Mind pani natuke kulme kergitama Kaja Tampere kommentaar tasuta ajakirjanike-reisile. Lugu ise on suht sirgjooneline, aga kommentaar tundub mulle natuke… naiivne? Umbes et ideaalses maailmas keegi nii ei tee ja on üllatus, kui see kuskilt äkki välja tuleb. Ja et “tegelikult nii ei tehta”.
Reisitööstuse toimimisest ei tea ma eriti palju, seega ei oska ka eriti hinnata, kas selline käitumine on laialt levinud või mis sellest arvata tuleks. Aga tahaks kõrvale pajatada sellest, kuidas IT-tööstuse PR toimib. Ja mitte Eestis, vaid natuke laiema haardega piirkondades. Ütleme siis laiemalt Euroopas ja Ameerikas (Aasia on mulle suht tundmatu piirkond).
Nimelt IT-tööstus on väga agressiivne ja tootekeskne. Pidevalt on vaja uute asjadega pildile saada. Ja ajakirjanikele tootenäidete toimetamine on suhteliselt tavaline praktika. Sõltuvalt asjaoludest tuleb toode kas tagastada või ka mitte.
Mõnikord läheb asi hapuks. Näiteks Microsoft toimetas mõni aeg tagasi blogijatele tasuta suurel hulgas Acer Ferrari läpakaid, millele oli Vista peale paigaldatud. Sellest tuli suur skandaal ja ma ei mäletagi, mis sellest loost tegelikult lõpuks sai. Siit võib lähemalt lugeda või lihtsalt neid märksõnu (“microsoft vista acer ferrari bloggers”) googeldada.
Ok, oletame, et tootenäidetega on asi selge. Oletame, et tasuta nänn ei ole eetiline. Aga ma tahaks loo keerulisemaks teha ja rääkida teisest nähtusest, mis uute toodete launchiga kaasneb. Nimelt ajakirjanike eelbriifingud.
Värk näeb siis välja selline, et mõni firma on tulemas turule uue tootega, millele ta tahab meediakajastust saada. Kuidas ajakirjanikke seda asja näppima saada? Ja sellest kirjutama? Lihtne — saadame info, tootenäite või pressiteate neile ENNE, kui toode väljas on. Aga klausliga, et “palun mitte avaldada enne XX:YY”, kus XX:YY on siis firma valitud kellaaeg ja kuupäev. Mõnikord võib sellega kaasneda ka NDA allkirjastamine, aga enamasti mitte. Pigem on tulemus see, et kui ajakirjanik kokkulepet rikub, siis järgmine kord jääb ta selle firma infost lihtsalt ilma. Ja kuna seda infot ei saadeta sugugi mitte kogu ringile, vaid on teatud eksklusiivne ajakirjanike klubi, kes seda saab, siis ükski ajakirjanik ei taha ju sealt klubist välja saada — vastasel juhul oleks ta võrreldes teistega nõrgemas konkurentsiolukorras, sest teistel on info juba enne üldsust käes. Ehk siis tekitatakse kunstlikult “võrdsetest võrdsemate” klubi, kes enne teisi toodet näevad ja õigeks launchihetkeks juba piisavalt informeeritud on, lood on juba kõik valmis ja saab siuh välja paisata. Ja äri läheb edasi ja kõik on rahul.
Oletame siis veelkord, et tootenäidised on ebaeetilised. Aga kuidas on eelmise lõigu juhtumiga juhul, kui tootenäidet ei ole? Näiteks saadetakse ajakirjanikule lihtsalt vastav piiratud avaldamismärkega pressiteade? Või et konstrueerida veel segasem juhtum, siis — kutsutakse ajakirjanik oma kontorisse (kas üksi või koos teiste “klubiliikmetega”), kus nad näiteks pool tundi uut vidinat näppida saavad? Aga kuna nad toodet kaasa ei võta, siis materiaalset väärtust ju nad sellest ei saa. Küll aga võiks argumenteerida, et kuna nad saavad uut uhket vidinat enne teisi “näppida”, siis on siin teatud motiveerituse ja kõrvust tõstetuse moment sellegipoolest olemas.
Kas juhtum, kus mõnedele firmavälistele inimestele on info enne teisi saadaval (eesmärgil, et nad selle firma kindlaks määratud hetkel avaldaks), erineb kuidagi põhimõtteliselt sellest, kui needsamad inimesed saaks toodete näol materiaalseid soodustusi? Mina väidaks, et mõlemal juhul on tegemist “võrdsed ja võrdsemad” situatsiooniga ehk põhimõttelist vahet pole.
Ma ei oska öelda, kas mõni neist lugudest on ebaeetiline või mitte. Olen õppinud töö- ja ärialastes hinnangutes ettevaatlik olema. Eetika on tihti suhteline. Aga fakt on see, et suur osa tänapäeva IT-ala PR-ist ja ajakirjandusest toimib täpselt nii, nagu ma ülal kirjeldasin, ja 100% tõsiseltvõetavaid suuri IT-firmasid kasutab selliseid PR-praktikaid. Ja kõige selle peale “fuih” öeldes võib küll teha akadeemilist tööd, aga kui tahta kuskil IT-firmas (või laiemalt ka mõnes teises tootekeskses agressiivses äriharus) reaalselt PR- ja turundustööd teha, siis pole sellise suhtumisega suurt midagi peale hakata, sest hinnad kukuvad, konkurents on meeletu ja pildilesaamise vajadus on nii jõhker, et abstraktsed pikaajalised eetilised kaalutlused võivad olla teisejärgulised.
