miks venelased üldse USA-st poliitilist varjupaika nõuavad, kuulub muidugi musta huumori valdkonda. Maailma ainsa demokraadi Putini kontrollitud meedia väitel on ju USA kõike muud kui demokraatlik. Ja ka maailma poliitilist ja sõjalist seisukorda vaadates ei ole viimasel ajal tegu teab mis demokraatia etaloniga. Aga sellegipoolest arvavad muidusööjad, et USA-s on neil parem elu kui Eestis.

Huvitav, et kõik kurdavad Eestis toimunud repressioonide üle keele mitteoskuse tõttu. Kas nad kavatsevad USA-s siis ka vene keeles suhelda? Kuigi jah, mõned vene kogukonnad on seal kohati küll metsikult suureks paisunud, nii et ehk saabki mini-Venemaa vormis seal hakkama… aga miks mitte Venemaal varjupaika taotleda? Seal poleks ju ühtegi uut keelt vaja õppida.

Mul ei ole midagi varjupaigataotlejate vastu, kui kedagi kuskil ka reaalselt taga kiusatakse. Aga tihti üritatakse nii USA-s kui Euroopas selle sildi all lihtsalt muidusöömisega tegeleda ja parema elu peale saada ilma ise selleks reaalselt midagi tegemata. Valetades samas kõigile suud-silmad täis olematutest probleemidest. Vastik.

Samas Ekspressis vt ka intervjuu vene ajakirjanikuga, kes pidi Venemaalt lahkuma, sest ei tahtnud propagandasüsteemis osaleda.

Он: У тя деньги есть?!
Она: Пошел на хуй!!!
Он: А у меня есть!
Она: Бля, прости….

Tema: Sul pappi on?
Temake: Käi persse!
Tema: Aga mul on!
Temake: Oih, vabandust…

(Alljärgnevas Absinth Drinker on ilmselt mingi süsadmin vms.)

Absinth Drinker: слышь, брат
Spidery: а?
Absinth Drinker: когда в 1066 году Вильям-завоеватель высадился в Англии, он приказал своей армии уничтожить лодки. Он хотел показать им, что обратного пути нет, им оставалось только одно - завоевывать Англию
Spidery: ты это к чему?
Absinth Drinker: брат… я все понимаю, но… я выбрасываю твою порнуху”

Absinth Drinker: kuule
Spidery: mis?
Absinth Drinker: kui aastal 1066 William Vallutaja maabus Inglismaal, käskis ta oma sõjaväel laevad ära hävitada. Ta tahtis neile näidata, et tagasiteed ei ole, jääb üle vaid üks — Inglismaa vallutada
Spidery: no ja mis siis?
Absinth Drinker: tead… ma saan kõigest aru, aga… ma kustutan siiski kõik su porno ära

Ann: если бы ты мог написать мне только 4 сообщения, что бы ты написал?
Immortal: ну что ты очень классная
Immortal: блин, всего три осталось
Immortal: то есть два
Immortal: бля

Ann: kui sa saaksid mulle ainult 4 sõnumit kirjutada, mida sa kirjutaks?
Immortal: noh, sa oled väga stiilne
Immortal: kurat, nüüd jäi ainult veel kolm tükki järgi
Immortal: s.t kaks
Immortal: persse

Мариша: ВСЕМ ПРИВЕТ!!!!!!!!!!!!!!!!!!
ktulhu: нажми на кнопку Caps Lock
Мариша: О, СПАСИБО!!! ТАК СТАЛО НАМНОГО УДОБНЕЕ!!!!!
ktulhu: бля!

Mariša: TERE KÕIGILE!!!!!!!
ktulhu: vajuta Caps Locki
Mariša: OOO, TÄNAN!!! NII ON TÕESTI PALJU LIHTSAM!!!!!
ktulhu: kurat!

Registreerumine

TOEFL-it saab teha ka Eestis umbes kord kuus, kuupäevi vt siit.

