“Cathedral of Learning”. See ei ole CMU hoone, vaid lähedaloleva University of Pittsburghi oma. See pidi olema maailmas kõrguselt teine ülikoolihoone — ainult Moskva Riikliku Ülikooli hoone on kõrgem.

Mälestusmärk vilistlasele, kes oli “Challengeri” kosmosesüstiku pardal, kui see 1986 hukkus.

Natuke avarat ruumi ja selle taga “University Center” ehk administratiivkeskus.

Kaubanduskeskuses leidsin tekid ja padjad üles, aga terminoloogia osas jäin hätta. Nimelt paistab, et sellist mõistet nagu “tekikott” siin maal eriti ei tunta ega kasutata????? Tavaline värk on see, et magad tekiga, kus on siis lina all, aga öösel läheb see kõik ju sassi ja ilgelt tüütu on sättida. Aga ma ostsin siiski esmavajaduseks miski õhema teki, padja ja linade komplekti. Hiljem tuli välja, et komplekt oli abiks — näiteks mul oli Eestist küll padjapüür kaasas, aga see oli ostetud padja jaoks natuke liiga väike ja tuligi kasutada ostetud komplekti koosseisus olevat padjapüüri.

Esmaspäeval suurt midagi muud ei teinudki, vist tulin koju ja vedelesin niisama. Ilm oli kah kehvapoolne, sadas. Üldse on siin ilm suht heitlik ja kohalikud ütlevad, et tegu ongi aasta kõige kuumema ajaga. Nimelt on ühest küljest kogu aeg kuum, mitmel päeval on olnud 30-35C. Ja kuna linna ümber on palju suuri jõgesid, on ka suht kõrge õhuniiskus. Nii et kui oled Eesti jahedusega harjunud, siis on natuke raske taluda. Aga teisest küljest on kohati päris tugevad vihmad ja paugutab kõvasti äikest. Uudistes on tihti teema, kuidas kõrvalosariigis Ohios käivad praegu kõvad uputused. Neid uudiseid vaatan suht murelikult. Õnneks ükski uputus või troopiline torm ei ole siia jõudnud ja loodan, et ei jõua ka, kuigi nädal enne minu saabumist oli ühes õppehoones siiski uputus olnud. Aga loodame, et enam ei tule ja pigem keerab rahulikult varsti sügiseks ära. Algavaks nädalaks lubatakse siiski veel 25-30C kanti sooja päeval.

Teisipäev

Teisipäevast reedeni kestis ametlik MHCI programmi sissejuhatus, mille käigus õppetöö, osakonna ja üksteisega tuttavaks saime. Võib vist öelda, et edukalt, sest vähemalt tean nüüd enamiku kursuslaste nimesid.

Formaalselt võttes olen mina siis MHCI (Master of Human-Computer Interaction) prgorammis. See kuulub HCII alla (Human-Computer Interaction Institute). HCII omakorda on osa SCS-ist (School of Computer Science), mis on osa Carnegie Melloni ülikoolist. Ja HCII ise on jagatud kahe hoone vahel. Õppejõudude kabinetid ja suur osa õppetööd toimub ülikooli põhicampuse koosseisus olevas Newell-Simon Hallis, aga suure osa jõudeajast veedavad MHCI liikmed hoopis ühes teises majas, mis asub campusest 5 minuti jalutustee kaugusel ja mille nimi on 300 South Craig Street. Ruumiprobleem pidi olema siin sama aktuaalne nagu kõikjal mujal, ei ole nii, et tippülikoolil ei ole ühtegi muret Samas eraldiolevas majas asuvad ka “projektiruumid”. Ma saan aru, et õppetöö käigus teeme hulga grupitöid ja siin on selline korraldus, et igale grupitöö grupile on eraldatud oma kabineti/koosolekutoa moodi ruum, kus on olemas kõik vajalik varustus (tahvlid, telefonid, projektorid jms) ja kus saab siis oma tegemisi toimetada.

Aga teisipäeval oli siis hommikust õhtuni jututuba, kus kursuse liikmed kuulasid, mida programmijuhid, õppejõud ja muidu tegelased meile rääkisid. Aga kõigepealt saime omavahel tuttavaks.

Kokku on meil kursusel umbes 40 inimest. Üsna kirju seltskond, mis mõnevõrra erineb üldisest grad studentite koosseisust, mida ma eelmisel nädalal nägin. Enamus inimesi on Ameerikast. Mõned üksikud on Hiinast ja Koreast ja neistki on osa tükk aega USA-s elanud. Indiast on üks poiss ja üks tüdruk. Euroopast oleme mina ja siis üks saksa poiss. Lisaks on veel kolm vahetusüliõpilast Portugalist, kellel on mingi huvitav ühendatud programm Carnegie Melloni ja Madeira ülikooli vahel. See seisneb selles, et nad õpivad pool aastat (jõuludeni) Carnegie Mellonis, edasi õpivad Madeira ülikoolis ja kokkuvõttes saavad mõlemast ülikoolist MHCI kraadi. Kaks kärbest ühe hoobiga, päris mugav. Loe lähemalt siit sellest Madeira värgist. Aga ma saan aru, et see ongi Carnegie Melloni strateegiline suund, mis eelmisel nädalal välja hõigati — et nad tahavad oma tegevuses ülemaailmseks laieneda ja neil ongi juba mitmel pool maailmas oma campused või laboratooriumid asutatud ja jätkavad seda tegevust.

Aga kui veel kursusest rääkida, siis kirju on seltskond ka õppetegevuse poolest. Kõige rohkem on minusuguseid tegelasi, kes nüüd alustavad ja loodavad aastaga valmis saada. Siis on juba nimetatud vahetusüliõpilased Portugalist. Siis on osa tegelasi, kes osalevad programmis “poole kohaga”, töötamise kõrvalt. Osa alustas praegu, osa kandub eelmisest aastast üle. Ja siis neljas seltskond on asi, mida kutsutakse “accelerated masters” — see on järjekordne “kaks kärbest ühe hoobiga” variant, kus juba CMU bakalaureuseõppes inimesed otsustavad, et tahavad MHCI programmi läbida. Ja siis nad võtavad juba bakalaureuse jooksul MHCI kuruseid ja suvel teevad kah kursusi ja lõpuks õpivad meiega koos ainult ühe semestri kuni jõuludeni ja ongi magistrid valmis. Ühesõnaga paindlikkust on siin programmides päris palju, osale kas täis või poole ajaga, nii kuidas endale parajasti mugav on. Osal inimestest on näiteks päris hea diil, kus nad käivad poole kohaga tööl, poole kohaga õpivad ja firma maksab neile palka ja õppimise kah kinni. Ju siis on nii head töötajad, miks mitte.

Aga oluline osa teisipäeva hommiku juttudest käsitles veel kohustuslikke ja valikaineid. Siin on selline värk, et osa aineid on kõigile kohustuslikud ja neile lisaks pead veel võtma hulga valikaineid. Ja lisaks sellele olid programmis kolm eeldusainet, mis pidid olema enne siia tulekut läbitud — Computer Science, Design ja Statistics. Minul oli neist tehtud ainult CS osa, mille osas võis esitada ühe endakirjutatud programmijupi. Designi ja Statisticsi osas pean siis aineid juurde tegema, kusjuures osa neist läheb ka valikainetena kirja. Ja õppekoormust arvutatakse Carnegie Mellonis väidetavalt ainulaadse süsteemi alusel, kus “ainepunktide” arv tähendab väidetavalt tundide arvu, mida nädalas reaalselt õppetööle kulutad. Osa neist siis loengutes ja osa iseseisvas ja grupitöös. Näiteks Tartu Ülikooli nelja-aastases bakalaureuses oli kokku vaja koguda 160 AP, mis tegi 40 AP aastas ja 20 AP semestris. Aga siin käib arvutus teistmoodi ja näiteks selleks sügiseks on mul hetkel kirjas 65 “ühikut” pluss üks teadmata minikursus sügise teises pooles. Teoorias tähendab siis see ka 65 tundi tööd nädalas — loenguid ja klassitööd on sealjuures umbes 20 tundi nädalas, ülejäänu siis iseseisev. Ja nad hirmutavad siin pidevalt sellega, kui suur koormus siin ikka on… saame algaval nädalal näha, mis siin siis tegelikult toimub. Õnneks on mul olnud koolis, ülikoolis ja tööl selles mõttes head õpetajad ja ülemused, et sundisid mind kah päris kõvasti töötama ja kuigi tollel hetkel mulle see väga ei meeldinud, siis usun, et praeguseks on piisavalt kogemust, et ka suure koormusega normaalselt toime tulla. Selleks ma ju siia tulingi, mitte niisama vahtima.