(Tegelikult ei defineerinud ma küll alguses, mida ma PR-i all mõtlen. Võibolla et mõistame Kajaga seda erinevalt, eks igaühel ole PR-ile oma tähendus. Selles jutus räägin ma tootekesksetest firmadest ja käsitlen PR-i turundustegevuse ühe osana.)
Tegelt on probleem puuduvas lugejale arusaadavas huvide deklaratsioonis - et jah, me kirjutame kuna meid kutsuti reisule või anti toode vms. Ja teisalt selles, et ajakirjanikel pole ka piisavalt pappi et käia sõltumatutel üritustel (kust võiks õppida kui mitte muud siis küsima asjassepuutuvaid küsimusi, mõistma vastaval turul olevate mängijate omavahelisi suhteid jne).
Esiteks olid siis tänupühad. Praktikas tähendas see seda, et kolmapäevast reedeni kooli ei olnud, nii et kokku moodustus 5-päevane “vaheaeg”. Paljud inimesed kasutasid seda koju sõitmiseks. Minule ja teistele välismaalastele oleks Euroopasse tulla suhteliselt mõttetu, seega paljud kasutavad siin seda aega kohapeal ringi reisimiseks. Näiteks mõned Portugalist pärit neiud läksid Torontosse. Aga kuna mul on seal juba käidud ja suurt muid plaane ei olnud, kuhu minna võiks, siis istusin siin kohapeal.
… nagu ka mitmed teised nii Euroopast kui Ameerikast, kellel ei olnud või kes ei viitsinud selleks vaheajaks koju sõita. Kuna tänupühad on üks suuremaid reisihooaegu kogu USA aasta jooksul, siis reisimine oleks tähendanud suure osa oma vaheajast teedel ummikutes või lennujaamades istumist, selle asemel et millegi mõistlikumaga tegeleda. Niisiis otsustasidki mõned veel kohapeale jääda.
Kokkuvõttes tähendas see lugu, et meid oli kursuselt umbes kümme tükki siin. Aga kuna püha nõuab ju tähistamist siis otsustasime ühe kursaõe juures teha traditsioonilise kalkuni küpsetamise.
Mõeldud, tehtud. Teisipäeval ja kolmapäeval käisid inimesed poes sööke-jooke varumas ja neljapäeval, millal see õige tänupüha oli, suundusimegi küpsetama.
Ürituse peakangelane oli muidugi suur paks kalkun. Küpsetamisaega olime planeerinud 4-5 tundi ja see läks ka suht täkkesse. Aga enne küpsetamist tuli seltsimees ette valmistada. Keerulisem osa oli juba tehtud, nimelt poest külmutatud kalkunit ostes on tal sisikond juba välja roogitud. Aga samas osad inimesed söövad näiteks kalkuni kaela ja mingeid muid rupskeid ka. Seega kui ostad poest kalkuni, on tal küll sisikond välja võetud, aga see kael ja muud rupskid topitakse miskipärast sinnasamma õõnsusesse tagasi. Ilmselt on üks mõte selles, et kalkun liiga kokku ei vajuks transpordi jms käigus.
Niisiis oli meie esimene operatsioon võtta kalkun ja tema seest see kael ja muud rupskid välja koukida. Kuna me polnud viitsinud teda päris korralikult lahti sulatada, oli kogu värk päris ära jäätunud ja pidi rakendama parimaid kirurgi- ja lihunikumeetodeid, mis lõpuks ka õnnestus.
Samal ajal tegeles teine tiim täidise keetmisega, mis oli eelnevaga võrreldes märksa lihtsam tegevus. Tuli lihtsalt võtta täidisesegu ja see veega potti lüüa ja natuke keeta ja moodustuski mingi mulgipudru+saiakuubikute moodi segu, millega kalkuni täis toppisime.
Kuna kalkun oli kogu selle jauramise peale ka siiski juba natuke rohkem ära sulanud ja tuvastasime, et kõhus tal rohkem midagi väljakougitavat ei olnud ja täidis oli valmis, ei jäänudki üle muud kui ta ahju kupatada.
Edasi läks hoopis lihtsalt — ahjus ju küpsevad asjad ise. Aeg-ajalt pidi ainult käima ja talle mingit õli vms peale pintseldama, et liiga ära ei kuivaks. Aga muidu veetsime paar tundi niisama aega surnuks lüües.
Varsti tuli õhtu kätte ja tulid ka teised peokülalised kohale. Nüüd sai hakata muid toite ette valmistama. Tegime päris kartulitest kartuliputru ja inimesed olid kaasa toonud erinevaid kooke, salateid jms. Nii et kokkuvõttes andis üritus päris korraliku söömaaja mõõdu välja, umbes nagu Eestis jõulude-uueaasta ajal vms.