Kuna testitulemused peavad jõudma ülikoolidesse enne sisseastumisavalduse esitamise tähtaega, tasub see test võimalikult aegsasti ära teha, mina näiteks tegin nii TOEFL-i kui GRE oktoobris. Ja tulemused kehtivad paar-kolm aastat, vt ETS saidilt lähemalt. Seega saab ka mitu aastat järjest samu tulemusi kasutada.

Registreerumine iseenesest on lihtne — lähed ETS saidile, täidad vastava avalduse, maksad tasu krediitkaardiga ära ja ongi tehtud. Siis saad ka meiliga kinnituse ja saad ETS-i saidil kasutajakonto, kust saad oma testikuupäevi, tulemusi jms vaadata. Tulemused saadetakse lisaks ka postiga koju ja otse ülikoolidesse, mille registreerimisel ära märkisid. Hiljem saad veel samalt saidilt täiendavatesse koolidesse saata.

Vorm ja sisu

Testi vorm ja hindamine on aja jooksul muutunud. Kui ma kümme aastat tagasi esimest korda TOEFL-it tegin, oli see paberil. Kõik kutsuti ühte suurde ruumi kokku, anti küsimuste ja vastusemärkimise vihikud kätte ja kuku aga pliiatsiga õigeid vastuseid märkima. Kuulamise osa käis nii, et kassettmakilt lasti kõigile korraga sama juttu ja muudkui kuula.

Nüüd on TOEFL-i põhiliseks vormiks iBT ehk Internet-Based Test. Testi tehakse nüüd arvutiklassis ja hiirega klõpsides. Kuulamine käib isiklike klappide kaudu ja lisandunud on ka rääkimise osa. See tähendab, et saad testi teha rohkem isiklikus tempos ja ei sõltu niipalju teistest. Loomulikult kehtivad siiski üldised ajapiirangud testi eri osade pikkuse osas.

Nagu ETS saidilt saab lugeda, on testil neli osa: Reading, Listening, Speaking, Writing. Iga osa sisu ongi just täpselt selline, nagu nimi ütleb

Ettevalmistus ja kodutöö

TOEFL mõõdab “tavalist” inglise keele oskust nii kõnes kui kirjas, keskendudes akadeemilisele keskkonnale. Nt on erinevates testi osades palju juttu eksamitest, kodutöödest jms. Siiski ei ole seal midagi erilist ja seetõttu ei oska ka soovitada mingit erilist meetodit, kuidas TOEFL-iks “õppida”. Parim õpe on see, kui on olnud võimalust inglise keelt kõvasti koolis õppida või tööalaselt või vabal ajal praktiseerida.

Kindlasti aga tasub väga tõsiselt süveneda ETS-i saidi kõikidesse osadesse, mis puudutavad TOEFL-i administreerimist ehk reaalset testimisprotseduuri. Kõik pakutud näited tasub läbi teha ja materjalidega tutvuda — sealt saab päris hea ülevaate, kuidas testipäev reaalselt välja näeb ja mis arvutis toimuma hakkab. Saab teha ka peaaegu täies mahus näitetesti. Kui on soovi, saab lasta selle raha eest koguni ka ära hinnata, et juba enne reaalset testimist enda umbkaudne tase teada saada.

Kuna minul on olnud võimalust inglise keelt kõvasti igapäevaselt kasutada, ei hakanud ma eraldi keeleõppega vaeva nägema ja eriti TOEFL-i pärast ka ei muretsenud. Ja polnud ka põhjust — mõlemal korral, kui olen TOEFL-it teinud, olen saanud suht kõrge tulemuse.