Enivei… teisipäeval räägiti veel psühholoogilisest tervisest (et ärge päris ogaraks minge õppimisega, käige ikka vahepeal ka väljas ja trennis jne), turvalisusest (muuseas asub meie osakond ülikooli politseiga samas majas, nii et päris turvaline peaks olema ), aga kõige huvitavam oli karjääriteenistuse jutt. Nimelt on siin tehtud päris palju selleks, et tudengid peale kooli endale ka asjaliku töö saaks. Näiteks juba septembris toimuvad erinevad karjäärikonverentsid, kus ülikooli tulevad kohale eri firmad üliõpilasi jahtima. Paljud neist teevad kohe ka käigupealt intervjuusid jms. Mul pole küll plaanis endale paaniliselt kohe sügisel tööd otsida, aga kavatsen kindlasti seal käia ja osaleda, et oma “turukõlblikkust” testida, ma olen ju tööturult mitu aastat maas olnud ja senised kogemused piirduvad Eestiga, kus pole olnud eriti keeruline tööd saada ja ei tohiks ka edaspidi olla. Huvitav on näha, mismoodi siinne uus kogemus siis eelmisest erineb. Töö koha pealt veel niipalju, et osakond täies koosseisus ja mina sealhulgas on aprillis 2008 Firenzes CHI konverentsil, mis on ühest küljest HCI/CHI valdkonna spetsialistide ja akadeemikute üks suurimaid kokkusaamisi ja teisalt ka võimalus üliõpilastele võimalike tulevaste tööpakkujatega kohtuda. Seda enam, et Euroopas. Kui mul oleks kaks võrdset pakkumist laual, siis ma arvan, et võtaks Euroopa oma. Aga no kõike seda saame veel näha, lõppkokkuvõttes tegutsen ikkagi selle järgi, kuidas asjad jooksvalt välja kukuvad.

Peale teisipäeva ametlikku programmi orgunnisime jooksvalt ka õhtuks väikese kursuse kokkusaamise neile, kes kohale viitsisid tulla. Nimelt on selle piirkonna nimi, kus ma elan, Shadyside, mis on populaarne elamiskoht üliõpilaste seas ja siin on ka üks tänav Walnut Street, mis on populaarne shoppamis- ja hängimiskoht. Siin on hulk ülemise otsa riidepoode, mis vaestele tudengitele eriti huvi ei paku, aga peale selle ka hulk pubisid, baare, restorane ja muidu hängimiskohti. Ühes sellises siis saimegi kokku. Ei midagi fancyt, selline üsna prosta üliõpilaste pubi, plastmassist lauad ja toolid jms. Jõime siis üleval terrassil õlut, aga häda oli selles, et õhtul tuli paar vihmasabinat ka kaela. Osal terrassist oli ka katus peal, nii et siis kobisime sinna alla ja polnud hullu midagi. Ja õhtuks ilusti koju magama.

Kolmapäev

Kolmapäevaks ei olnud mul mingeid erilisi põhjapanevaid tegevusi ette nähtud. Hängisin niisama Craig Streeti majas. Vahepeal oli veel soovijatele osakonna tuur, kus meile näidati osakonna osas kõik olulised asjad ära, näiteks kus on printerid, paberihundid, kohvimasinad jms. Samuti oli ka väike tuur ülikooli campuses, kus rääkisime erinevatest õppehoonetest, raamatukogudest, söögikohtadest jms. Lisaks oli sel päeval ka üks HCI doktoritöö kaitsmine — Sonya Allin rääkis, kuidas videokaamerate ja vastava tarkvaraga võiks saada infarktipatsientide paranemist jälgida. Et kaamerad ja tarkvara suudavad mõõta nende liigutusi ja selle järgi arvestada, kuidas nende paranemine edeneb. Et arstidel on olemas metodoloogia, kuidas patsient peab tegema erinevaid harjutusi ja selle käigus jälgitakse liigutusi ja liigeseid ja lihastegevust ja selle järgi saab paranemist hinnata, ja automaatika abil saaks seda siis näiteks automaatselt patsiendi kodus monitoorida. Huvitav.

Teisipäeva osas jäi veel kirjutamata (jutt seal niigi pikk ), kuidas meile rääkis SCS-i arvutivõrgu ülem, mis SCS-i võrgu võimalusi me kasutada saame. Nimelt siin on mitu eri arvutivõrku. On kõigile Carnegie Mellonis võrk nimega “andrew”, mille kaudu siis kasutad ülikooli intranetti ja wifit ja e-posti jms. Ja lisaks sellele on veel SCS-il oma eraldiseisev võrk oma meiliaadressidega jms. Nii et mitu eraldi võrku, mille vahel peab majandama. Segane lugu. Aga SCS-i võrgust paistab olevat niipalju kasu, et neil on mingid AFS-iga välja jagatud võrgukettad, kuhu peale saab oma kooliasju panna ja millest korralikult varukoopiaid tehakse.

Kolmapäeva õhtuks oli meil ette nähtud veel üks sotsiaalne üritus. Nimelt kõigepealt käisime sõitsime Duquesne’i tõstukiga mäe tippu. Aga sinna sõitsime ühe poisi lahtise Ford Mustangiga. Ilm oli ilus ja kimasime lahtise autoga läbi linna ja ilm oli ilus ja täitsa selline “ameerika filmi” tunne tuli peale Aga no tõstukiga tippu sõites avanes siis hea vaade linnale ja sedamööda, kuidas päike loojus, pandi muudkui tulesid põlema ja kokkuvõttes päris vägev värk.

Peale seda, kui üleval käidud, sõitsime alla tagasi ja läksime bowlingut mängima. Bowling nagu bowling ikka, ainult et mul ei mahtunud sõrmed pallide aukudesse ära, liiga väikesed augud olid. Aga ma sain teistest aru, et see pole mitte mingi Ameerika bowlingu eripära, vaid need pallid olidki kuidagi kummalised. Koht ise oli kah päris naljakas, väidetavalt asutatud aastal 1938. Ma ei teagi, mis ajal bowling üldse leiutati? Igatahes oli koht tõesti suht vanamoodne ja kõige krooniks oli sel päeval veel kantrimuusika õhtu, nii et veeratasime seal kuule siis kantritinistamise saatel. Aga nalja sai kui palju.

Siin on mõned iPhone’iga tehtud pildid eelmainit Mustangist ja linnavaatest sedamööda, kuidas pimedaks läheb. Ja siin näed bowlingupilti, kus umbes pool kursust peal.

Neljapäev

Neljapäeval seisis mul ees individuaalkohtumine magistriprogrammi juhatajaga (Bonnie John, vt siit pilti ja lisaviiteid.) Kogu kolmapäev ja neljapäev oligi nendeks kohtumisteks ette nähtud, igaühel oli temaga 20-minutiline jupp aega. Selle käigus saime ilusti valik- ja eeldusained paika ja jõudsime veel kaks sõna muidujuttu rääkida.

Pärastlõunal olid veel paar “ametlikku” sessiooni ja õhtul oli Bonnie majas pidu kõigile uutele magistriprogrammi ja PhD liikmetele ja professoritele. Maja ise oli minu juurest paarkümmend minutit jalutada, selline kahekorruseline maja väiksema tagaaiaga. Kuna väljas oli suht palav, aga toas veel umbsem, siis enamus aega olime niisama õues ja rääkisime oma kursusega. Mõne professoriga rääkisin kah paar sõna, näiteks Jason Hong, keda ma juba kevadel olin näinud ja kes tegeleb siin osakonnas nt turvateemadega, mis ka mind huvitavad. Rääkisime siis pangandusest, küberrünnetest jms.

Ja muud põnevat polnudki… õhtul kell 9 ilusti koju ja selleks päevaks valmis.

Reede

Reede hommikul saime kõik osakonnas jälle kokku, et nädalast kokkuvõte teha ja kuulata, mida võiks nädalavahetusel teha. Siin on palju huvitavaid parke, muuseume, loomaaedu jms, mida võiks kõiki külastada. Aga etteruttavalt ütlen, et mina isiklikult nädalavahetusel logelesin ja ei käinud kuskil ehk mõni järgmine. Sel nädalavahetusel oli kodus liiga palju tegemist ja tahtsin ka korralikult välja magada.

Igatahes oli osakonnas üks oluline tegevus veel kursuse T-särgi joonistamise võistlus. See on siin iga-aastane traditsioon aasta alguses. Inimesed jaotati suvaliselt gruppidesse ja läkski lahti. Aega anti tund aega. Meid oli neli tükki ja õnneks oli ka grupis disainer olemas, üks neistsamadest Portugali vahetusüliõpilastest, Catarina. Mina väga ei joonistanud, aga aitasin ideedega ja surfasin pildipankades. Kokkuvõttes jäi meie töö seitsmest grupist kolmandaks. Vähemalt medalikoht

Pärastlõunal oli veel sessioon eelmise aasta magistritega, kus anti täiendavaid vihjeid shoppamis-, söögi- ja peokohtade jms igapäevaelu kohta. Ja õhtul tundus mulle juba, et ei toimu suurt midagi, aga siis tuli meil, et siinsed Shadyside’i omad lähevad õhtust sööma ja ma ei näinud põhjust nendega mitte kaasa minna. Siis käisimegi ühes Shadyside’i kohas söömas.

