Loll lugu oli tegelikult see, et paar päeva enne Kanadasse tulekut oskasin endale Pittsburghis suhteliselt rõveda külmetuse hankida, mis väljendus peamiselt nohus ja oli selline tavaline “kui ei ravi, kestab nädala, aga raviga seitse päeva” tüüpi. Nüüd on juba parem. Ja no ehk oligi parem siin reisil sellega olla, sest kodus Pittsburghis oleks ma pidanud koolitööd tegema, aga kui pea on otsas paks, siis seda eriti ei tee. Ja seda parem oli, et ilm oli siin soe.

Torontos mulle täitsa meeldis. Eks ma arvasin seda ette ka, aga nüüd sain sellele kinnitust. Kanada on ikka hoopis teistmoodi kui Ameerika. Ei teagi kohe öelda, mille poolest. Aga oli õhust ja inimestest selgesti aru saada, et oled kuskil mujal.

Mul olid siin suurepärased võõrustajad, mis oli ka kindlasti oluline panus sellesse, et reis hästi läks. Reedel käisime Jim Courtneyga lõunal. Ja õhtupoole näitas Andres mulle igasuguseid kummalisi ja vähem kummalisi rajoone ja üliõpilaselu eripärasid. Torontos on väga palju hiinlasi ja muid aasialasi ja neil on siis oma turud ja tänavad jms. Aga samas on ka lihtsalt hipi-tüüpi kohti. Näiteks mida sellest autost arvata???

Üks põnev asi on Torontos maa-aluste käiguteede süsteem PATH. Nimelt on siin talvel külm — noh umbes sama külm kui Eestis. Aga kuna linnas on talvel külm jalutada, siis on välja mõeldud süsteem, et kesklinnas on olulised majad, raudteejaamad jms omavahel jalakäijate tunnelitega ühendatud, kus siis saab ilmast sõltumatult ja ilma vihmavarju või kasukata punktist A punkti B kulgeda. Loomulikult ei puudu ka poed ja kohvikud, nii et öeldakse ka, et PATH-i näol on tegu maailma suurima maa-aluse shoppingukeskusega (tunnelite pikkus kokku 27 km). Väga inimsõbralik.

Andres tunneb paljusid Toronto eestlasi ja tegutseb aktiivselt akadeemilises elus ja rääkis mulle mitmeid uusi asju, mida ma varem ei teadnud. Näiteks olin ma kuulnud, et Torontos on Eesti maja, aga ei teadnud midagi Tartu kolledžist, mis on mõnes mõttes Eesti maja kaasaegsem variant. Nimelt on ühes Toronto ülikooli suures ühiselamus mõned korrused eestlaste kasutada ja seal siis korraldatakse mitmeid üritusi, akadeemilised organisatsioonid käivad seal koos jms. Ka paljud estdocsi filminäitamised toimuvad seal.

Laupäeva hommikul tegin Toronto bussireisi, mis oli täitsa korralik ja viis olulisematesse paikadesse. Näiteks on seal Casa Loma (ehk “maja künka otsas” hispaania keeles), mille ehitas omal ajal Sir Henry Pellatt, kellele kuni 1920ndateni kuulus monopol Niagara jugadest hüdroelektri tootmisel ja millega ta metsiku varanduse kokku ajas. Aga 1920ndatel otsustas valitsus, et võtab selle bisnessi endale. Ja kuna sellel ajal ei olnud seadust, et sellise sundvõõrandamise puhul peab endisele omanikule kompensatsiooni maksma, siis jäi kutt lihtsalt päevapealt kogu oma rahast ilma ja suri hiljem puruvaesena.

Kesklinnas on veel hulgaliselt muuseume, mis paistavad silma oma huvitavate teemadega (kingamuuseum???) või arhitektuuriga.