Süües ja juues jõudsimegi õhtusse ja võib tänupühad edukalt tähistatuks lugeda. Nüüd pean ülejäänud nädalavahetuse jooksul veel kõvasti õppima, sest järgmised 14 päeva tulevad semestri kõige hullemad, korraga tuleb esitada suur kogus semestriprojekte. Seega järgmised 2 nädalat minust eriti midagi kuulda ei ole ja peale seda saab näha, kas jään pinnale või lähen põhja oma õppimisega
Teine kummaline asi on siin ilm. Mina ei saa aru, kas meil on praegu suvi, sügis, talv, või kõik korraga???? Üks päev võib vabalt olla 15C ja teine päev -5C ja lumi. Näiteks siin on minu järgmise mõne päeva ilmateade.
Tegelikult ma ei kurda, sest üks asi, mida ma sügises ja talves kartsin, on rõve lörts ja sademed, aga seda siin õnneks eriti olnud ei ole. Sademeid on üldse õnneks üsna vähe ja kui, siis pigem vihma kui lörtsi kujul. Paar korda on ka lund sadanud, aga kuna päeviti on temperatuur pigem üle 0, siis sulab kähku ära.
Ja nagu võib pildilt näha, siis minu temperatuur on Celsiuse, mitte Fahrenheiti kraadides. Enamvähem kõiki muid USA ühikuid suudan ma enamvähem tajuda… väga kirvemeetodil ümardades võib öelda, et näiteks 3 jalga on 1 meeter, 1 gallon on 4 liitrit, 2 naela on üks kilo, 1 miil on 1.6 km, 1 toll on 2.5 cm, 12 tolli on 1 jalg ehk 30 cm… aga C ja F suhe on liiga keeruline ja ma otsustasin, et seda ma ära ei õpi. Ainus asi, mida ma tean, et 32 F = 0 C. Aga kui mõni USA-kas seletab, et temperatuur on “viiekümnendates” või “kuuekümnendates” või “kaheksakümnendates” ja teeb suured silmad ja ootab, et ma selle peale kuidagi reageeriksin, siis mul pole õrna aimugi, kas see tähendab, et on liiga kuum või vastupidi, liiga külm. Aga kuna tänapäeval ma saan kõik oma personaalsed seadmed Celsiuse peale seadistada ja ei pea teiste järgi elama, siis saab ilusti ära elatud.
(Ja nagu mõned teisedkirjutasid, siis jah, miskipärast on ka minul siin puulehed punasemad ja kollast on vähem.)
tahtsin siia muude juttude hulka panna kutse kokkusaamistele töö teemadel. Mul on mõned mõtted karjääri teemadel, aga kindlaid kokkuleppeid veel pole. Samas olen huvitatud Eesti piirkonnas töötamisest. Niisiis teen lühidalt:
olen Eestis 22. detsembrist 5. jaanuarini. On suur tõenäosus, et see on viimane kord, kui olen Eestis enne oma HCI CMU eriala õppe lõpetamist 2008. aasta augustis. Kui kellelgi on huvi isiklikult tööalaselt kokku saada, siis kirjutage ja joonistage mulle. Mul hetkel pole tööalast CV-d ja portfoliot/tehtud-projektide-nimekirja netis väljas, aga privaatkanalis võin neid lahkesti saata. (Ja selle talve jooksul tekib värk veebi ka.)
Mingi krooni devalveerimise jutt on lahti läinud viimasel ajal. Mina ei saa aru, kust see tuleb. Isegi Teller juba paanitseb.
Siitpoolt vaadates näeb asi küll nii välja, et Eestis pole inimestel enam midagi mõistlikku teha ja siis taastoodetakse lollusi uudistes. Korralikult tappa on teile vaja, kurat, aga mitte devalveerimist Lolluste väljamõtlejatel tagumik kuumaks kütta, et devalveerimise ja Pamela Andersoni asemel uudistes ka jälle kunagi midagi mõistlikku lugeda.
Mis ei tähenda seda, et mul rahasüsteemi pärast mure ei oleks. Eurol oleks juba aeg tulla küll, et ebakindlust vähendada. Aga samas minu meelest Eestis juba kehtib pseudo-euro nii ehk naa, kroon on lihtsalt euro natuke teistsugune fikseeritud kursiga väljendus.
Midagi ma ei paanitse. Nimelt rõhutasin, et mul on huvi, et millised on tavakodaniku tööriistad võimaliku devalveerimisohu mõju vähendada. Sest sellest pole keski justkui kunagi rääkinud.
Apple lasi hiljuti välja OS X uue versiooni Leopard (10.5). Samas lükkab Apple ka eelmise versiooni (10.4 “Tiger”) kasutajatele arvutisse uuendust numbriga 10.4.11. Oluline komponent selles on uus brauser Safari 3. Iseenesest hea kiire aparaat.