Testipäev

Testipäeval lähed testimiskeskusesse kohale. (Minul näiteks oli kõige lähem testimiskoht Bonnis ühes kutsekooli moodi asutuses.) Kaasa tuleks võtta pass — ID-kaardist ei pruugi piisata, kuna USA ja selle ülikoolid ning MTÜ-d ei pruugi ID-d pidada piisavalt kõvaks dokumendiks. TOEFL-i administreerimine käib ideepoolest kogu maailmas ühte moodi. See tähendab näiteks, et kogu suhtlus kohapeal käib inglise keeles ja eesti keeles ei ole mõtet lisainfot küsida. Kohapeal pead täitma miski konfidentsiaalsuspaberi, mis räägib sellest, et sa testi sisu kohta kellelegi midagi ei avalda (seetõttu ei saa ma loomulikult siinkohal ka täpsemalt küsimuste sisust rääkida, aga ega seal näitematerjalidest suurt midagi erinevat ei ole). Kõik oma asjad jätad “ettevalmistusruumi”, päris testiruumi, kus arvutid on ja asi reaalselt toimub, ei tohi mitte midagi kaasa võtta peale testijate poolt antud mustandipaberite ja kirjutusvahendi. (Meile küll tehti erand ja lubati veepudel võtta.) Ja siis lähedki testima

Nagu iga testi ja eksami puhul, nii ka siin ei ole viimasel minutil võimalik enam midagi päästa ega õppida. Kõige tähtsam on rahulikuks jääda, mitte paanikasse sattuda ja teha lihtsalt nii, nagu “torust tuleb”. Oluline on jälgida nii eksamineerijate kui arvuti antavaid juhendeid ja instruktsioone — näiteks mis testi osasse saab hiljem tagasi pöörduda ja kuhu mitte. Kindlasti tuleb ka aega jälgida, kuna seda ei ole üldse ülemäära. Minul järjest klõps-klõps-klõps meetodiga tehes jäi aega üle, aga kes on inglise keeles nõrgem ja peab rohkem mõtlema, sellel võib vabalt ajast puudus kätte tulla, nii et tasub oma tempot igas testiosas planeerida ja jälgida.

Tulemused

Tulemusi kohe teada ei saa — need saadetakse hiljem postiga koju. Ei mäleta, kas meiliga ka tulid, igatahes sealtsamast TOEFL-i saidist saab neid veebis ise vaadata. Väga kiiresti oodata ei maksa — mõned nädalad läheb aega.

GRE

GRE (Graduate Record Examination, ametlik kodukas) on märksa raskem ja huvitavam test kui TOEFL tegu on siis spetsiaalselt magistri- ja kõrgema taseme õppesse (inglise keeles on kõigi nende ühine nimetaja “graduate school”) sisseastumisel kasutatava testiga, jällegi peamiselt USA-s.

GRE-l on mitu varianti. Üks variant on “GRE General Test”, mis sobib kasutamiseks kõigil erialadel. Lisaks on olemas “Subject Testid”, mis on erialaspetsiifilised. Sisseastumistingimusi lugedes tundus mulle, et Subject Teste nõutakse pigem doktoriastmesse sisse astumisel ja sealgi valikuliselt ja mitte kohustuslikult. Seega ei oska ma Subject Testide kohta absoluutselt mitte midagi rääkida ja kogu alljärgnev jutt on General testist.

Registreerumine

Käib samamoodi nagu TOEFL-i puhul — lähed ETS-i saidile ja muudkui registreerud. GRE-d ei paista Eestis teha saavat — lähimad testikeskused, kuhu Eesti kodanikud viisata ja mugavalt saavad, asuvad Soomes ja Leedus. Mina tegin Frankfurdis. GRE puhul ei ole ka veebikeskkonda, kust hiljem otse tulemusi näeks ja lisamaterjale saaks nõutada, nt täiendavatesse koolidesse tulemusi saata. Küll aga saab kasutada telefonisüsteemi, kuhu helistades robot-tädi vastab ja laseb tulemusi kuulata ja koolidesse juurde saata — aga kõik see on loomulikult tasuline. Igal juhul tasub hoolega alles hoida kogu kommunikatsioon, mida GRE-ga seoses saad, näiteks peale registreerimist saabuv kinnitusmeil. See sisaldab ühe olulise parameetrina ID-numbrit, mille alusel telefonis robot-tädiga edaspidi suhelda saab.