Laupäev

Laupäev oli mul ette nähtud kodusteks toimetusteks. Nimelt käisin ostsin õhukese teki asemele paksema, kuna mulle see õhuke ei meeldinud eriti. Ja öösel sai paksu tekiga tõepoolest paremini magada. Kuigi väljas on palavad ilmad, jahutan õhtul toa konditsioneeriga maha, et parem magada oleks. Aga kuna konditsioneer jällegi müriseb hirmsasti ja segab magamist, siis ööseks lülitan välja. Ja tulles tekikottide juurde tagasi, siis sain poes teada, et siin ongi selline värk, et tekid iseenesest on pestavad ja neid kasutatakse ilma tekikotita. Kuna olid saadaval ainult mingid superluks-tekikotid, mis maksid umbes samapalju kui tekk ise ehk kuskile 100$ kanti, siis selle vihjega hoiti mulle poes hulk raha kokku

Peale tekijahti käisin veel poes söögivarusid täiendamas. Eelmisel nädalal ostsin orgaanilist piima, aga sel nädalal võtsin prooviks tavalise piima. Piimaprotsentidega on kah huvitav lugu. Eestis on ju tavaline protsent 2.5%, aga mujal Euroopa Liidus juuakse piima, mis on kas 1.5% (liiga lahja) või 3.5% (joodav). Aga siin sain jällegi piimaletist piima, mis on 2%, kusjuures ta on “reduced fat” (hetkel ei õnnestunudki tuvastada, mis on siis selle “täisrasvase” piima protsent siin). Aga ka see mitteorgaaniline piim on täitsa joodav. Maitse ei ole päris Milla-piim, nagu Euroopa piimadel, vaid pigem selline, nagu oleks Eesti tavaline 2.5% piim paar päeva seisnud. Ikkagi joodav. Siis ostsin veel erinevaid mahlu ja muid jooke, näiteks dieet-Dr Pepperi. Ma otsustasin, et võtan suhkrutarbimist natuke alla, kuigi aspartaami maitse mulle eriti ei meeldi. Siis õhtul lugesin veel aspartaami võimalikust kahjulikkusest. Ma loodan, et kümne aasta pärast äkki ei leita, et see aspartaami tarvitamine ikkagi oli kahjulik

Laupäeva õhtul oli välja kuulutatud siin lähikonnas palju üritusi, küll aga üks ja teine üritus ja tule muudkui kohale ja üliõpilase ID-ga on odav sissepääs ja joogid tasuta, või siis on terve Walnut Street kinni pandud ja toimub pidu terve tänava ulatuses. Ja ma olin ausõna juba sinna minemas, aga vaatasin aknast välja ja siis äkki selgus, et väljas sajab räigelt vihma ja paugutab äikest. Kuna ma oleks pidanud üritustele kohale jalutama, oleks suht märjaks saanud, ja otsustasin, et tuhka kah, ei ole vaja niipalju ringi kooserdada, küll jõuab ja ongi parem seda õppetöö ajal lõõgastumiseks teha, mitte ainult aasta alguses.

Uus nädal

Uuel nädalal hakkavad siis tunnid ka reaalselt pihta ja läheb igapäevaseks koolitööks, mis peakski sama jutiga jõuludeni välja käima, ainult thanksgivingu ajal kuskil novembris on väike paus. Hetkel on mure, et ma ikka koormusele vastu peaks aga see selgub juba peatselt.

Eks siis koguneski kogu seltskond aegamisi auditoorimisse kokku ja tehti sissejuhatus ja muidugi tervitati ja õnnitleti kõiki. Muuhulgas saime teada, et CMU on USA ülikoolidest ühe suurima välisüliõpilaste osakaaluga ja hetkel vist lausa esimene. Et neil käib MIT-ga vastastikku rebimine, kummal rohkem on (“Vestmann all, Piibeleht peal”) ja sel aastal siis CMU juhib jälle. Ja tehti ka rahvuslik ülevaade, keda kui palju saalis oli (kokku umbes 2000 inimest). Indiast olid umbes pooled, ja siis Türgist, Hiinast, Taivanist ja Koreast igaühest veel mitusada. Ülejäänud riikidest paar-kolm tükki näiteks mainiti ära Saksamaa, Prantsusmaa, UK, Uus-Meremaa, Indoneesia, Nigeeria, Venemaa, Saksamaa… ohh ei mäletagi rohkem. Igaühest neist oli siis paar-kolm inimest. Teisi eestlasi ei paistnud kuskil ja ma ei usu, et magistris või doktoris sisse astumas neid hetkel on. Võib-olla mõni “undergraduate” on? (Euroopas kutsutakse “bakalaureus”, aga siin seda nimetust ei kohta absoluutselt, oled kas “undergrad” või “grad”.) Küll aga tuvastasin näiteks ühe leeduka.

Järgmiseks räägiti meile Intercultural Communications Centre nimelisest asutusest ja pakuti välja võimalus minna tasuta intervjuule, kus keeleoskust tuvastatakse. Junõu, et isegi kui oled TOEFL-i ära teinud ja sisse saanud, ei pruugi väga hästi hakkama saada, ja neil on siis mingid spetskursused järele aitamiseks. Ei tea, kas peaks ka igaks juhuks testima? Siiani pole veel viitsinud registreerida.

Siis tuli väga tähtis sessioon ja tegelikult ainus kohustuslik asi — “Immigration Rules and Regulations”. Räägiti pikalt-laialt viisabürokraatiast ja et mis vorm kuhu käib ja mida tegema peab. Sealt oli minu jaoks kaks olulist järeldust: 1) asi, mis mul segane oli, aga nüüd selguse sai — õppe jooksul on USA-sse korduvalt sisse-välja sõelumine igati OK, kui on I-20 vormil olemas üks ülikoolipoolne allkiri, mis meile samal päeval hiljem ka anti; 2) minu staatusega inimesel on võimalik mingi spetsiaalse õppepraktika sildi all peale õppe lõppu oma valdkonnas USA-s ka aasta aega töötada ilma, et mingit eraldi tööviisat vms vaja oleks. Kasulik teada.

Peale seda tuli väga huvitav jutustus kultuuride erinevusest ja sellest, kuidas inglise keele oskamine ei tähenda seda, et sellest ka igas olukorras aru saaks. Ja et on olemas eraldi Pittsburghi murrak, millest on kohati raske aru saada (mitte et teistest murrakutest oluliselt kergem oleks). Ja et kuidas ameeriklased on ikka individualistid, austavad erinevusi ja kõik põhineb konkurentsil jne. Ja et inimestele ei maksa rääkides lähemale tulla kui üks käepikkus

Oligi käes lõuna aeg, mis seisnes selles, et anti kotiga võileib kätte ja mine söö kus tahad. Sai ka välja minna, kuigi seal oli temperatuur kuskil 30C kanti ja suht niiske, nii et sees oli tegelikult parem olla.

Siis tuli “immigration check-in”, mis seisnes selles, et esitasid aga järjekordselt oma viisad, passid, I-20 vormi ja muud paberid kopeerimiseks, neist tehti koopiad ja löödi vastavasse kohta aga jälle tempel ja allkiri ja nüüd võin ma riigist välja ja sisse sõita muretult.

Pärastlõunal oli veel sessioon “banking basics”, kus üks tädi pangast seletas, kuidas ikka pangandus USA-s käib ja kuidas neid kuulsaid tšekke kirjutada ja nii. Kohe oli näha kultuuride konflikt, sest enamus üliõpilasi oli Eesti-sugustest riikidest, kus areng on võib-olla maha jäänud, aga selle eest on pangandus paremini välja arendatud ja tšekkidega pole keegi eriti kokku puutunud. Näiteks oli tädi väga uhke selle üle, et “wire transfer” tähendab sellist võimalust, et lähed pangakontorisse kohale, täidad maksekorralduse ja siis raha liigub ELEKTROONILISELT ühest pangast teise. Tehnikasajand! Aga see, et võiks teise inimese kontole lihtsalt netipangas raha kanda, on neile siin ikka täielik müsteerium. Kui seda üritada teha, siis paremal juhul lõppeb asi sellega, et nende andmete põhjal genereeritakse aga jällegi elektrooniline tšekk teisele ja võib-olla veel paberil kah takkajärgi. Oehhhhhh.

Teisipäeva pärastlõunal… misasja ma siis tegin??? No näed, ei mäletagi. Aga ei vist midagi erilist — istusin hotellis päikese eest varjus, rääkisin Skype’i ja telefoni kaudu inimestega ja üritasin iPhone’i aktiveerida. Aga kuna wifi hotellis imas, siis võtsin parem hoopis seljakoti jälle selga ja läksin järgmisele üritusele, milleks oli…

… “ice cream social”. See tähendas seda, et kooli juures võtsid järjekorda ja jõudsid jäätiseleti juurde, kust kõigile jäätist jagati, ja sinna ladusid siis moose, siirupeid, kreeme jms peale, nagu aga süda lustis. Seal nägin ka paari inimest oma kursuselt — Steve ja Adam USA-st ja Holger Saksamaalt. (Niipalju kui mina olen tuvastanud, on Holger peale minu meie kursusel ainus eurooplane.) Sõime seal siis jäätist ja rääkisime niisama tühjast-tähjast. Ja nemad läksid veel kuskile edasi, aga mina suundusin kooli wifi levialasse, sest mul oli hirmus tahtmine ikkagi oma iPhone’ile lõpuks hääled sisse panna.