Aga kuskil on Apple teinud disainiotsuse, mis hanza.neti ID-kaardiga katki teeb. Ma ei tea, kas otsida probleemi Safari 3 või süsteemiuuenduste seast — aga pigem siiski esimene, sest Firefoxiga toimib kõik edasi laitmatult.
Ühesõnaga. Probleem väljendub selles, et kui üritada hanza.netti ID-kaardiga Safari 3 abil siseneda, näeb järgmist mitte eriti sõbralikku veateadet.
Probleem on täpselt sama mis Firefoxi puhul umbes aasta tagasi, ja Firefoxi kohta on selgitus Hansa veebis üleval. Nimelt brauserid on otsustanud mittestandardsetel portidel veebiliiklust blokkima hakata. Safari 2 seda ei teinud, aga Safari 3 teeb. Ja hanza.net kasutab ID-kaardiga turvatud liikluse jaoks porti 563. Standardne, nagu teised saidid ka teevad, oleks kasutada tavalist HTTPS/SSL porti 443. Kokkuvõttes maitse asi, mis porti kasutada, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, siis sedamööda, kuidas brauseritesse järjest rohkem turvaloogikat sisse pannakse, mis peaks takistama kliendil endale jalga tulistamast (kuigi võib väita, et portide ärakeelamine sarnaneb rohkem peavalu ravimisele giljotiini meetodil… aga selline lihtsalt on brauserite reaalsus), tuleb mittestandardsete portide kasutajatel järjest rohkem sellistele kammidele workaroundide ja selgituste tootmisega tegeleda.
Ühesõnaga. Safari 3-ga ei saa hetkel hanza.netis ID-kaarti kasutada. Mõistlik lahendus hetkel on kasutada Firefoxi.
Comment #8
From Indrek Siitan 2007-07-06 02:49 PDT [reply]
Well, I whined at the bank until they finally went ahead and are moving the smartcard-authorized site to a separate host as soon as the Verisign certificate arrives.
Viimane bugi uuendus oli juulikuus… nüüd on misasi? November Ei tea kaua need sertifikaadid tulevad. Kui on mingi transpordi probleem, võite Verisigni meestele öelda, las saadavad mulle siia flopiga USA koju, ma tulen jõulude ajal Eestisse, siis toon ära.
Tänane olustikupilt tuleb kursuselt 36-201 “Sissejuhatus statistikasse”… krt ei ole väga keeruline materjal, aga liiga palju tahab aega läbitöötamiseks ja loll lugu on see, et mul on selle tegemiseks aega õhtuti a la umbes kella 9 ja kella 1 vahel, kui pea on suht küpse päevast, aga need kuramuse numbrid tahavad ju täpsust saada.
Kas pealkirjas nimetatud asjadel on midagi ühist või olen ma päris lolliks läinud? Kuigi ka teist varianti ei saa päriselt välistada, on need asjad ka omavahel siiski seotud ja nimelt “liikuva teksti” kaudu (ma just mõtlesin välja, et see on “kineetilise tüpograafia” lihtsam eestikeelne vaste). Nimelt on välja mõeldud tüpograafia, animatsiooni ja psühholoogia segu nimega “kinetic typography”, mille üks juhtivaid uurimiskeskusi on siinsamas CMU-s. Täna oli mul siis UI tarkvaraarhitektuuri kursusel ka loeng sellel teemal ja suht huvitav värk.
Nimelt on siis olemas ühest küljest Disney välja mõeldud animatsioonipõhimõtted, mille John Lasseter arvutiinimestele 1980ndatel lahti seletas (kui Lasseteri nimi ei ütle midagi, siis äkki Pixarist olete ikka kuulnud). Ja teisest küljest on olemas teatud põhimõtted, kuidas toimib taju, kui ekraanil kiirelt asju välgutatakse. Ja kolmandaks on tänapäeva arvutitel piisavalt pauerit, et võtta see tarkus ja vaadatavaks-liikuvaks tekstiks käänata.
Uurimistöö kogu selles vallas on veel väga noor, aga sellegipoolest kasutatakse “liikuva teksti” põhimõtteid ka tänapäeval väga laialt, näiteks kasvõi telereklaamis. See on ju ideaalne vahend tähelepanu suunamiseks ja emotsionaalsete reaktsioonide tekitamiseks. Allpool on siis üks teemat tutvustav video. Kui see on natuke igav (ilma hääleta jne), võib kinetictypography.org saidilt vaadata Fight Clubi ja Sky näiteid.
Uskumatu kuidas see töötab, eriti vähi jutt vahepeal.
See paneb muidugi mõtlema, millised e-raamatud tulevikus on. Kombineeri kaasaskantav e-raamatu lugemise seade, silmade asukoha jälgimine ja sellised liikuva teksti efektid, ja raamatud võivad tõesti ellu ärgata.
Ma pole siia suurt midagi kirjutanud viimasel ajal ja karta on, et see (mittekirjutamise) trend jätkub. Sellepärast, et tuleb välja, et semestri esimesed kahe kolmandiku kohta ma arvasin, et mul on üle mõistuse palju tööd… aga tuleb välja, et see oli lihtsalt kerge nali ja sissejuhatus võrreldes viimase kolmandikuga. Aga samas, järgmisel nädalal on Thanksgiving, kus on 3 koolivaba päeva (ehk võimalus kõigis oma mahajäänud projektides pisut aega tagasi võita…) nii et kui ma enne Thanksgivingut peast päris ogaraks ei lähe järgmise nädalaga, võib öelda, et olen omadega mäel.