Vorm ja sisu

GRE-d tehakse tänapäeval arvutitestina (computer-based test). Samamoodi nagu TOEFL-i puhul arvutiklassis.

Testi täpne vorm võib muutuda, hetkeseisu kohta saab jällegi ETS-i saidilt täpsemalt infot. Aga üldjoontes on seal kolm osa: Analytical Writing, Verbal ja Quantitative. Alljärgnevalt asjade seisust nii, nagu need eelmisel aastal minu ettevalmistusmaterjalide põhjal olid.

Analytical Writing tähendab kirjutist etteantud teemal ja argumendi analüüsi. Antakse ette kaks teemat, mille vahel saad valida, ja pead panema kokku analüütilise, struktureeritud kirjutise. Aega on mõnikümmend minutit, nii et mingit erilist romaani ei ole mõtet hakata kirjutama. Teine osa analytical writingus oli veelgi huvitavam: antakse ette tekstilõik, milles sisalduvat argumentatsiooni pead kriitiliselt analüüsima. Näiteks hetke näitematerjalides on üks selline lõik.

Discuss how well reasoned you find this argument. The following appeared in an editorial in the local newspaper of Workville.
“Workers should be allowed to reduce their workload from 40 to 25 or even 20 hours per week because it is clear that people who work part-time instead of full-time have better health and improved morale. One store in Workville, which began allowing its employees to work part-time last year, reports that fewer days of sick leave were taken last year than in previous years. In contrast, the factory in Workville, which does not allow any of its employees to work part-time, had a slight increase in the number of days of sick leave taken last year. In addition, a recent survey reports that most of the store employees stated that they are satisfied with their jobs, while many of the factory employees stated that they are dissatisfied with their jobs.”

Siin võib leida mitmeid kriitika kohti — nt et töö iseloomud ja meeskondade suurused neis kohtades on erinevad. “a recent survey” — mis tähendab “recent”? Kas näiteks on olemas ka võrdlus eelnevate perioodidega ja teiste samas valdkonnas tegutsevate firmadega? Kuidas on töötajate käibega, äkki näiteks poest käib hoopis rohkem rahvast läbi aasta jooksul? Jne jne jne.

See osa oli väga huvitav nii ettevalmistuse kui testi ajal, sest pani kirjutamisest jällegi kord uutmoodi ja struktureeritumalt mõtlema. Isegi siis, kui pole plaanis GRE-d teha, võib neid näiteid vaadata ja mõttes harjutada, kuidas esitatud väidetega vaielda.

Verbal on nagu TOEFL-i “reading” osa, aga väga-väga palju kirvem. See oli GRE puhul minu jaoks kindlasti kõige raskem osa ja ka selle tulemus oli kõige nõrgem. Sisuliselt on tegu sõnavaratestiga — sünonüümi ja antonüümi leidmine jms elementaarsed asjad, aga kasutatav sõnavara on niivõrd esoteeriline, et minul tuli küll tehes iga teise sõna juures selline tunne peale, et “no mida kuradit” tihti just seda eeldataksegi, et sa pole pakutavat sõna elu sees varem näinud ja seega pead ajud pooleks mõtlema, et mida see küll tähendab. Näiteks aitab morfoloogiline analüüs, et saada aru, kas sõna on tegu- või nimisõna või veel miski muu, ja lisaks ka ladina keel, mis tihti aitab teaduslike sõnade tähendust mõista. Aga ma polnud selles eriti edukas.