See üritus lõppes aga suht õnnetult, sest online’is registreerimiseks iTunesi kaudu nõutakse USA Social Security Numberi (midagi isikukoodi sarnast) ja krediidiajaloo olemasolu, mida mul muidugi kumbagi ei olnud. Asja uurides sai selgeks, et on ka teine võimalus, nimelt AT&T poodi kohale jalutada ja nendega seal asju ajada, nii et võtsin selle enda kolmapäeva kavasse. Aga teisipäev oli juba üsna õhtus ja seega aeg päev “lukku panna”.

Kolmapäev

Kui teisipäev oli mõeldud ainult välismaalastele, siis kolmapäeval ühinesid meiega ka USA-st pärid grad’id. Aga neid polnud eriti palju, sest kuna kogu see üritus polnud tegelikult kohustuslik, ei viitsinud nii USA-kad kui teised eriti kohale tulla ja kokkuvõttes oli kolmapäeval vähem rahvast kui teisipäeval. Aga saal oli kokkuvõttes siiski täis.

Meid tervitasid siis ülikooli president ja muud tähtsad ametiisikud. Lisaks räägiti näiteks akadeemilisest käitumisest — ma ei teagi, kas “academic integrity” mõistel on mingi hea lööv eestikeelne vaste? Aga igatahes tähendab see seda, et ei tohi plagiaadi ega muude inetustega tegeleda. Ja näiteks rääkis üks direktor loo, kuidas tal on venelasest üliõpilane, kellele oli kooli ajal Venemaal räägitud, et tema kui hea õpilase kohus on koolis teisi järgi aidata. Ja see on täielikus vastuolus Ameerika “igaüks iseenda eest” konkurentsisüsteemiga.

Igatahes siis esines veel “fitness and health director” (kehalise kasvatuse direktor?), selline vahva mutt, kes pani kogu saali kargama oma hommikuse aeroobikatunniga. Ja järgmine väga oluline sessioon oli tervisekindlustusest, millega on siin täielik omaette keemia ja mis nõuab kõrgema matemaatika ja astroloogia valdamist. Maksad teatud raha ja saad siis selle eest kindlustuse ja siis on mingi ufoloogia, mille alusel käib kulude ja maksete arvutus, kui tegelikult kah mingi tervisejuhtum on. Näiteks rasedus. “Getting a child is very expensive.” Aga julgustav uudis oli, et üliõpilastele on tegelikult olemas ülikooli poolt ka kliinik, kus mind vajadusel võtavad vastu miskid perearsti taseme tegelased, kes lihtsamad asjad kohapeal ja tasuta ära lahendada suudavad.

Järgnes lõuna tuntud paberkoti ja võileibadega (sain viimase kalkunivõileiva, minust järgmistele jäi ainult taimetoitlaste variant järgi), siis natuke passimist ja netis surfamist ja siis oli üks sessioon asjadest, millele tähelepanu pöörata, kui võtad korterit või maja üürile. Et mis kohustused kummalgi poolel on ja mis on variandid oma õigust taga nõuda, kui teine pool käru keerab. Midagi põhjapanevat siin ei tundu olevat — nagu ikka, algul maksad ühe või kahe kuu üüri tagatisraha ja siis käitud korralikult jne. Esinejaks oli üks tädi, kes muul ajal tegeleb reaalselt selliste juhtumite lahendamisega, pakkudes mingi MTÜ kaudu juriidilist abi neile, kes seda ise osta ei jaksa. Rääkis, et ei tohi kedagi üürile andmisel diskrimineerida ja kui üks tudeng ütles, et oli saanud üürileandjalt kirja stiilis “kuna olete välismaalane, on teile üür kõrgem”, siis läks selle peale väga põlema ja tahtis kohe asja kohtusse viia

Peale seda olidki selleks päevaks planeeritud sessioonid läbi. Õhtuse ürituseni oli veel aega, aga minul oli selleks pärastlõunaks kokku lepitud üks väga tähtis asi, nimelt pidin üürilepingule alla kirjutama. Läksin siis maja kontorisse, aga selgus, et leping polnud veel valmis ja selle asemel pidin alla kirjutama hoopis esmaspäeval neile antud money orderitele, mis ma olin unustanud allkirjastada. Leppisime ka veel mööbliga seotud detailides kokku ja pidin neljapäeval tagasi tulema.

Seejärel võtsin suuna bussipeatusesse, et sõita kesklinna AT&T poodi. Tahtsin näha, kas minusugusel välismaalasel on üldse võimalik iPhone käima saada ja kuidas see käib. Ma olin enam-vähem välja raalinud, kus bussipeatus on ja mis bussiga linna saab, aga loomulikult panin ikkagi pisut mööda ja esimene buss läks võssa aga ma tuvastasin kohe, et ta sõidab valesse kohta, ja läksin natuke tagasi ja võtsin teise (õige) bussi.

Pood oli täitsa sümpaatne ja mind võttis üks neiu vastu, kes kohe sai aru, mis mu probleem on, ja oskas ilusti juhendada ka, mida teha tuleb. Pidin neile $500 tagatisraha maksma, mille peaksin kuue kuu pärast tagasi saama, kui ilusti arveid maksan. Ja siis ta juhendas ka, kuidas iTunesis värk ära aktiveerida. Nii et lootus telefon käima saada oli täitsa olemas.

Kuna tänav, kust ma bussiga tulin, oli ühesuunaline, siis nii lihtsalt tagasi ei saanud. Pidin sõitma kesklinna ja sealt võtma järjekordse järgmise bussi ja sellega hotelli tagasi kimama. Hoolimata jurast wifist sain nüüd iPhone’i kohe ka aktiveeritud. Ja on täitsa abiks aparaat ja nüüd saan siin kohapeal jälle helistada. Panen siia ka paar suvalist pilti, mis ma tänaval tema sisseehitatud fotokaga tegin. Pilte ei ole muidu viitsinud veel eriti üldse teha, peate tekstiga leppima. Aga no aasta aega on ju aega, jõuab veel. (UPDATE: keerasin Flickris midagi tuksi ja kustutasin need ära… peate pilte mujalt otsima. )

Samaks õhtuks oli meile ette nähtud veel üks üritus: “GSA Cookout”. GSA on “Graduate Student Assembly”, midagi üliõpilasesinduse taolist. “Cookout” seisnes selles, et võtsid kooli juures jälle järjekorda ja said papptaldrikule hamburgeri ja natuke salatit. Siis leidsid endale koha laua taga (suur telk laudu-toole täis) ja sõid ja suhtlesid teistega. Aga kuna mul eriti seal tuttavaid ei olnud, siis oli suht igav ja vihma hakkas kah sadama. Lõpuks nägin siiski kursuselt paari tegelast, aga keegi eriti midagi teha ei viitsinud ja läksime sama targalt laiali.

Minul oli selleks õhtuks ette nähtud veel üks tore tegevus, nimelt kolida hotellist oma uue maja külalistetuppa (mul lasti külalistetoas olla seni, kuni korter valmis saab). Võtsin siis aga oma 35 kilo pagasit ja hakkasin läbi linna sikutama seda. Distantsi oli natuke üle kilomeetri, aga kuna ilm oli selline palav, rõske ja niiske, siis võttis tossu suht välja.

Neljapäev

Neljapäeval jätkus programm ülikooli tutvustavate ettekannetega “suures saalis”. Räägiti natuke rohkem sellest õpilasomavalitsusest ja kuidas meile ikka siin igasuguseid üritusi korraldatakse. Ja et kui me ei saa aru, mis asi oli see “GSA Activities Fee” meie arve peal, siis kui me poolaasta lõpus tagasi vaatame ja näeme, millistes astronoomilistes kogustes õlut meile selle eest osteti, siis me oleme tänulikud. No ma ei tea, ma pole veel ühtegi üritust näinud. Ju siis tulevad kunagi hiljem.

Veel räägiti raamatukogust ja “Enrollment Services” teemast ehk sellest, kuidas oma arved korralikult ära maksta ja kust ülikooli ID-kaarte saab jms. Õnneks see mind ei puuduta, aga paljudel inimestel on siin suur kamm sellega, et nad kasutavad mingeid USA õppelaene, aga kuna paberid ei liigu, ei jõua ka laenuandja poolt õigeks ajaks õppemaks ülikooli kohale ja siis on hulk segadust.

Kimasin siis aga jälle maja kontorisse, et lõpuks oma üürileping alla kirjutada, ja saime kõik paberid ilusti jonksu.