Steni majanduskriisi jutu kohta ma tahtsin ka midagi kirjutada, aga see jääb paremat aega ootama. Täna räägime hoopis Jokela tulistamisest, aga hoopis teise nurga alt kui teised.
Nimelt. Eestlasele on küllalt omane see, et istub oma õue peal ja parastab, et kuidas a la Ameerikas on kari lolle ja kuidas ikka Euroopas ja eriti seal nurgas, kus Eesti on, on hea rahulik ja mitte midagi ei toimu. Et kuidas Ameerikas muudkui tapetakse koolides ja mujal, aga Eestis on rahulik. (Jättes mainimata asjaolu, et liikluses on Eestis statistiliselt tunduvalt suurem tõenäosus surma saada.) Aga kui nüüd tuli Soomes selline lugu kohale praktiliselt koduõuele, siis äkki on muuhulgas ka õige koht maha istuda ja mõelda, kas on ikka väga õige niimoodi teistele silte külge laksida. Või äkki peaks mõtlema, kuidas saaks kamba peale olukorda parandada.
Ma ei taha sel teemal rohkem hetkel teooriat arendada, panen siia parem paar fakti.
Näiteks praegu ma käin ühel kursusel Bradiga. Brad lõpetas sellel kevadel bakalaureuseõppe Virginia tehnikaülikoolis. Jajah… sealsamas. Ja rääkis, mis värk seal siis oli. Kool lõpetati päevapealt ära, kõigile pandi pooleliolevatel kursustel hinded välja ja saadeti minema. Kas teie olete kunagi koos olnud kellegagi, kes on koolitulistamise üle elanud? Ta on väga normaalne tüüp, aga kui ta kevadest lugusid rääkis, siis kerge kõheduse noot kumas läbi. (Virginia värgile viitasin kunagi varem ka… siis ei kujutanud ette, et satun samale kursusele kellegagi, kes otse sealt ellujääjana tuleb.)
Teine lugu on selline, et üks minu semestriprojekt on seotud sellega, kuidas saaks põhikoolis õpilasi paremini järele aidata. Nimelt siin on päris hästi arenenud põhi- ja keskkoolis (middle school, high school) järeleaitamissüsteem, kus õpiraskustega õpilased saavad õpetajatelt üks-ühele juhendamist ja nõustamist ja kodutöödes järgiaitamist, peamiselt matemaatikas. Ja siis on inimesed välja mõelnud, et tuleks ehitada veebisait, kus õpilased saaks sama asja vabal ajal teha (st täiendavat materjali läbi töötada). Aga selleks, et veebisait toimiks, tuleks kõigepealt uurida, kuidas koolis reaalselt see juhendamine käib. Ja seoses sellega olen käinud paaris Ameerika põhikoolis ja kirikukoolis vaatamas peale tunde, kuidas õpetaja õpilastega töötab. Ja selles osas pole mul küll siin kellelegi midagi ette heita — õpetaja töötab profilt, ruumis on tööõhkkond, vastastikune respekt. Näiteks siin on Hamptoni põhikool kuskil Pittsburghi lähedal.
Ja kui ma nüüd selle kogemuse kõrvale panen Eesti, siis… ma tegelikult ei tea, kuidas praegu koolides on, aga aastaid tagasi oli “peale tunde jätmine” asi, millesse ikka suht põlgusega suhtuti, ja kohe sai teatud stigma külge sellega. Selles valguses ma ei ole eriti optimistlik, et Eestis võiks väga julgelt väita, et kõik õpilased saavad oma vajadustele vastavat juhendamist ja respekti, aga samas ma ei ole olukorraga kursis, äkki on rohkemaks optimismiks põhjust.
Mida me peale põhikoolis käimist tegime? Sealt kogusime “toored andmed”, aga need on vaja disaini jaoks läbi töötada. Siia lõppu panen paar stiilinäidet diagrammidest, mida ma see semester otsa oksendamiseni teinud olen ja teen järgmine aasta otsa kah. Nimelt need on kontekstuaalse disaini (mingi parem eestikeelne sõna? ei usu, et selles valdkonnas tegelikult meil eriti terminoloogiat on?) üks põhielement. See ei ole enam kooli-teemaga otseselt seotud ja need diagrammid käivad kah ühe teise kodutöö kohta, aga see on lihtsalt stiilinäide, et millega ma siin koolitöö raames tegelen.
Ja natuke teisel teemal… eile oli isadepäev, mida mujal maailmas juhtumisi sel aastal samal kuupäeval ka veteranide päevana tähistatakse. Panen lõpetuseks siia lugemiseks oma Kanadast pärit kursavenna Adami meili, mis ta meile kursuse listi saatis. Omapoolsete lisakommentaarideta, igaüks arvab mida tahab vastavalt oma rikutuse ja väärikuse tasemele.