Laupäeva pärastlõunal käisime Kevini ja tema emaga CN Toweris, mis on Kanada kesklinnas asuv “teletorn” ja üks olulisemaid Toronto turistilõkse. Kuni hiljutise ajani oli see maailma kõrgeim ehitis, aga hiljuti pandi Dubaisse mingi tsipa kõrgem torn püsti. CN Toweri väärtust see muidugi ei kahanda. Tema esialgne otstarve oli hoopis raudteeside parandamine, aga eks tänapäeval on ta üleüldine kommunikatsioonitorn. Vaade oli sealt ülevalt muidugi uhke. Üks põnev asi oli läbipaistev klaaspõrand, kus saad otse läbi alla vaadata (need on minu ja teiste inimeste jalad ja kinganinad, mis piltidel paistavad). Kuigi see klaas on ehitatud viis korda tugevam kui põrandatele muidu ette nähtud, oli see ikkagi natuke kõhe ja tulin sealt suhteliselt kiiresti tulema

Tornis oli ka üks politseivormis põdra kuju, mille taustal ma siin pildistatud olen. Politseinike üle armastavad nad seal üldse heatahtlikult nalja teha, seda vormi topitakse igasugustele kummalistele loomadele selga ja põder on ainult üks näide. Aga põdrakujusid on seal igal pool lihtsalt sellepärast, et põtru on Kanadas väga palju ja igal pool

Pühapäeval tuuritasime veel Andresega linna peal ja vaatasime Toronto ülikooli hooneid. Torontos üldse filmitakse väga palju, kuna arhitektuur on USA-ga sarnane ja valitsus annab maksusoodustusi, mis tähendab, et filmida on odavam kui USA-s (vähemalt oli seni, kuni Kanada dollar USA omast kõvemaks sai). Ja näiteks kuna Harvardile USA-s ei meeldi, kui nende pinnal filmitakse, siis “Harvardi stseenid” on tihti filmitud hoopis Toronto ülikooli usuteaduskonna maja sisehoovis. Ja ühes suures saalis olid neil paljude teiste ülikoolide vapid ja ka Tartu oli sinna sattunud, ei tea, mis alustel see valik käis.

Laupäeva õhtupoole käisime estdocsi filmifestivalil laulva revolutsiooni filmi vaatamas ja teisi Kanada eestlasi vaatamas. Mina seal muidugi eriti kedagi peale Andrese ei tundnud.

Ja esmaspäeva hommikul läks sõit tagasi Pittsburghi koolitöö juurde.

Ma siit postituste seest kõiki pilte ei jaksa linkida, siin on ülejäänud pildid.

Etendus ise oli minu meelest täitsa korralikult tehtud. Näitlejad ja kunstnikud jt olid kõik tudengid, ainult lavastaja (Vladimir Mirodan) oli Londonist toodud ja “päris” lavastaja. Kostüümid ja lava ja helikujundus oli tipptopp. Samas ma hakkasin mõtlema, kas ma olen kunagi varem inglisekeelses (või mõnes muus mitte-eesti-keelses) teatris käinud? Ei tulnud nagu meelde, ja selles mõttes oli natuke kummaline jälgida. Olen küll käinud muusikale jms Londonis vaatamas, aga see pole ikka päris see. Aga samas näitlejatöö koha pealt ei saa öelda, et siin oleks kuidagi oluliselt kordades parem sellest, mida ma Eestis näinud olen. Täitsa võrreldavast klassist. Nii et Eestis pole häbeneda midagi.

Iseenesest teatrikool on muidugi uhke. Otse ülikoolilinnaku keskel on teatri- ja kunstikooli maja ja seal sees täitsa korralik oma teatrisaal nii umbes 300 kohaga. Korralik tehnika jne. Ja paistis, et publik ei olnud ainult üliõpilased, vaid oli ka linna pealt niisama rahvast tulnud üliõpilaste tööd vaatama. Ja pilet maksis tavainimestele 22$, mina sain tudengipileti 12$-ga.

Ja peale teatrit tulin koju ja kirjutasin kaks tundi kasutajaliideste arhitektuuri kodutööd — JavaScriptis teostatud olekuautomaat

Mõnevõrra annab julgust see, et hinded on mul siiani sigahead olnud. Algul ma kahtlesin, mis tase siin tegelikult on, aga siiani olen üle keskmise olnud. Jätkuks vaid jaksu semestri lõpuni vastu pidada, sest umbes-täpselt praegu algavad kõik suuremad semestriprojektid. Aga samas ma leidsin ka võimaluse optimeerida — kahes kursuses pean tegema lähedast asja (pluss kursusespetsiifilised “lisavidinad” ja uuringumaterjalid) ja sain professoritelt nõusoleku, et võin mõlemasse sisuliselt sama asja esitada, et nagu “kaks ühe hinnaga”.