Neljapäeva õhtupoolikul võtsin ette veel ühe äärmiselt olulise tegevuse, nimelt otsustasin toidupoe, mis siin piirkonnas pidi olema, ikkagi üles otsida. Inimene peab ju sööma Ja peale natukest otsimist selguski, et pood on kodust umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Väga mugav. Kusjuures Giant Eagle‘ist polnud ma varem midagi kuulnud, ma mõtlesin, et USA-s on ainult üleriiklikud ketid a la Wal-Mart jms. Aga ei, supermarketid on siin ka piirkondlikud, ja Giant Eagle on just nimelt miski Pennsylvania ja naaberosariikide värk. Käisin korra sees ka, tundus täitsa sümpaatne pood olevat. Selline Selveri-tüüpi suurem toidupood. Tööstuskaupu eriti ei olnud, ainult miskid a la puhastusvahendid ja lapid ja hügieen.

Ja alkoholi kah ei olnud, alkoholipoliitika on siin suht range. Viinapoed on toidupoodidest eraldi. Ma ei pannudki tähele, kas toidupoes ehk mingit kergemat õlut oli, aga see oli ka kõik. Ja kuna ülikooli territooriumil liigub ka “undergrade”, kes jäävad alla 21 aasta, millest alates alkohol USA-s lubatud on, siis ülikooli territooriumil üldse ei müüda ega ei tarvitata. Abiks.

See selleks. Giant Eagle’ist omakorda paar minutit edasi jalutada oli veel üks suur väljak McDonald’si ja hiina söögikohtade ja mõne poega (nt Office Depot ja miskid kingapoed). Kuna hamburgereid saan siin veel kõvasti süüa, siis sel õhtul sõin hoopis hiinakat. 4$ eest sai täitsa korraliku söögi, magushapu kana riisiga. Ega ta muidugi oluliselt tervislikum ei ole kui hamburger, aga ega ma seal päris iga päev käima ei hakka kah

Reede

Reede hommikul ei olnud koolist hommikusööki ette nähtud, nii et läksin selle asemel kuskile “Crepes Parisiennes” kohvikusse sööma. Muidu olid head pannkoogid küll, aga räige kirves tuli kokku, miski 9$ peaaegu. Uhhh.

Hommikul pidin veel panka raha sisse maksma, aga loomulikult unustasin enda kontonumbrid ja muud dokumendid koju, nii et pidin bussiga veel edasi-tagasi sõitma ja paberid ära tooma.

Siis mõtlesin, et käin koolis wifi-levialas helistamas, aga reede oli loomulikult see päev, kus Skype kogu täiega panges oli. Tore lugu küll. Lisaks oli veel minu meili- ja veebiserver ja kõik muud asjad kah panges. Nii et totaalne sidekatkestus. Aga ega mul endal suurt midagi teha ei olnud, vilkad töömesilased sebisid ja parandasid kõike. Mina selle asemel hoopis läksin kooli taha lõunat sööma. Nimelt siin on campuse piiri peal üks tänav, kus on teada, et pargivad sellised putka tüüpi bussid, kust müüakse hiinaka tüüpi sööke. Ja konkurents on neil omavahel kõva ja sellest tulenevalt on hinnad OK ja toit on hea. 4$ eest saab väikese portsu, mis on tegelikult minule täitsa paras, mingit liha+riis tüüpi asja. Ja valik on lai, söö või lõhki ennast.

Istusin siis seal, kui läks mööda üks kursakaaslase Steve’i sõber Indiast, kelle nimi on mul meelest ära läinud. Aga ta on selline ebatüüpiline indialane, natuke läänelikum ja jutul ei ole kah eriti india aktsenti juures. Ma olen muidu igati tolerantne ja nii, aga ma ei saa midagi sinna parata, et india aktsent mul lihtsalt kõrva kraabib. Hiina ja hispaania ja kõiki muid aktsente ma kannatan, aga vot india oma hakkab vastu millegipärast. Eks tuleb nendega ikkagi asju ajada ja üle elada. Aga sellel poisil seda ei olnud ja rääkisime jälle niisama tühjast-tähjast. Tema on pärit Bangalore’ist ja töötas Oracle’is. Ma mõtlesin, et kogu India on üks suur kõrb, aga tema rääkis, et kuna Bangalore on suht kõrgel mägedes, siis seal kliima on tegelikult sama mis Pittsburghis ja talle sobib. Ja et kuidas talle on üllatus, et õhtul on kaua valge. Ma selle peale kutsusin teda Eestisse vaatama, mida tegelikult “kaua valge” tähendab

Aga siis helistati mulle juba maja kontorist, et tulgu aga korteri võtmete järgi. Läksin sinna jala ja läbi elamurajooni, kus väiksed majad aedadega, ja juhtus veel üks asi, mida olen siiani ainult filmis või multikates näinud. Nimelt kuskil tagaaias olid lapsed, kes mind kinni peatasid ja küsisid, kas ma limonaadi ei tahaks osta. Ilusti papist tehtud kuulutused olid aia peal ja puha. Maksis 50c. Ja plakati peal oli kirjas, et kõik tulud lähevad Darfuri toetuseks. Darfur mind eriti ei liigutanud, aga noorte daamide ettevõtlikkust (no ega neist üle 10 aasta vana ei olnud keegi) võisin toetada küll. Siis ostsingi laste käest limonaadi.

Majas saingi korterivõtmed lõpuks kätte ja hakata sisse kolima. Käisin vaatasin üle, et kõik OK, aga kauem ei peatunud seal, sest pidi minema järgmisele üritusele.

Järgmine üritus oli kooli poolt korraldatud shoppamisreis Waterfronti shoppingukeskusesse, et kõik saaks enda uude elamisse kohe hulga asju kokku osta. See oli üks päris kõva keskus. Mis meil Eestis on kõige suurem shoppingukeskus… Tartu Lõunakeskus vist? No vot, ja nüüd võtke Tartu Lõunakeskuse maja ja pange selliseid kümme tükki kõrvuti. Umbes nii suur oli kogu see värk. Aga muidugi mitte kõik ühes majas, vahepeal olid ikka autoteed ja parkimised ja väiksemad söögikohad jms. No ikka tõsine kompleks.

Seal oli hulga riide- ja kingapoode ja muud põnevat, aga mind need hetkel ei huvitanud. Mulle anti üle korter, mis oli muidu OK, aga näiteks köök ja vannituba olid tühjad nagu kell. Pliit ja muud seadmed kõik OK, aga mitte ühtegi köögi- ega söögiriista. Nii et pidin leidma koha, kust neid osta. Giant Eagle oli seal ka, aga see oli ainult toidupood, mina läksin hoopis Targetisse, mis tundub olevat selline suurem “kodutarbed + riided” tüüpi pood. Ja leidsingi sealt kõik, mis vaja.

Ja mis ma sain: pesupulber, wc-paber, paberkäterätid, seep, pott, pann, pannilabidas, praetaldrikud, supitaldrik/krõbuskikauss, noad-kahvlid-lusikad, lõikelaud, kööginoad, käärid, veekeetja, dušikardin, prügikotid. Käruga ringi kärutades ja seda asjade kuhja vaadates tekkis tegelikult tõsine mure, et mis kuramuse moodi ma selle kõik koju vean? Kui kassas värk ära pakiti, oli kokku 10 kilekotitäit. Suure surmaga toppisin ennast nendega bussi sisse, aga õnneks õhtul ei olnud buss eriti täis, nii et väga ma kellelegi ette ei jäänud.

Olles värgi korterisse ära tarinud, oli kell küll juba 9 õhtul, aga mõtlesin, et lähen siiski ostan Giant Eagle’ist esmased söögivarud kah ära. Siin on nagu Eestis, et poed on kaua lahti. Giant Eagle näiteks on iga päev kella 6st hommikul südaööni. Mitte ei ole nagu Lääne-Euroopas, kus nädala sees pannakse a la kell 8 õhtul asjad kinni ja pühapäeval ära üldse shoppamisest unista. Aga mina sain siin reede õhtul oma toiduasjad ilusti kätte.

Laupäev

Laupäevaks olime mõne kursavennaga kokku leppinud, et teeks midagi turisti-tüüpi, aga kõik kukkusid järjest ära ja nii läksingi ainult ühe kursavennaga koos linna peale. Õigemini tegime siis tunnise jõekruiisi. Pittsburgh on selles mõttes huvitav linn, et siin saavad keset linna kaks suurt jõge (Allegheny ja Monongahela) kokku ja moodustavad kolmanda, Ohio jõe. See omakorda suubub kuskil kaugemal Mississippi jõkke. Ja kruiis siis sõidabki jupikese mööda kõiki neid kolme jõge ja räägib, mida on ümberringi näha. Näiteks on otse jõe ääres näha ameerika jalgpalli ja pesapalli staadionid, mida asustavad vastavalt kodumeeskonnad Pittsburgh Steelers ja Pittsburgh Pirates. Ühte neist või ka mõlemat tahaks kunagi kindlasti näha. Pileteid pidi raske saada olema, aga proovin siiski. Lihtsalt et ameerika kultuurilist elamust saada. Aga selleks peab keegi kodustatud ameeriklane kaasas olema, kes mängust midagi ka seletada taipab, sest üksi minnes võib värk väga kaugeks jääda

Lisaks on veel disainihuvilistele siin Andy Warholi muuseum, mis pidi olema maailma suurim muuseum, mis pühendatud ainult ühe kunstniku töödele. Klassikalise kunsti osas ma väga suur ekspert ei ole, aga kaasaegne disain- ja popkunst (ja seosed nt reklaami ja meediaga jms) on ju täitsa huvitav. Sinna kindlasti lähen kunagi. Aga ehk talve poole, kui õues enam midagi mõistlikku teha pole.