Today, in Canada and known by various names throughout the Commonwealth, is Remembrance Day. It is a day were Canadians remember soldiers — especially our own — who have died in various wars for the cause of freedom. It is traditional to wear a poppy on the left breast as a symbol of the blood split on the battlefields.
At memorials across the country, people gather to observe a moment of silence at 11am- the 11th hour of the 11th day of the 11 month, which marks the anniversary of the end of World War 1, the Great War. The ceremonies also include the singing of Oh Canada, and usually God Save the Queen. Groups, organizations, and individuals also lay wreaths around the memorials in another act of remembrance.
It is also a Canadian tradition to read a poem. The poem, In Flanders Fields, was composed by Lieutenant Colonel John McCrae, a surgeon with the Canadian Armed Forces in WWI. He composed the poem shortly after the death of a good friend during the Battle of Ypres — a battle that turned out to be 17 days of hell. Lieut. Col. McCrae was from the small city of Guelph, Ontario, where I spent my childhood.
In memory of the Canadian soldiers who have freely and willingly given their lives for freedom — including my relative Adam MacDonald, who died freeing the Netherlands one week before the end of WWII, never getting to see his son, and after whom I am named — I would like to share John McCrae’s poem with you.
Lest we forget.
In Flanders Fields
In Flanders fields the poppies blow
Between the crosses row on row,
That mark our place; and in the sky
The larks, still bravely singing, fly
Scarce heard amid the guns below.
We are the Dead. Short days ago
We lived, felt dawn, saw sunset glow,
Loved and were loved, and now we lie
In Flanders fields.
Take up our quarrel with the foe:
To you from failing hands we throw
The torch; be yours to hold it high.
If ye break faith with us who die
We shall not sleep, though poppies grow
In Flanders fields.
Ma peaks tegelikult koju kobima, et homseks eksamiks õppida ja paari peiperit ja disaniprojekti teha, aga ei viitsi veel vaatasin, et pole elust-olust siia ammu midagi kirjutanud.
Üldiselt on kõik OK. Mingi hetk avastasin ehmatusega, et pool semestrit on juba läbi. Ja praeguse seisuga on veel ainult umbes 4 nädalat tõsist õppimist jäänud, peale seda on ainult semestriprojektid ja eksamid. Nii et detsembris mõned nädalad tulevad kergemad… “kergema” all ma mõtlen, et pole vaja iga päev 10st 4ni loengutes passida ja peale seda tonnide viisi kodutöid kirjutada, vaid on vähem projekte ja eksameid teha. Aga õppida tuleb ikka.
Täna olid kaks suuremat eksamit. Üks oli tegelikult lihtne, statistika, ja seda ma eriti ei kartnud, kuna selle tase oli selline esimese-teise bakalaureusekursuse oma. Aga teine oli Human Factors Engineering ja alateemadeks seekord Visual Sensory Systems; Auditory, Tactile, and Vestibular System; Cognition; Decision Making; Displays; Control; Transportation Human Factors. Vot see on ikka tõsine purakas aine ja eksam oli kah purakas. Aga samas jube huvitav. Kuigi “displays” ja “control” on kõige lakoonilisemad nimed, siis sisu on neil samas kõige olulisem. Nimelt see on teadus sellest, kuidas teha seadmete (ükskõik milliste… sõidukid, elektrijaamad, kaevandused, lennukid… ühesõnaga kõik mis liigub/sõidab/töötab) näidikupaneele ja juhtimisseadmeid. Ja no kõik taju- ja mõtlemise põhimõtted sinna juurde.
Materjal on tegelikult loengutes ja kodutöödes suhteliselt läbi nämmutatud ja lisaks sellele õppisin ka ühe triki juurde, mida ma varem kasutanud pole, aga täna oli väga abiks. Nimelt on tegu open book tüüpi eksamiga, st kasutada võib kõiki paberil raamatuid ja loengumärkmeid. Arvutit mitte. Ja eksami sisu on selles, et tuleb teostada juhtumianalüüs (tüüpiliselt mingi liiklusõnnetus, lennuõnnetus, kaevandusplahvatus, mürgitus vms) ja viidata selle käigus raamatust õigetele kontseptidele. Mis eeldab seda, et eksami käigus sa suudad sigakiirelt raamatust õige koha üles leida. Esiteks pead materjali valdama (enamvähem teadma, mis asi kus kohas on) ja teiseks pead raamatut osavalt käsitsema. Ja selle teise punkti osas on abiks trikk, et töötad raamatu läbi ja kriitiliselt olulistesse kohtadesse, kus vajalikest asjadest juttu on, paned “post-iti” kleepsu, mis raamatu vahelt välja ulatub ja kuhu paari sõnaga teema/kontsepti kirja paned. Seega raamatu avamiseks piisab, kui suudad serva vahelt õige post-iti tuvastada ja teed raamatu kõmm õige koha pealt lahti.