Ja järgmisest reedest esmaspäevani olen siis Kanadas Torontos. Vaatan uuesti laulva revolutsiooni filmi, käin niisama linnas ringi (loodan, et vihma ega muud ei saja) ja saan kohalike sõprade-tuttavatega kokku. Kõiki variante kokku võttes tuli välja, et mul on ikkagi lennukiga minna mõttekam kui autoga, seega autoga piiriületuse põnevus jääb mõnda järgmist korda ootama.

Väidavad, et kogu värk on legaalne ja igasugu autoriõigustega kooskõlas. Ja mul pole põhjust seda mitte uskuda, seega usume, et nii ka on. Ja ei usu, et tänapäeval piraatlus muusika osas ka enam nii hull probleem oleks kui vanasti — sedamööda, kuidas inimesed järjest paremini elavad, on üha mugavam ja odavam muusikat legaalselt osta, selle asemel et seda mööda tont teab mis urkaid ja sõpru mööda taga otsida.

UI-Policega olen ka nõus muusika24.ee kasutajamugavuse viperuste osas. Sellega seoses tahaks juhtida tähelepanu ühele metoodikale, mida ma siin koolis õpin, ja mis on üks odavamaid meetodeid (aja-, ressursi- jm kulu poolest) mõne vidina, tarkvara, veebisaidi jms kasutajamugavuse analüüsimiseks. Mulle õpetatakse siin igasuguseid meetodeid, aga enamikust ma ei viitsi praegu kirjutada ja nad on suht “raskepärased” ja kallid kasutada. Aga heuristilisest analüüsist (HA) võib. Inglise keeles on selle nimi heuristic evaluation.

HA on tegelikult asi, mida me tavamõistust kasutades tihti teeme (kasvõi sealsamas devili UI-Police blogis) — vaatame mõnda saiti jms ja lihtsalt kirjeldame, mis seal kasutajamugavuse seisukohast valesti on. HA teeb põhimõtteliselt sama asja, aga paneb sellele natuke metoodilisema kuue. Näiteks on loetletud hea kasutajamugavuse kriteeriumid ja on olemas metoodika vigade tõsiduse määramiseks. Samuti on oluline soovitus, et hea tulemuse saamiseks peaks HA sama asja kohta tegema mitu inimest (eriti üle 5 inimese pole mõtet, tulemusi suurem arv enam väga ei muuda) ja siis tuleks tulemused kokku konsolideerida.

Paljud raskekaalulisemad kasutajamugavuse analüüsi ja disaini meetodeid võivad olla väiksemate projektide puhul liiga kulukad kasutada, aga heuristilise analüüsi pilguga süsteemist kiirelt üle käimine ei võta kellelgi tükki küljest. Kui seda kasvõi ülejala teha viitsitaks, näeksime palju vähem vigaseid kasutajaliideseid. Eesti kohta hiljutisi näiteid võid sealtsamast devili blogist otsida, pane lihtsalt otsingusse “police” ja naudi

Loengutega on selline värk, et neis ma käin siiski kõigis kohal. Välja arvatud juhul, kui on mingi muu edasilükkamatu kohustus. Näiteks mõnes loengus on vaja projekti raames teha kuskile asutusse väljasõit ja seal inimestega rääkida, kuidas nad oma igapäevatööd teevad, ja ainus neile sobiv aeg on mõne teise loengu ajal. Siis saab ära käia, sest üldiselt kohaloleku kontrolli ei tehta. Ja teoorias saaks ka läbi nii, et loengutes ei käiks, aga üldiselt ei kipu inimesed neid vahele jätma ja käivad siiski kohal.

Esimene põhjus kohal käia on see, et loenguvälist tekstilist materjali (raamatud jms) kas lihtsalt pole või vastupidi, on liiga palju, ja ei tea, millele tähelepanu pöörata. Mõnes loengus on ainus materjal loenguslaidid. Teistes jälle, vastupidi, on mitu paksu raamatut, aga õppejõud loengus ütlevad, et teate, raamat räägib teile sellist asja, aga tegelikult on hoopis teistmoodi. Ja osaliselt saaks selle teabe ka slaididelt kätte, sest enamasti kasutatakse siin loengutes PowerPointi ja kohe peale loengut on kõik slaidid ka kursuse intranetist saadaval. Aga samas näidatakse mõnes loengus videosid (uudiseklipid, uurimismaterjalid jms), mida pole autoriõiguse tõttu võimalik tudengitele otse levitada ja seetõttu kui loengus ei käi, jääb lihtsalt nägemata.