Õhtupoole kodus tegin järjekordse eksperimendi ja proovisin esimest korda pesu pesta. Iseenesest täitsa mugav süsteem — igal korrusel on pesuruum, kus on majarahvale kasutada tööstuslikud pesumasinad ja kuivatid. Nende kasutamiseks tuleb alt korruselt automaadist eraldi kiipkaart osta ja sinna krediiti peale laadida ja siis masinad iga pesukorraga võtavad natuke raha kaardilt maha.

Laupäeval kuulasin veel eelmist Keskpäevatundi ka õhtusöögi kõrvale (sellenädalast polnud veel üles pandud). Räägiti sellest loost, mis Eestis mõni aeg tagasi üles tuli, kus inimesed panid autodele Eesti lipu külge ja siis millegipärast arvati meedias, et see ei ole sobilik. Mina ei saa sellest eriti aru. Kui need arvajad Ameerikasse tuleks, saaks nad ilmselt infarkti või ajukahjustuse, sest ameeriklased oma lippu armastavad ja topivad seda absoluutselt igal sammul igale poole. On autode küljes kah suuremal ja väiksemal kujul, ja igas suuremas asutuses (alustades Carnegie Mellon University campusest ja lõpetades sellesama Waterfronti shoppingukeskusega) on keset väljakut suur lipumast, kus loomulikult lipp lehvib, ja mida suurem, seda uhkem. Aga sellest Eesti jutust jääb selline mulje, et lipp ja riik on justkui asi, mida peaks häbenema ja ainult paar korda aastas tohib välja tuua, muidu läheb halvaks suurest tarvitamisest???

Siuke värk siis sellel esimesel nädalal. Kokkuvõttes võib rahule jääda, kõik plaanid on täidetud — elamine leitud ja vajalikud poed ka, et elus saaks püsida. Järgmine nädal on siis veel osakonna/kursuse sissejuhatavad üritused ja 27ndal hakkab kool täiega pihta.

Aga täna keegi ütles, et kuule, vaata Google Transiti lahendust. Ja tõepoolest, see on geniaalne aparaat bussireiside planeerimiseks. Paned algus- ja lõpp-punkti sisse ja samamoodi nagu Google Maps annab sõitmisinfo, annab Transit sama marsruudi bussiliinidega. Eriti palju linnu küll veel sees ei ole, aga Pittsburgh on küll ja mulle see praegu sobib.

Tallinn ja Tartu aretavad kah põlveotsas ja kohalike kaardifirmadega koostöös mingeid reisiplaneerimise variante. Aga miks ei võiks selle asemel või kõrval sama info olla ka Google Transitis saadaval? Neile saab infot täitsa saata linnade poolt — kui “Help” klõksida, siis on seal kirjas, mida peab tegema. Kindlasti oleks see näiteks turistide poolt palju kasutatavam lahendus kui mingi näkane kohalik kodulehekülg.

Hei, äkki omavalitsuste e-riigi asjaajajad (näiteks Tartu, seal tegeletakse entusiastlikult igasugu uudsete e-projektidega) võtate asja ette ja viite Tartu kah teiste linnade kõrvale sinna? Saaks turistid ja välismaalased kasutada ja õnnestuks enda e-riiki jälle natuke rahvusvahelisel tasandil upitada.

Lendude ajal ei juhtunud midagi põnevat. Esimese otsa ajal (Tallinn-Amsterdam) natuke keeras kõhus, nii et jätsin jupi hommikusööki (tasuta pakutavat — vot sulle jällegi, Estonian Airi koonrid) järgi ja selle asemel ostsin Amsterdamis hoopis innocenti jogurti-smoothiet. Piimatooted teevad kõhu korda

Amsterdami Schipholi lennujaama polnud ma varem juhtunudki. Ei jätnud mingit erilist muljet, oli ka muidugi jube kolakas suur ja ma enamust ei viitsinud läbi käia. Aga asetus kõik loogiline ja ei midagi muud märkimisväärset (reisimise puhul on see hea märk, sest kui oleks midagi märkida, võib see tihti tähendada, et midagi läks tuksi).

AMS-EWR (ehk Amsterdam-New York/Newark) lend möödus kuidagi sündmustevaeselt jällegi. Kirjutasin natuke tekste ja lugesin Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” läbi. Väga sürr raamat. Ma päris lõpuni ei ühendanudki ära, millest juttu oli, väga palju hästi konstrueeritud vastuolusid igatahes oli seal. Ja koostöös pakutava valge veini ja likööriga tekkis igasugu hulle mõtteid pähe seda lugedes.

USA pinnale jõudsin umbes lõunaks. Hirmus kaua pidi ootama immigratsioonijärjekorras, vist kauem kui mul tavaliselt on läinud, või no mine tea kah. Kuna mul oli nii üliõpilase viisa kui ka kõik muud vajalikud paberid korras, siis võeti aga jälle näpujäljed, näopilt, löödi põmm-põmm hulk templeid paberitele ja valmis.

Ja ennäe imet, isegi pagasit poldud suudetud seekord ka ära kaotada. Ma olen ikka reisi- ja pagasijumalate lemmik, tükk aega pole mingeid jamasid olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Kuna lennu saabumisest oli selleks hetkeks juba hulk aega möödas, olid virgad pagasitöölised kõik kohvrid lindilt juba ammu maha tõstnud ja kuskile nurka suvaliselt hunnikusse visanud, ole aga mees ja mine sikuta oma kohvrid sealt kuhjast välja. Kui USA-sse lennukiga sõita ja mõne siselennuga edasi lennata, on selline komme, et pead oma kohvrid välja võtma, mõnikümmend meetrit edasi viima ja jälle ära andma. Siis üks mees võttis need jälle vastu, mina aga läksin edasi tavapärasesse turvakontrolli. Eks ma olin see päev varem juba mitu korda püksirihma äravõtmist, kotist arvuti välja võtmist ja taskute tühjendamist harjutanud, nii et polnud sealgi midagi keerulist. Aga USA-s on lisanüanss see, et pead ka kingad jalast ära võtma. Siiski, kogu selle kammi peale (ja kuna Eesti aja järgi oli ikkagi juba õhtu, oli mul ka juhe parasjagu koos) suutsin oma passi ja pardakaardi turvamasina juurde maha unustada, aga üks abivalmis kaasreisija märkas seda ja andis need mulle kätte. Aitäh.

Newarki lennujaam on suur, avar, mõnus ja mitte ülerahvastatud. Täielik vastand JFK-le, mis minu viimase kogemuse kohaselt on ikka tõsine peldik, kuna nad teevad seal remonti ja ta oli juba varem niigi ülerahvastatud, nüüd aga on asi palju hullem, vähemalt Delta terminalis oli. Aga Newark on suur ja rahulik.

Tegin siis ka algatust kohalike rahvustoitude söömisega. Pennsylvania ja Pittsburghi kandi kuulus söök on Philly Steak, mis kujutab endast pikliku saia sisse pandud kebabisarnaseid lihatükke koos juustu ja sibulaga. Lennujaamas oli see söödav, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Peab siin kohapeal täiendavat võrdlusmaterjali otsima.

Viimane lend Pittsburghi oli kah sündmustevaba. Lennujaamast võtsin takso ja tulin kogu oma kohvrite ja kodinatega hotelli. Selline apartement-tüüpi hotell on, toad on rohkem korteri moodi. Ainus puudus, et wifi-internett on totaalselt jama ja enamus aega ei tööta või on tatt-aeglane. Aga eks mul oligi plaanis siin ainult mõned päevad olla, kuni endale normaalsema elamise leian.

Igatahes selleks õhtuks, kuna oli esimene päev ja ajavööndite vahetus, läks pilt juba täitsa taskusse ja õhtul läksin pool kümme magama.

Esmaspäev

Esmaspäeval iseenesest mul kooli pool tegevusi ei olnud, programm algab teisipäeval. Aga mul oli endal planeeritud kaks olulist tegevust.

Esiteks pidin hankima sellise väga tähtsa dokumendi nagu CMU ID-kaart. See näitab, et oled üliõpilane, ja avab juurdepääsu erinevatele ülikooli ressurssidele. Mitte vähetähtis boonus on, et saad Pittsburghi ühistransporti tasuta kasutada ja seda olen täna juba ohtrasti teinud ka.