Homme on veel HCI meetodite põhikursuse eksam ja üks tööintervjuu (millest ma eriti palju ei looda, tegelikult eriti ei viitsi sinna firmasse tööle minna, aga nii harjutamise mõttes käin ikka mõnel intervjuul ära) ja siis on nädala selgroog enam-vähem murtud. Neljapäevaks pean tegema disainikursusele ühe raamatu küljenduse ja juurdekuuluvaid illustratsioone. Eelmisel neljapäeval läks hästi — mul ei olnud eriti midagi näidata, aga veetsin kolmapäeval tund aega Illustratoris banaani joonistades ja paigutasin selle strateegiliselt õigetesse kohtadesse raamatus. Ja loomulikult esimene asi, mida juhendaja nägi mu raamatus, oli banaan Ja reedel on grupitöö koosolek ja pean kliendile esitama ühe projekti vahearuande. Projekt ise seisneb turva/privaatsuse teemal tarkvara kasutajauuringu tegemises ja parema tarkvara kirjutamises.
Aga ilmast ka. Eestis on vist juba talv, jah? Siin on alles sügis. Kohati on rõve külm ja sajab vihma, aga päris talve veel pole. Puudelt on küll lehed juba maha langenud ja soojalt tuleb riides käia.
Niisiis veel mõni nädal kõva uhamist ja see semester on õhtal. Huvitav asi on veel see, et praegu on juba olemas kevade kursuste ajakavad ja esmaspäeval algab kursustele registreerimine. Seega pean enamvähem välja mõtlema, mida võtta ja mida jätta. Paar asja on kohustuslikud ja paari asja saan ise valida ka. Siit võite vaadata, mida mulle pakutakse — seal on kogu ülikooli kursused (või vaata sama asja pika HTML-failina). Ja siit näed minu (HCI) osakonna aineid — aga ilmselt ma võtan mõned ained ka teistest osakondadest. Öelge mulle, kui nendes midagi huvitavat näete, mida ma võiks võtta
Nädalavahetusel juhtus muuseas selline lugu. Kõndisin mööda korterit ringi, arvuti näpu vahel. Jumal teab, mida ma parajasti mõtlesin, aga olen ju tuntud pudrunäpp. Nii juhtuski ühel hetkel, et MacBook Pro libises näppude vahelt lihtsalt välja ja ilma pikema jututa PIRAKI otse põrandale maha. Ekraan oli loomulikult lahti.
Ühel tüdrukul siin juhtus oma kodus paar nädalat tagasi sama lugu. Ja läks märksa õnnetumalt. Tema MBP nägi ikka päris õnnetu välja peale samasugust juhtumit, komponendid pudenesid kesta vahelt välja ja parandamine pidi minema 800$ maksma. Valus. Ja mikrofon lõpetas tal kah töötamise ära.
Aga kas ma seda mainisin, et õnneks minul on kodus põrand vaipkattega kaetud? Just-just, see mu päästiski. Nii et see õnnetus läks õnneks. Ainus nähtav tagajärg on ime-imepisike “muhk” korpusel vasakul küljel tagapool, vooluühenduse ja USB-pesa vahel. Aga pistikud ise ja kõik muu töötab. Ja arvuti ja kõvaketas töötasid sel hetkel, aga ilmselt siis MBP “kukkumisandur” tabas asja ära ja pani ketta “lukku”, sest kettadiagnostika kah ei ütle, et kõvakettal midagi viga oleks. Nii et lõpp hea, kõik hea.
Loo moraal selles, et pole mõistlik arvuti näpus kodus ringi jalutada, kui näpud ei kanna. Ja korralik vaipkate leevendab kukkumisest tekkivaid riistvara põrutusi/vigastusi päris hästi.
mul on maksimaalne see olnud, et toitekaabliga sülekas diivanil vedelenud ja siis hakanud minema ja naks toite juhtmega koos lendas sülekas pläraki pörandale. kah vaipkattega pörand ja ainuke häda, mis juhtus, et toiteots hakkas sülekal rohkem logisema. seega kus majas on sülekad! peavad ka vaibad pörandal olema
busse - see on üks lisapõhjus, miks mulle uued Apple lapakad meeldivad, neil on see magnetiga toitejuhtme ühendus… kui keegi juhtme otsa koperdab, siis mitte ei lenda lapakas kogu täiega maha, vaid juhe tuleb ise küljest ära lihtsalt.
Mul on siis nüüd mõned tuttavad hakanud pilte nagisse panema. Mõtlesin, et ei viitsi kogu aeg igaühe lehel surfata, tellin RSS-i. Aga… sellist varianti ei paistagi seal olevat??? Ma tahaks lihtsalt tellida kindla kasutaja avalike (või ka mitteavalike) piltide RSS-i.
Aga… mida pole, seda pole. Kõige mugavam variant oleks kasutada autodiscovery protokolli, nii et lehe päises (HTML HEAD) RSS ära kirjeldada ja brauser siis kuvab automaatselt õiges kohas tellimise ikooni ja laseb tellida. Või kui see on liiga palju küsitud, võiks RSS-i link kasutaja juures nähtav olla. Aga paistab, et seda omadust nagis lihtsalt ei ole. Ja nende abiinfo otsing “rss” teemal ei tagasta kah midagi. Lisatagu?