Teine põhjus on see, et tegelikult klassikalist “loengu” kujul tegevust, kus professor puldist lihtsalt mingi sisu ette laulab, on siin suhteliselt vähe. Enamikus loengutest on üsna vähe inimesi (minu kõige väiksem kursus on 10 inimest ja ka kõige suurem jääb kuskile 60 kanti), nii et kõigil on võimalik, lubatud ja soovitav küsimusi küsida ja vahele rääkida ja seda tehakse siin üsna ohtrasti. Tihti saab küsimustest ja vastustest täpsustavat infot, mis aga kuskil slaididel ega mujal ei peegeldu.

Kolmandaks kasutatakse paljudes loengutes grupitööd. Näiteks arutame mingi uue materjali läbi, seejärel lüüakse inimesed suvaliselt kolme-neljaliikmelistesse gruppidesse, kes peavad mingi lühikese ülesande 10-15 minuti jooksul läbi töötama ja seejärel kannavad kõik grupid järjest oma lahenduse ka teistele ette. Eestlased on traditsiooniliselt kinnise iseloomuga ja suhtuvad sellisesse töösse mõnikord nagu “tilulilusse”, et justkui polekski tõsine teadus ja ülikooli materjal. Aga samas tuletan meelde, et minu õpe on väga praktilise suunaga ja suur osa õppest on konkreetsete töö- ja analüüsimeetodite valdamine. Ja kui meetodeid järjest läbi harjutada, siis aitab see kindlasti kaasa kodutöö tegemisele, kus on hiljem vaja täpselt sama meetodit rakendada ja tuleb tunne, et “ahaa, seda me ju tegime klassis ja ma oskan küll”.

Neljandaks on palju kursuseid, mis pole mitte loengu, vaid labori vormis. Näiteks disainikursusel oleme veetnud mitu tundi järjest paberile ruute joonistades või erinevates kirjatüüpides tähekujusid pliiatsiga paberile kopeerides või arvutiklassis Illustratori või InDesigniga erinevaid visandeid ja küljendusi tehes. See on jällegi praktiliste oskuste õpe, mille jaoks kindlasti on olemas hulk raamatuid ja muid kursuseid, mille abil saab sama asja omandada, aga samas mul on lihtsalt efektiivsem minna ja profi käe all seda harjutada, kes mulle kohapeal kohe ära seletab, mis on minu joonistustes hea ja mida saab paremini teha. Näiteks üks ülesanne sellel poolaastal on illustreerida ja küljendada käsiraamat moosivõileiva tegemiseks kõlab tobedalt, eksole, aga tegelikult täitsa asjalik ülesanne. Maht on algajale sobiv, aga samas keerukus on täiesti olemas. Ja minu visandites nuga ja leib on juba päris hea, aga moosipurk tahab veel tööd saada. Lisaks on see õppejõud ka ise väga lahe kuju — noor kutt, kes alles ka ise disaini õpib magistri- või doktoritasemel siinses disainikoolis, aga samas on juba kaugelt ära näha, et heas mõttes tõsine disainer. Näiteks lasi meil tuua tundi erinevaid ajakirju ja raamatuid, et seal küljendust ja tüpograafiat analüüsida, ja ühe ajakirja viskas lihtsalt plärtsti lauale, kuna see “lõhnas” odavalt. Ja ta võib ka seletada pikalt ja laialt, kuidas paberile joonistatud kahe kuubiku või leivatüki vahel on “pinge” ja rääkida Gestalt-põhimõtetest kahe kõrvuti oleva a-tähe näitel jms. Kes on ise disainer, saab kohe aru, mis tüüpi inimesest jutt on. Mul on alati asjalike visuaal-, tööstus-, kasutajaliidese ja igat muud masti disainerite vastu sügav respekt olnud ja seda tööd ka ise katsetades see aina kasvab.