Aga enne oli vaja veel hotellis hommikusööki teha. Mulle anti receptionist mingi pakett, kus sisaldus mingi kaerapudru moodi värk, kuhu tuli vett peale soojendada ja mikrokas soojendada, ja kohvipulber ja filter, millega sai kohvimasinas kohvi teha. Üritasin neid kahte asja siis samal ajal teha, kui äkki käis räige pauk ja aparaadid jäid vait. Selge, korgid väljas. (No mis hotell see ometigi on, kes pakub sellised aparaadid inimestele välja, aga samas korgid on nii nõrgad, et kahe asjaga samal ajal tegemist ei kannata????) Mõne nõrgema närvikavaga inimese oleks selline asi ehk endast välja viinud, aga mina ei heitnud meelt. Kuskil peavad need kuramuse korgid ju olemas olema, mõtlesin. Nii oligi ja leidsin nad kuskilt kapist üles. Kerge nuppude lülitamine ja saingi voolu tagasi. Nüüd olin targem ja tegin asju ühekaupa. Ja peale sööki siis kooli poole kaardi järgi.

Kaardi hankimine iseenesest oli lihtne, lähed lihtsalt vastavasse kabinetti kohale, täidad avalduse. Kui kõik klapib (arvutist vaadatakse järgi, et oled ikka õige inimene), tehakse klõps sealsamas pilt ka ära ja kaardiprinter prindib kõmm kaardi välja ja ongi tehtud. Nüüd mul ongi CMU ID-kaart olemas ja tunnen ennast täisväärtusliku üliõpilasena.

Kaardisabas nägin ka kaasüliõpilasi. Miskipärast sel hetkel olid seal ainult indialased ja korealased ja muud eksootilised tegelased, valged inimesed olid rõhuvas vähemuses. Valged on vist, nagu Eestiski, läinud mujale koolidesse ärijuhiks õppima.

Teine tegevus peale ID saamist oli endale korteri hankimine kogu ülejäänud aastaseks õppeperioodiks. Kuna minu jaoks oli oluline nii korteri otsimisele kui ka edaspidisele majandamisele võimalikult vähe aega ja närve kulutada, otsisin välja pigem suuremad pakkujad ja ei viitsinud üksikute kuulutustega tegeleda. Võib-olla oleks sealt saanud midagi huvitavamat ja ilusamas majas või nii, aga mina eelistasin selliseid pakkujaid, kes suudavad ka reaalselt reageerida, kui midagi näiteks tuksi läheb. Nii et siin on mõned suured majad, mida haldab mingi megasuur haldaja, kellel ka kohapeal office on ja mis ongi tervikuna minusugustele välja üüritud.

Aga esimeses majas, kuhu läksin, ei tahetud üldse toru tõsta ja kedagi polnud kohal. Saatsin nad siis kukele, sest kui nad juba müügiks ei taha toru tõsta, siis pole neist ka edaspidi midagi loota. Aga teises kohas võttis mind üks vanem tore daam vastu, kes ka ise seal majas elab, ja saime täitsa kaubale. Näitas mulle kortereid ja otsustasingi pikemalt mitte möllata ja tegime diili, et kolin selle nädala lõpus või järgmise algul sisse, niipea kui nad pisiremondi tehtud ja mööbli sisse saavad.

Nüüd avanes mulle suurepärane võimalus tutvuda USA finants- ja pangandussüsteemi võludega. Nimelt nüüd oli vaja tasuda lepingutasu ja deposiit. Seda aga ei saanud teha sularaha ega kaardimakse kujul, nagu mina pakkusin, vaid oli vaja tšekki või rahakaarti. (Või mis on “money orderi” eestikeelne nimi?) Seega paluti mul kuskilt hankida vastavates summades “money orderid” ja tagasi tulla. Tädi ütles veel, et saan seda teha kohalikus kaubanduskeskuses, mis asub “vasakule, paremale ja siis nurga taga”. Aga kuna ma seda üles ei leidnud, siis otsustasin kesklinna poole tagasi minna ja mõnest pangast vastavad bumaagad hankida.

Esmane optimism haihtus, kui ühest pangast teatati mulle, et päris nii et saa, et toote raha ja saate money orderi vastu. Ikka konto peab olema. Mõtlesin, et tuhka kah siis, nagunii ülikooli poolt on soovitatud, et pangakonto oleks mõistlik teha. Läksin siis vastavasse panka.

Pangas oli tore üllatus järjekorrasüsteem. Eestis käib pangas ja lihaletis mõlemas asi nii, et võtad aparaadist järjekorranumbri ja siis lööb selle varsti ette ja on sinu kord. Aga minul oli nii, et läksid panka sisse, laua peal oli paber ja seal juures juhend: “kui soovite kontot avada, pange nimi siia paberile kirja ja oodake, keegi tuleb tegeleb teiega”. Nii käiski. Paned aga nime paberile kirja ja siis see teenindaja, kellel järgmisena vaba hetk oli, tuli ja võttis aga järgmise tegelase ette.

Tegin avalduse ära ja sain oma konto kätte. Aga siin maal käivad rahaasjad ikka väga kummaliselt. Näiteks on ju põhiline arveldusvahend pangatšekk. Ja sellega seoses on siis arendatud välja terve joru teenuseid, kus saad Internetist vaadata enda välja antud või vastu võetud tšekke arvutisse sisseskaneeritud kujul. No mis mõte sellel on???? Miks te, inimesed, kaardiga ei maksa, kui sularaha ei kõlba? Aru ma ei taipa, kuidas see majandus ja arveldussüsteem siin üldse püsti püsib…

Ja järgmisel nädalal saan siis ka pangakaardi ja Internetipanga kätte, saab näha, mis imeloomad need veel on.

Nüüd sain lõpuks ka oma õnnetud money orderid kätte. Kõigepealt pidin pangast välja sularahaautomaadi juurde kõmpima ja hunniku sularaha Eesti kontolt välja võtma (otse kaardilt muidugi ei olnud pangas võimalik võtta, eksole), siis deponeeriti see raha mulle kontole ja järgmisel hetkel käänati sellest osa money orderiteks. Arvelduspeavalitsus. Oeh. Money order on selline tšeki moodi paber, ainult saaja ega maksja infot pole peal. Ei teagi, miks selline dokumendiliik hea on, peaks uurima, kuidas see värk kõik siin toimib, aga kindlasti saan ka edaspidi sellega kokku puutuda. Vahva.

Võtsin siis oma money orderid ja kimasin üürileandja juurde tagasi ja leppisime edasises kokku. Et kolmapäevast paigutavad nad mind kuskile oma külalistetuppa ja järgmise nädala algusest saan siis päris korterisse sisse. Kõlab julgustavalt, siiani on kõik selle korterivärgiga igatahes normaalselt kulgenud.

Maja ise on koolist 1.6 miili (2.5 km) kaugusel. Ja bussiliiklus täitsa toimib. Päris iga päev ei viitsi seda vahemaad jala käia, aga samas kui surmahäda käes, näiteks jääb kuskile öö peale ja bussid enam ei käi, on jala mindav küll.

Peale seda oli kell juba kolm ja premeerisin ennast eduka tegevuse eest ühe lõunasöögiga mingis Tai kohas. Sealiha ingveriga ja riisiga, kõlbas. Ausõna, kui korteri värk korda saab, käin edasi trennis positiivne on see, et uues majas on jõusaal ka kohapeal olemas — et kui mõni päev kooli ei ole ja ei viitsi kooli jõusaali minna, saan kohapeal toimetada.

Järgmisena läksin Apple Storesse. Mul on Apple Store nüüd umbes kümme minutit kodust jalutada. Äss, eks ole poes nägin uut iMaci ja selle uut tüüpi megamadala profiiliga klaverit. Üsna imelik oli algul nuppe vajutada, aga harjus kiiresti. Nupud on väga väikese käiguga. iMac ise erilist muljet ei jätnud. Oli jah rohkem alumiiniumi-tüüpi ja mingi jubeda musta raamiga ekraani ümber. “Vana” iMac oli kuidagi õhulisem, kergem. Aga ei teagi, kumb kokkuvõttes ilusam on.

Ostsin sealt iTunesi krediiti, iWorki ja iLife’i uued versioonid ja mis kõige tähtsam, iPhone’i. Mul on nüüd iPhone esimene üllatus selle aparaadi puhul on, et siiani on peamiselt räägitud tema võimalusterohkusest, aga lisaks sellele on ta ikka sigaväike ja sigakerge. Mul on SonyEricsson T610, mis iseenesest pole kah teab mis suur telefon, aga iPhone on T610-st kõvasti õhem.!!! Ja no ütleme poolteist sentimeetrit laiem ja kõrgem. Kokkuvõttes täiesti taskus kantav. Aga täna ma ei jõudnud talle hääli sisse panna, mõni teine päev vaatab. Sümpaatne oli see, et Apple’i poes ei tulnud hakata mingite lepingute ega muu sarnasega jändama, vaid ostsid lihtsalt ära nagu suvalise teise vidina ja kodust peab siis iTunesi kaudu ise aktiveerima.

Aitab kah. Homme hakkavad instrueerimisprogrammid pihta ja näen teisi üliõpilasi ka ja elu läheb juba natuke sisulisemaks.