UPDATE: nagu kommentaaridest näha, on RSS täiesti olemas. Ja no tõesti, täna hommikul näen. Aga eile öösel ei näinud, ausõna!!! Tõele au andes on see ikoon all paremal nurgas siiski tiba väike ja raskesti leitav. Aga eile miskipärast brauser ei korjanud seda autodiscovery värki üles. Segane lugu.
Jaanus, see RSS on täitsa olemas. Keri lehe alumisse otsa ja paremal all nurgas on väikene kiri RSS ja ikoon seal kõrval. Keeruline koht leidmiseks, aga see peaks täitsa toimima.
Toetan täiesti autodiscovery lisamist ning kindlasti oleks tore kui kui saaks ka mingit spetsiifilise tagiga lisatud pilte omale tellida. Mõttearendus edasi, et edev oleks kui saaks geotaggitud pilte RSS’iga tellida nii, et määrad end huvitava piirkonna ära ning selles piirkonnas tehtud pildid tuleks RSS’iga kohale.
Huvitav, kus me usabilityga puusse nüüd pannud oleme
Kasutaja fotode lehel http://nagi.ee/photos/jaanus leiad RSS ikooni ja lingi lehe alt paremalt äärest. HTML päises leiad samuti application/rss+xml lingi. Firefox igatahes leiab RSS lingi lehelt ilusasti.
Parooliga ehk HTTP authenticationiga RSS’i mitte-avalike piltide jaoks tõesti veel ei ole.
Aga abiinfo otsingut meil tõesti pole On vaid fotodest, albumitest, kasutajatest, gruppidest otsing. Advanced searchi tegemine on kogu aeg edasi lükkunud muude prioriteetide tõttu, kuid loodetavasi saab kõik otsingud tulevikus paremaks.
Kui muid ettepanekuid on, siis arendus@nagi.ee abiks.
Jüri - “Kas praegune päises olev RSS mille Firefox leiab ei kvalifitseeru autodiscoveryna?” — kvalifitseerub väga hästi ja on just see, mida ma otsisin. Kogu jutt algas sellest, et kas mingi ajutise tehnilise bugi või minu enda peataoleku tõttu eile öösel ma lihtsalt ei märganud seda ikooni Firefoxis (st üks kahest, kas teda ajutiselt ei olnud seal, või oli, aga mul oli juhe nii koos et ei näinud)
Üks mõte veel… et inimese profiili vaates võiks kah see RSS autodiscovery olla? Kas siis viitab inimese fotodele, või mingile profiili RSS-vaatele.
Tegelikult võibki olla probleem selles, et neid erinevaid RSS linke on palju ja seetõttu kõigil lehtedel neid ei ole, ka neil, kust inimene neid otsida võiks. A la jk.nagi.ee leht, kus pole RSS’i (sest see pole konkreetselt fotode, albumite, lemmikute jms leht). Ehk siis alternatiiv oleks ka sellistele lehtedele panna kõige tüüpilisem, ehk siis nt kasutaja fotode RSS?
Jüri - oleks see minu otsustada, siis ma kõigepealt uuriks, kuipalju neid teisi RSS-e (mis ei ole fotod) üldse kasutatakse (praeguseks peaks ju juba mõnevõrra statistikat olema) ehk siis kui palju on üldse teist tüüpi RSS-idel mõtet. Variant on näiteks, et fotode RSS on ainus mõttekas, mida üleüldse pakkuda ja siis oleks ka mõttekas sellele igaltpoolt viidata. aga kui on ikka mitut tüüpi RSS-i vaja, siis on jah variant, et kui lehel mingit muud liiki RSS-i juba pole, siis panna sinna fotode RSS.
siis otsustasime ühe kursaõe juures teha traditsioonilise kalkuni küpsetamise.
ja loll lugu on see, et mul on selle tegemiseks aega õhtuti a la umbes kella 9 ja kella 1 vahel, kui pea on suht küpse päevast, aga need kuramuse numbrid tahavad ju täpsust saada.
On vaid fotodest, albumitest, kasutajatest, gruppidest otsing. Advanced searchi tegemine on kogu aeg edasi lükkunud muude prioriteetide tõttu, kuid loodetavasi saab kõik otsingud tulevikus paremaks. 
Kommentaarid
Üks huvitav lugu on http://www.postimees.ee/101107/esileht/majandus/294632.php — kus Postimees otsustas reisu ise kinni maksta… ning minumeelest keskendub tekst nüüd liigselt tõsiasjale, et tegu oli PR-üritusega.
Tegelt on probleem puuduvas lugejale arusaadavas huvide deklaratsioonis - et jah, me kirjutame kuna meid kutsuti reisule või anti toode vms. Ja teisalt selles, et ajakirjanikel pole ka piisavalt pappi et käia sõltumatutel üritustel (kust võiks õppida kui mitte muud siis küsima asjassepuutuvaid küsimusi, mõistma vastaval turul olevate mängijate omavahelisi suhteid jne).
Kirjutas: Peeter Marvet
| 26. november 2007 20:53
Kommenteeri