Quantitative on sisuliselt keskkooli matemaatika, kus lahendad erinevaid algebra-, geomeetria- jm ülesandeid. Kindlasti tasub tutvuda selle õppematerjaliga, mis on vajaminevate teadmiste kiirülevaade. Üldjoontes vastab Eesti keskkooli matemaatikale ilma selle esoteerilisemate osadeta — ei pea integraali ega funktsiooni tuletist võtma vms Samas tundub, et mõni asi on selline, mida Eesti programmis pole (aga mis on eelnevate teadmiste põhjal kergesti omandatav), samuti muidugi vajab inglisekeelne terminoloogia harjumist.

Quantitative-osa oli suhteliselt kirves ja tihti jäin ka ajahätta, aga sellegipoolest tuli selline hea deja vu tunne — “kurat, mulle meeldib seda asja teha”. Matemaatika meeldis mulle koolis alati ja hea oli ebamäärase umbluu juurest pöörduda tagasi abstraktsesse arvutuste maailma, kus ei ole näiteks keeleprobleeme, kui põhitermineid valdad. Tegelikult ma vist ikka olen kogu aeg tahtnud pigem inseneriks kui mingiks humanitaariks saada ja GRE matemaatika osa oli hea võimalus sammuke sinnapoole astuda.

Ettevalmistus ja kodutöö

Kõige eelneva kohta on ETS-i saidil olemas väga põhjalikud juhend- ja abimaterjalid ning harjutustestid. Neisse kõigisse tasub täie tõsidusega suhtuda ja kõik pulkadeni läbi töötada — otsi märksõna “Test Preparation”.

Registreerumisel lubavad nad sulle saata POWERPREP-nimelise tarkvara, mis testiks valmistuda aitab. Sellele ei tasu lootma jääda — näiteks minu puhul saabus ta kohale mitu nädalat peale tegeliku testi sooritamist aga pole hullu, sest sama asja saab nende saidilt ka tasuta alla laadida. Sisaldab siis mitut reaalset harjutustesti, mille kohta sulle ka sealsamas tulemuse kokku arvutab.

Kõige konkreetsemalt on kindlasti võimalik valmistuda quantitative matemaatikaosaks. Tasub allalaadida Math Review (eelviidatud õppematerjal) ja kusagilt aju sügavustest välja kaabitseda keskkoolimatemaatika riismed ning asuda muudkui asja kallale ja ülesandeid läbi teha.

Nagu TOEFL-i puhul, nii ka siin — kui raha ja aega on, ei tasu häbeneda tasulise “eeltesti” tegemist, kus saad reaalse testi “mängult” läbi teha ja see ka reaalselt kõigis kolmes osas ära hinnatakse. Nii saad ilma mingite täiendavate kohustuste või tulemusteta enda tasemest aimu.

Testipäev

Nagu TOEFL-i puhulgi — pass kaasa, suurt midagi muud pole vaja, ja õigeks ajaks (pigem varem kui hiljem) testimiskeskusesse. Isiklikud asjad jätad teise ruumi maha ja asud aga arvutis nugistama.

Kuna testi tase on kõrgem ja test ise raskem kui TOEFL, on siin märksa suurem tõenäosus ajahätta jääda, seega tasub pilk ajal peal hoida (arvutis olev testiprogramm näitab seda alati ise, kella pärast pole vaja muretseda).

Verbal ja Quantitative osade puhul lööb arvuti mitteametliku testitulemuse kohe peale lõpetamist ette, seega saad sealsamas enam-vähem teada, kuidas läks (minu puhul oli ametlik tulemus lõpuks sama mis mitteametlik, seega näed suht “õigeid” numbreid). Analytical osa hindavad inimesed ja sellega läheb kauem aega. Igatahes lõpuks saadetakse tulemused postiga koju. Aga juba varem võid need tulemused ka telefoni teel teada saada — otsi GRE saidilt, kuidas saada “score report by phone”, ja jälgi juhendit. Inimesega rääkima telefonis ei pea, alati on juhendajaks robot-tädi, kes reageerib su klahvivajutustele. Krediitkaart tasub ligi hoida, sest telefoniteenus on tasuline ja küsitakse krediitkaardi numbrit.