Vist on juba Eestis üldrahvalik nali see, et kui Starmanisse helistada (või ka Elioni, kes sarnast teenust pakub, või üldse sarnasesse internetifirmasse) ja rääkida neile mõnest vähegi keerukamast tehnilisest murest, siis on standardlahendus alati “tehke modemi rebuut ja oodake”. Mis seal salata, pahatihti see ka aitab. Ühesõnaga modemil vool maha ja jälle peale ja siis läheb tants edasi.

Aga pole see lahendus sugugi nii Eesti internetifirmade spetsiifiline. Mul oli veebruaris AF Washingtoni-lennul endal sarnane juhtum ja nüüd KLM Amsterdam-Newark marsruudil oli ühel tädil minu selja taga sama värk. Nimelt tänapäeval lennukitesse pannakse ka juba turistiklassis sisse suhteliselt edev meelelahutussüsteem, kus igaüks saab endale sobivat raadio- või pildikanalit valida ja see siis mängib muusikat ja pilti. Aga mõnikord need ei kipu töötama. Näiteks on tõeline “Elion” (aga pilti pole). Või vastupidi, et pilt jookseb, aga hääl on puudu.

Eelmine kord minul korda ei saanudki, aga seekord tädil vist küll. Nimelt tal vist heli ei töötanud (või töötas, aga mängis õige asja asemel mingeid uiguuri rahvalaule) ja siis ta kutsus stjuuardessi kohale, et “ei tööta.” Stjuuardess selle peale, et “oodake mõni hetk, ma lähen teen teie istmele restardi… ja siis kui näete luige pilti (mis on neil startup-ekraan), siis proovige uuesti”. Aga see ei lahendanud asja ja kutsuti kohale keegi kangema kraadi tegelane. See samamoodi proovis algul rebuutida, aga hiljem lahenes asi vist hoopis sellega, et vahetati kõrvaklapid välja… või ma ei tea, äkki tädi leidis, et uiguuri rahvalaulud on kah piisavalt meelelahutuslik.

Igatahes rebuut on kõigile maailma tehnilistele hädadele universaalseim lahendus.

Ülikoolipoolsete toetuste ja stipendiumitega on nii ja naa. Mõnikord pakutakse stipendiumi või toetust ka ilma, et küsima läheksid. Aga üldiselt on USA-s enamik finantsabi mõeldud siiski USA või ka ainult vastava osariigi kodanikele. Näiteks maineka University of California õppemaks ja muud kulud erinevad oluliselt sõltuvalt sellest, kas oled California “sissekirjutusega” või kuskilt mujalt (kalifornlastele on odavam). Kuigi see ülikool tõmbab ligi tudengeid ja professoreid kogu maailmast, on kokkuvõttes tegu siiski “avalik-õigusliku ülikooliga” (public university), mida finantseeritakse suures osas ka California maksumaksjate rahakotist. Seetõttu tehakse ka oma osariigi kodanikele soodustus.

Vastuvõtutingimustes tasub lugeda ka seda, kas finantsabi andmine ja ülikooli vastuvõtmine on omavahel seotud või mitte. Enamasti nad seda ei ole, nii et saad taotleda ülikoolipoolset finantsabi ja sisse astuda samal ajal — ja kuna üks otsus ei sõltu teisest, võib vabalt juhtuda, et saad küll sisse, aga finantsabi kooli poolt ei võimaldata ja pead seda mujalt otsima.

Teine toetuste allikas on ülikoolivälised toetajad. See võib tähendada nii valitsusepoolseid kui ka Euroopa Liidu ja erafonde. Minu meelest oleks hea variant, kui teostataks korduvalt räägitud projekt, kus saaks riigilt tagastatavat või tagastamatut abi välismaal õppimiseks. On palju erialasid, mida Eestis kas ei õpetata, või õpetatakse tasemel, millega pole väljaspool Eestit midagi teha. Hetkel midagi sellist ei ole, õppelaenu saab võtta vaid Eesti kõrgkoolides õppimiseks. Seega riigi poolt suurt midagi loota pole.

Stipendiumifondidest on mingid variandid olemas Archimedese sihtasutusel — ma saan aru, et see on miskitpidi seotud Euroopa Liiduga, aga see ei tähenda, et toetataks ainult Euroopa Liidus õppimist. Rohkem ma kuskile viidata ei oska — vanasti tegeles õppetoetustega ka Avatud Eesti Fond, aga minu teada neil seda suunda enam ei ole. Miskid programmid on olemas ka USA saatkonna kaudu. Tekkimas on ka esimesed eraalgatused, näiteks Skype’i magistristipendium.

Kolmas variant, kui mujalt abi ei saa, on alati isiklikud vahendid. Need on selles mõttes kõige mugavamad, et ei pea kellelegi midagi esitama ega tõestama, samas hammustavad muidugi ära tüki isiklikust varanatukesest. Magistriõppe kulusid tippklassi USA ülikoolis võib võrrelda näiteks kõrgema klassi sõiduauto maksumusega, millesuguseid Eesti teedel ja tänavatel üha rohkem ringi kärutab. Seega raha peaks ju rahval saadaval olema küll. Et kui auto ost mõni aasta edasi lükata ja selle asemel koolis ära käia, võib ka Eestis või välismaal rohkem palka küsida ja saab edaspidi samasuguseid autosid tosinakaupa osta

Üritused

Lõpetuseks veel ülikoolipoolsetest üritustest, millega õppima asujaid enda tiiva alla meelitatakse. Nimelt paljudel ülikoolidel on kuskil sügise poole “avatud uste päevad”, kus vastava eriala potentsiaalsed tudengid endale külla kutsutakse ja neile siis eriala ja professoreid jms näidatakse. Ülikoolide seas käib parimate tudengite pärast alati võitlus ja seega pannakse ka päris palju punni selles stiilis turundamisele. Ma olen sügavalt veendunud, et isiklik kontakt aitab alati häid otsuseid langetada, ja seetõttu soovitan kõigile, kellel vähegi võimalik, sedasorti üritusi külastada — see on esimene oluline reaalne kokkupuude võimaliku tulevase õppekohaga. Ja kuna magistritasemel õppimisesse paneme ju magama tervelt aasta või kaks enda isiklikku elu, ei tasuks ka otsuse langetamiseks vajaliku taustainfo ja kogemuste-emotsioonide pealt sugugi kokku hoida.

Teine konkreetne ürituse liik toimub siis, kui on juhtunud, et sind on kuskile ülikooli vastu võetud. Siis kutsutakse kõik vastuvõetud tegelased juba konkreetsemalt kohale ja räägitakse neile täpsemalt veelkord üle, milles seisneb programm ja kuidas kõik täpselt käib ja kui tore see on jms. Kuna tippülikoolid arvestavad sellega, et enamasti saavad tippkandidaadid sisse rohkem kui ühte ülikooli, siis on siin loomulikult väga selge turunduse fookus, et sa just nende kasuks otsustaks. Ajakava on selline, et umbes märtsis teatatakse, et oled vastu võetud, sealsamas toimuvad kohe ka need üritused ja mai paiku pead teatama oma lõplikust otsusest, millisesse kooli siis lõpuks astud.

Mind võeti mitmesse kooli vastu ja ma ei olnud päris kindel, millisesse programmi tahan sisse astuda. Paberil nägid kõik head välja. Aga käisin kahel üritusel kahes koolis kohapeal kohal ja see üritus aitas mul otsuse ära langetada. Nii et kuigi need üritused iseenesest pole vastuvõetutele kohustuslikud, tasub sinna siiski kohale minna, kui vähegi võimalik — see aitab otsuse langetamisel palju kaasa.

Maisematest asjadest võib mainida veel näiteks Delta võrri passi, lõpmatul hulgal kummalisi audiokaableid, vanu emaplaate, kassetipleierit, vanu kassette, kõrvaklappe… ohh. Iga asjaga on mingi lugu meenutada. Ja ei raatsi neid eriti ka ära visata, sest tehnika areneb nii kiiresti, et mitmed asjad neist on juba praegu uunikumid. All keldris riiulitel ju ruumi veel on, miks siis mitte alles hoida, ära visata saab hiljem ka ja ega neid nii lõpmata palju pole.

(Aga siiski ei ole ma rämpsukoguja. Tegelikult on mul vähe asju. Lugege, mis Paul Graham asjadest kirjutab. Olen temaga nõus. Põhiliselt ongi mul arvutiriistvara ja meedia — raamatud, CD-d, DVD-d. Noh natuke riideid ka, aga muud elamiseks vajalikku ja mittevajalikku on väga minimaalselt.)

Tegelikult ma hakkasin sellele mõtlema, kui neid vanu kassette ja muid nägin, et mis meediumidel ma oma digitaalset elu üldse hoian? Vanasti olid selleks audiokassetid. Siis tulid juba arvutid kõvaketastega, aga et kettad olid üsna väikesed, siis tekkis vajadus pidevalt asju CD-dele kirjutada (enne, kui DVD-d tulid). Nii ongi mul kuhjade viisi CD-sid tont teab millega.

Aga tänapäeval on online-salvestus nii odavaks läinud, et kõige odavam on asju