Etendus ise oli minu meelest täitsa korralikult tehtud. Näitlejad ja kunstnikud jt olid kõik tudengid, ainult lavastaja (Vladimir Mirodan) oli Londonist toodud ja “päris” lavastaja. Kostüümid ja lava ja helikujundus oli tipptopp. Samas ma hakkasin mõtlema, kas ma olen kunagi varem inglisekeelses (või mõnes muus mitte-eesti-keelses) teatris käinud? Ei tulnud nagu meelde, ja selles mõttes oli natuke kummaline jälgida. Olen küll käinud muusikale jms Londonis vaatamas, aga see pole ikka päris see. Aga samas näitlejatöö koha pealt ei saa öelda, et siin oleks kuidagi oluliselt kordades parem sellest, mida ma Eestis näinud olen. Täitsa võrreldavast klassist. Nii et Eestis pole häbeneda midagi.

Iseenesest teatrikool on muidugi uhke. Otse ülikoolilinnaku keskel on teatri- ja kunstikooli maja ja seal sees täitsa korralik oma teatrisaal nii umbes 300 kohaga. Korralik tehnika jne. Ja paistis, et publik ei olnud ainult üliõpilased, vaid oli ka linna pealt niisama rahvast tulnud üliõpilaste tööd vaatama. Ja pilet maksis tavainimestele 22$, mina sain tudengipileti 12$-ga.

Ja peale teatrit tulin koju ja kirjutasin kaks tundi kasutajaliideste arhitektuuri kodutööd — JavaScriptis teostatud olekuautomaat

Mõnevõrra annab julgust see, et hinded on mul siiani sigahead olnud. Algul ma kahtlesin, mis tase siin tegelikult on, aga siiani olen üle keskmise olnud. Jätkuks vaid jaksu semestri lõpuni vastu pidada, sest umbes-täpselt praegu algavad kõik suuremad semestriprojektid. Aga samas ma leidsin ka võimaluse optimeerida — kahes kursuses pean tegema lähedast asja (pluss kursusespetsiifilised “lisavidinad” ja uuringumaterjalid) ja sain professoritelt nõusoleku, et võin mõlemasse sisuliselt sama asja esitada, et nagu “kaks ühe hinnaga”.

Ja järgmisest reedest esmaspäevani olen siis Kanadas Torontos. Vaatan uuesti laulva revolutsiooni filmi, käin niisama linnas ringi (loodan, et vihma ega muud ei saja) ja saan kohalike sõprade-tuttavatega kokku. Kõiki variante kokku võttes tuli välja, et mul on ikkagi lennukiga minna mõttekam kui autoga, seega autoga piiriületuse põnevus jääb mõnda järgmist korda ootama.