Ok, kõik käivad loengus, aga sellegipoolest toimub hulk tegevust ka loenguruumist väljaspool. Näiteks igal kursusel on olemas ka foorum intranetis, kus saab õppe- ja kodutöödega seonduvaid materjale arutada ja kus nii teised üliõpilased kui ka õppejõud aktiivselt osalevad. Eks siin kõik on vist omamoodi friigid ja nohikud, sest ühe kodutöö kohta ma saatsin õppejõule laupäeva õhtul kell kümme e-postiga küsimuse ja paari minuti pärast sain ka kohe vastuse.

Aga kokkuvõtteks loengutes käimisest niipalju, et ühes loengus viidati ka teaduslikele uurimustele, mille kohaselt on loengutes kohalkäimise ja hilisema kodutööde ja eksamite sooritamise edukuse vahel täiesti olemas mõõdetav korrelatsioon. Ehk siis mida rohkem kohal käid, seda paremaks võib ka tulemusi ennustada. Ja ma ei hakka teistele midagi ette kirjutama, aga mina sellesse igatahes usun. Ja kuna loeng ja aeg klassiruumis on minu jaoks kõige efektiivsem variant materjali omandamiseks ja enamik õppejõude valdab materjali hästi ja see on väga asja- ja ajakohane ja nad on ka muidu huvitavad kujud, ei näe ka põhjust kohalkäimist vältida.

Kodutöödega on selline lugu, et “viimase õhtu” kirjutamist tuleb siin oluliselt vähem ette kui minu varasemas karjääris. Nimelt suuremad projektid on kõik jaotatud etappideks ja pead töö alates projekti valikust/ettepanekust ja konkreetsetest alaosadest kuni lõpptulemuseni välja esitama jupikaupa mõnenädalaste vahedega, mida kõiki ka hinnatakse. Loomulikult ei takista miski neid juppe “eelmisel õhtul” valmis kirjutamast, aga samas paljud jupid eeldavad nt kasutajauuringu tegemist ja eelmisel õhtul kell kümme on väga raske leida kasutajat, kes oleks nõus mingit süsteemi katsetama ja seda kommenteerima, seega tuleb tööd hoolega planeerida. Ja jupikaupa esitades on risk halba tööd teha hulga väiksem kui kogu suurt tööd ühes tükis ja korraga tehes.

Aga okei, tulles siinse elu ja õppimise juurde tagasi, siis tigedaks teeb, kui vahepeal viskab mingit lolli praaki sisse. Näiteks ühel põhikursusel me kulutasime oma kodutöö grupiga umbes nädal aega selle peale, et ühest videost teatud metoodika alusel oma ruumis tahvli peale skeem joonistada. Ja siis oli vaja see skeem arvutisse ümber kanda ja hindamiseks esitada. Ja tahvlil oli meil täiesti perfektne skeem. Aga loomulikult kui ma seda arvutisse ümber joonistasin, siis lihtsalt unustasin vaadata, et kas ikka kõik komponendid said, ja loomulikult paar olulist asja jäi välja ja kaotasime mõned punktid. Puhas lohakus, idiootsus. Aga samas muidugi oleks teised grupi liikmed pidanud ka vastastikku kõigi tööd üle lugema, aga no kesse siis viitsis eks nüüd kõigile õppetund, mida ma tegelikult olen alati teadnud — et peale asjade valmiskirjutamist ja -joonistamist tuleb kõik kolm korda üle kontrollida. Nii iseenda töö kui ka vastastikku teiste grupiliikmete oma.

Viimane asi täna on see, et kui kõik plaanid toimivad, siis 19.-21. oktoobril olen Kanadas, Torontos. Seal toimub Singing Revolutioni järjekordne näitamine. Tõele au andes olen ma küll seda juba näinud, aga samas ma tahtsin kogu aeg Kanadasse/Torontosse minna ja lihtsalt otsisin sobivat ettekäänet ei tea veel, kas lähen lennuki või autoga (siit on mööda kiirteed 500 km, mis pole mingi eriline distants)… natuke kisub isegi auto poole, sest rendiauto, Eesti kummalise kujuga (vana tüüpi) juhiloa ja tudengiviisaga piiri ületus oleks kah omaette elamus aga näis, kuidas läheb.